Maskeraad

Mihhail Lermontov „Maskeraad”, lavastaja Rimas Tuminas, Jev. Vahtangovi nimeline teater Väga hea lavastus. Nii visuaalselt kui ka mänguliselt, kõik oli suurepärane. Tegemist on hea näitega sellest, et klassikalist teksti, mis lugemisel on väljakannatamatult igav, nii et seda ei kannata lõpuni lugedagi, ei pea alati ka teatrilavale sama igavalt edasi kandma. Vaid saab ka teisiti. Eriti meeldis see, et tragöödiast ei olnud tehtud eestilikult „Must lagi on meie toal” lavastust, vaid tragöödia oli läbisegi rahvalikult koomiliste elementidega, naerda sai ikka päris palju, kuigi kogu selle lihtsameelse naeru taustal toimus tohutu tragöödia. „Maskeraad” on vene variant „Othellost” – samuti armukade mees, kes satub teiste salasepitsuste ohvriks ja kõlakate pinnalt, ilma tõde välja selgitamata oma naist petmises kahtlustab ning oma viha väljenduseks naisele tapmisega kätte maksab. Võib-olla mu paralleel „Othelloga” ei olnudki nii juhuslik, kunagi draamafestivalil oli samuti leedu lavastaja Nekrošiuse „Othello”, kus Desdemonat mängis baleriin ja lavastuses oli väga palju tantsu. Siingi lavastas leedulane ning oli palju tantsu, balletilisust rõhutati sellega, et Nina kandis balletisusse ja tegi vahepeal varvastantsu. Arbeninit mängis Jevgeni Knjazev. Ka Arbenini eesnimi on Jevgeni ja seda korrati etenduses erinevate tegelaste suust üsna palju, enamasti pöördutigi tema poole „Jevgeni”. Jevgeni Knjazjevit nautisin hiljuti, vaadates seriaali „Wolf” – jutustus vene esimesest ametlikust selgeltnägijast pärast Rasputinit, kus Knjazevi kehastada oli karismaatilise nimitegelase roll. Nii et vaadates Arbeninit nägin ikkagi rohkem Wolfi, kuigi Wolf ei olnud nii napakas nagu Arbenin, et oleks armastatud naise mingite oma ettekujutuste pärast ära tapnud, Wolf oli hästi inimlik, võib-olla just sellepärast, et ta nägi palju sellist, mida teised ei näinud. Arbenin, aga vastupidi, ei näinud seda, mida teised nägid – et tema naine Nina on süütu, vaid kujutas endale ette, et Nina on teda ühe vürstiga petnud ning söötis selle tulemusel oma naisele ballil mürgitatud jäätist sisse, mille tulemusel Nina peagi sureb. Muusikalises kujunduses oli kasutatud spetsiaalselt selle lavastuse varasema (vist kuskilt 50.ndatel välja tulnud) versiooni jaoks Hatšaturjani poolt kirjutatud valssi. See on hästi tuntud valss, mida on hiljem kasutatud ka paljudes filmides, seda oli nii meeldiv erinevates variatsioonides kuulata. Selline kiire ja raevukas valss, muusikat kuulates hakkad kohe ette kujutama, kuidas hästi laiades kleitides daamid ballil keerlevad, kuidas kõik segi pöörab, kuidas pea hakkab ringi käima ja kuidas keegi on oma tunnetesegaduses, et talle näib midagi niimoodi, kuigi tegelikult on asjad hoopis teisiti. Ka Nina Arbeninat mänginud Olga Nemogai, keda ma nägin üldse esimest korda, oli väga tugev näitlejanna. Ta mängis Ninat hästi naiivselt, sellise lapsiku neiukesena, kes armastab oma meest ega saa kuidagi aru, millega ta on mehe vihapursked esile kutsunud. Ainus stseen, kus Arbenin Nina vastu õrnust üles näitab, on esimene nende laval koos oldud stseen, sedagi poolikult, enne seda, kui Arbenin avastab, et Nina on kaotanud ühe oma käevõrudest. Kohe hakkab Arbenin ette kujutama, et Nina on kinkinud kallihinnalise käevõru oma armukesele igavese poolehoiu märgiks, sest Nina varjas tema eest, et käis maskeraadil, öeldes, et jäi liiga kauaks sõbranna poole. Arbenin tuletas paljuski meelde Sinihabet, selline vihane ja jube mees, kes mitte kunagi mitte millegagi rahul pole. Ka Nina ütleb talle sama, et mees pole kunagi millegagi rahul, tema suust on nii raske kuulda head sõna, tema silmist on nii raske püüda heatahtlikku pilku. Nii et hakkab Ninast päris kahju, et ta sellisele jõhkardile mehele on antud, armastusabielu see vaevalt on, mees on naisest üle poole vanem ja selline tahumatu isiksus, keda noorel elurõõmsal neiul oleks raske naisena armastada. Kui, siis ehk isa või vanema sõbrana, mida Nina paljuski teebki. Arbenin kohtleb Ninat nagu nukku, hoiab teda kahe käega kaelast kinni, ballil, enne mürgijäätise sissesöötmist, tirib vaest Ninat mööda ballisaali teiste tantsijate vahel, hoides tal kõvasti kätest kinni, nii et Nina tal järel lohiseb nagu tahtetu keha. Kui Arbenin läheb jäätise järele, siis ilmub tagumiste akside vahelt automaatselt käsi jäätisetopsiga. Enne Nina kohalejõudmist sõi kogu seltskond samuti jäätist. Jäätis on siin kui külmuse sümbol. Tegevus toimub talvel, peaaegu kogu tegevuse vältel sajab lund. Kõik on külmad ja hoolimatud. On talv, sajab lund, aga tegevus toimub suveaias. Lumesadu oli hästi ilus ja visuaalselt võimas, kuidas miljonid helmed laest alla keerlesid. Ja edasi tehti selle lumega veel igasuguseid trikke, pilluti teineteist lumega üle, tegelane Talvemees käis ringi ja veeretas lumepalli. Alguses on see väike lumekuul, millega saab kedagi visata, iga järgmise lumemehe ilmumisega kuul kasvab, kuni kasvab üüratuks mitme inimese kõrguseks kamakaks, mis matab enda alla Arbenini, kes just on teada saanud, mis ta korda saatis – tappis oma Nina, kes ei olnud milleski süüdi. Talvemees on ka teener, kelle kanda on siin lavastused suuremad koomilised stseenid. Näiteks muutub see vürst, kellega enda petmises Arbenin Ninat süüdistab, järsku grusiinlaseks ning räägib Talvemehega gruusia aktsendi ning žestidega. See on naljakas, kuigi samas mõtlesin ma, et venelased on ka eriti julmad, mitte nii väga ammu enne selle lavastuse esietendust tungisid nad grusiinidele kallale ja lasid seal sõja lahti, ja nüüd irvitavad nende üle niimoodi. Samas on Talvemees ka nagu üks tegelane joonisseriaalist „South Park”, kus iga osa lõpuks üks ja sama tegelane surma sai ja siis keegi poistest hüüdis: „Jälle nad tapsid meie Danny” või mis selle tegelase nimi oli. Nii ka Talvemees, mis moodi ta kõik surma ei saanud – kord tahab keegi tegelastest torgata oma saabli lumepalli, mida Talvemees parajasti voolib, aga lööb saabli loomulikult niimoodi lumepallist läbi, et see läbistab ka Talvemehe keha. Või siis toob Talvemees lavale pianiino, kui ballil olevad mehed on teinud igasuguseid katseid, et pianiinost klaverihelisid välja saada, aga kõiki katseid on saatnud ebaedu, leiavad nad, et selle eest, et muusikat ei saa, tuleb karistada Talvemeest. Talvemees pannakse pianiino peale seisma ja algab tulistamine. Kõik mehed, kes ballil on, tulistavad läbisegi, nii et Talvemees peaks reaalselt võttes kuulidest sõelapõhjaks lastud olema, ometi jätkab ta järgmises stseenis oma lumepalli veeretamist ja muretut toimetamist. See ballil tulistamise stseen oli üldse naljakas, kuidagi nagu hästi kontekstiväline, aga telelastele meestele hästi oluline, nagu tahaks ühe pauguga tõestada oma mehelikkust. Kui teised juba ees tulistavad, siis peab järgmine mees ka vöölt püstoli haarama ja pauku tegema. Kogu lavastuse vältel liikus Arbenini- Nina loo taustal ringi kodanlastemass. Hall mass, kes siblides oma toimetusi ajab, asjatult edasi-tagasi jookseb, aga seda ei märka, et üks naine kannatab oma mehe vägivalla käest ja muutub süütuks ohvriks. Enamasti jooksis mass ühes suures kobaras, joosti üle lava või jäädi mingiks ajaks lavale seisma ja passiti niisama lollide nägudega. Vahepeal eristusid massis mehed ja naised. Naised said „karjana” väga hea soolokoha, kus räägiti emantsipeerumisest. Et naine on nii allasurutud, naine peab armastama, andma, ei saa olla tema ise oma soovide ja ihadega. Selles stseenis oli peaaegu iga üksiku naise etteaste suurepärane, eriti paruness Marina Jessipenko esituses ning massistseenide näitlejannad, kellest üks sai maha hiilgava pantomiimiga ning teine esitas oma kõne raevukalt kaasaegse tantsu stiilis juustega vehkides. Kolmas naine rääkis hirmpeenikese kiljuva häälega, neljas oli hästi nukulik, pilgutas kogu aeg oma suuri ripsmeid, mis ka tagumistesse ridadesse näha olid, ning oli muidu liikumatult marmorliku näoga. Tagumise seina taha oli peidetud redel, mida mööda mõned tegelased vahepeal üles ronisid. Kuna redel oli musta riide taga, siis jäi mulje, nagu roniksid mehed üles mööda riiet või mööda õhku, see oli jälle visuaalselt võimas vaatepilt. Väga hea tegelane oli veel Laip. Laip tassiti lavale, pannakse püsti seisma, siis ta kukub igas suunas ja need või see, kelle suunas ta kukub, üritavad teda taas püsti upitada. Lõpuks pannakse laip pikali, aga siis on häda tema väljasirutatud käega, milles ta mingit paberilipikut hoiab. Meestekamp näeb tohutut vaeva, et käsi kadunukesele kohaselt teise käe kõrvale rinnale saada, vist isegi saetakse luu puruks, et käsi lõpuks alla kukuks. Pärast jooksevad mehed laibaga ringi, panevad teda jälle püsti seisma ja kukkuma ning kõige lõpuks üritavad jões olevasse jääauku ära uputada. Aga ka see pole lihtne ülesanne, laip ujub august ikka ja jälle pinnale. Kord ühest kohast, siis teisest kohast. Ja mingil ajal, kui tegevus on vahepeal omasoodu kulgenud, tuleb jääaugust välja hoopis lestade ja maskiga talisukelduja. Üks massistseenis osalenud mees oli täitsa Downi näoga. Kui ma garderoobis riideid selga panin, kujutasin täitsa tõemeeli ette, et väljas sajab lund edasi, nii omaseks oli see pidev lumevihur saanud. Ja kui teatrimajast välja läksin, olin alguses paar sekundit üllatunud, et lund ei sajagi. Siis tulin nagu reaalsusesse tagasi – lund sadas ainult lavastuses, väljas on praegu väga soe oktoober ja mingit lund Tallinnas ei saja.

Inishmaani igerik II

Martin McDonagh „Inishmaani igerik”, lavastaja Sergei Fedotov, Permi teater Silla Juures Lubasin endale seda luksust, et vaatasin seda võrratut lugu ja lavastust teist korda. Seekord oli päris palju uut, alustades sellest, et osad osalised olid vahetunud. Eriti kahju oli, et välja oli vahetatud eelmine kord Heleni rollis väga särtsakalt esinenud näitlejanna, täna mängis Helenit see tüdruk, kes eile „Üksildases läänes” ainsat naisosa mängis. Aga ta oli kuidagi tagasihoidlikum, kuigi sugugi mitte halb, aga mitte nii särtsakas ja aktiivne kui eelmise aasta esitus. Lava oli mulle näha küll osaliselt, aga siiski piisavalt hästi, et kogu asja nautida. Muidugi seda ma ei nautinud, et mängiti mingis nõmedas linnateatris, kus muud ei saagi esitada kui teatritaolisi produkte, kus kõik on ebamugav ja nõme, haiseb ja toolid on räpased. Tädikeste puhul hakkas silma, et neil oli häid tabamusmomente. Näiteks see, kui Helen hakkab igeriku käest uurima, kuidas seal Ameerikas siis ka on, on seal nii ilusaid tüdrukuid nagu mina olen. Siis kostab ukse tagant ühe tädi homeerilist naeru. Või sama tädi põrandapesustseen. Kõigepealt pühib märja lapiga puhtaks ühe tooli, siis pühib kokku munade jäägi, mille Helen oma venna pihta puruks pildus, pärast seda, kui on lapiga põrandat pühkinud, hakkab sellega lauda pühkima ja kõige lõpuks viskab pange, mille sees ta lapi märjaks tegi laua pealt võetud nõud. Või teise tädi kiiks, rääkida kiviga. Kõik oli hästi armas ja naljakas, selle lavastuse tipp on ilmselt kinostseen, kuid kuna täna ei olnud Helen nii lärmakas, siis jäi poolikuks ka kogu see võlu, mis oli eelmisel korral, kui Heleni vend julges filmu ajal öelda, et tahaks teleskoope ka näha. Poisil oli mingi teleskoobikiiks, unistas teleskoobist, kuigi Helen teda hästi naljakalt sõimas, et peast segane, tahad raisata 12 dollarit selleks, et vaadata, kuidas ussid võbelevad. Helen on selline bravuurikas poisilik plika, kes igaühele lõuga võib anda, kui midagi ei meeldi.

Üksildane lääs

Martin McDonagh „Üksildane lääs”, lavastaja Sergei Fedotov, teater Silla Juures, Perm Jälle väga hea kaasaegne komöödia McDonaghilt. Kuidas see teisiti saakski olla, kui McDonagh, siis ikka suurepärane. Olen seda näidendit korra Rakvere Teatris näinud, vist juba eelmisel sajandil, sellest on meeles, et oli päris lahe, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Mõtlesin pikalt, kes seal vendi mängisid, tundus, et võisid olla Velvo Väli ja Erni Kask, isa Welsh Üllar Saaremäe esituses jäi küll elavalt meelde. Tänases lavastuses oli kujutatud hästi segamini pööratud ja küllalt räpast vendade elamist. Lugu algab vendade isa matusepäeval. Vennad on juba 30sed, aga pole ikka veel suureks suutnud kasvada, vaatasin neid kogu aeg kui väikeseid lapsi. Kõige pisimastki pilgust, ütlusest või asjast puhkeb neil riid, mis kasvab välja veriseks kakluseks ja püssi-noaga ähvardamiseks. Need vennad ei tee nalja, kui lubavad teineteist maha tappa. Vanem vend tappiski isa, sest isa oli tema soengu kohta halvasti öelnud, vend läks närvi ja kõmmutas isa maha. Teistele esitavad nad seda kui õnnetusjuhtumit, et isa komistas kogemata püssi otsa, mis ühe venna käes oli. Ainult pastor kuuleb nende käest tõde ja ütleb selle kohta, et see on kõige rumalam põhjus, miks kedagi tappa, mida ta eales kuulnud on. Pastor Welshil pole üldse kogudusega vedanud. Kõlavad teistest McDonaghi näidenditest tuttavate tegelaste nimed, et Maureen tappis oma ema ahjuroobiga, üks mees tappis oma naise jne. Iga teine inimene on selles külas mingi suurema või väiksema patuga hakkama saanud, kes on kellegi koeral kõrvad ära lõiganud, kes on pliiatsit suus hoidvat tüdrukut niimoodi tõuganud, et pliiats jäi tüdrukule kurku kinni. Nagu näidendi lõpupoole selgub, kui vendadel käib omapärane võistlus, n.ö. tõehetk, kes üle pakub, kes on teisele ilgema sigaduse korraldanud, et need mõlemad eespool nimetatud sigadused olid kummagi venna korraldatud. Üks lõikas teise koeral kõrvad ära, teine lükkas venna tüdrukut nii, et sellel pliiats kurku jäi. Muude sigaduste hulgas käisid veel läbi venna põrandale surumine ja talle silma tatistamine ning viski asemel kuse sissejootmine. Hästi naljakas oli, kui noorem vend palus vanema käest vabandust, et ta teda lapsena kividega loopis, näed, oledki nüüd peast ogar, kui said lapsena kividega vastu pead. Siis ta ei vabandanud üldse selle pärast, et kividega loopis, vaid sellepärast, et ta venna peast ogaraks loopis ja see ajas omakorda teise venna taas marru. Vendade vabandamiseaktsioon saab alguse sellest, et pastor Welsh ei pea kogu seda jama vastu, mis tema koguduses ja selles maakonnas üldse toimub ning uputab ennast ära. Peaaegu iga inimene selles külas on proovinud ennast tappa ja selles kohas, kus Welsh merre läheb, on ennegi ennast tapetud. Alles paar päeva tagasi uputas samas kohas ennast noor poiss. Welsh jätab vendadele omapärase testamendi: ta annab oma hinge panti, et poisid enam ei kakleks, kui nad edasi kaklevad, siis läheb Welshi hing põrgusse. Nii et poiste pea kohal ripub kogu aeg nagu kirves, kui vennaga kaklema hakkad, satub Welsh põrgusse, kui korralikult käitud, läheb pastor taevasse. Ühe stseeni suudavadki vennad viisakad olla, see on ka hästi naljakas, selline püütud ja ülemängitud viisakus, aga sellisel kujul on nad täitsa toredad vennad. Kuni siis jälle mingist pisiasjast suur tüli tekib ja vanem vend teistkordselt noorema venna pühakukujude kogu ära lõhub. Nooremal vennal on mitu kiiksu, üks nendest kiiksudest on pühakukujude kogumine. Ta on oma kollektsiooni üle hästi uhke ja arvab, et see aitab tal kindlasti taevasse saada. Ühe vihapuhangu hetke ajal ajab vanem vend gaasipliidi soojaks, ka gaasipliiti on tal keelatud puutuda, sest see on noorema venna oma, aga ta ikkagi puutub, nii et keerab juba mitmekordset käkki oma vennale. Ajab gaasipliidi soojaks, pistab kõik pühakutekujud kaussi ja paneb kausi ahju. Isa Welsh on selle tunnistajaks, kui noorem vend selle sigaduse avastab, vennad kukuvad jälle kaklema ja et neid takistada, pistab isa Welsh oma labakäed ülessulatatud pühakukujude kaussi. Welshi vali kisa lahutab küll vennad, kuid nad ei taipa selle teo motiivi, peavad pastorit täitsa segaseks. Midagi sellist, et vaata, milleni me usumehe oma käitumisega viisime, ei tule neil pähegi. Nad jäävad hoopis Welshile ukse pealt järele karjuma, et sa oled ikka päris poolearune! Vendadel on kokkulepe, et noorem vend vaikib vanema venna kuriteost, et too isa maha lasi, kui vanem vend loobub oma pärandiosast noorema kasuks. Nii et nüüd on kogu hale maja ja selle kraam noorema oma. Ja ta ei jäta seda ühelgi võimalusel vanemale nina alla hõõrumata. Midagi puutuda ei tohi, põrandale astuda ei tohi, oma kappe ja tuba hoiab ta lukus, kuigi vanem vend ikka varastab tema tagant. Varastada pole küll suurt midagi – viskit ja krõpse, aga seegi on vanemale vennale piisav põhjus, et lukustatud uksest läbi tungida ja tilgake viskit näpsata. Nooremat venda mängis eelmisel festivalil nähtud „Inishmaani igeriku” igerik Vassili Skidanov. Kui ma „Igerikku” vaatasin, siis imetlesin, kuidas ta sellist värdjat kujutab, et isegi kõne on pisikese defektiga, hästi venitatud ja imelik, aga täna tundus, et ta räägibki niimoodi. Või oli siin taas sama rollijoonis, kuigi võiks ju teistmoodi mängida, kui tegemist ei ole füüsilise puudega inimesega. Vanemat venda mänginud Vladimir Iljin oli ilmse kõnedefektiga, tema tekstist kadus pool üldse kuhugi ära, nii et selles mõttes oli hästi vastik vaadata, et ei saanud korralikult McDonaghi suurepärast teksti nautida. Aplausi ajal sai näha ka lavastaja Fedotovit, tal oli Tallinnale sõnum – siin on väga tore mängida, meie teater saab homme 25 aastaseks!

3 õde, Peterburg

Anton Tšehhov „Kolm õde”, lavastaja Lev Dodin, Väike Draamateater, Euroopa Teater Pidin peaaegu ohkima hakkama, kui 3 õde lavale ilmuvad: nad on jälle sini-must-valges!!! Ei ole võimalik! Ma mõtlesin, et see õdede rahvustrikoloori toppimine on mingi kohalik kiiks, aga venelastel ka nii. Ei usu, et see oli kummardus Eesti publikule, kelle ees mängiti, et pandi spetsiaalselt sellises värvigammas kleidid selga. Tegevus toimus põhiliselt Prozorovite maja ees. 3 õde kogunevad majaesisele trepile istuma, see on vist nende lemmikkoht, nad on hästi tihti seal. Majaesine trepp oli lavaäär, mis viis publiku sekka. Edasi on laval tükk tühja maad – lavaesine ja peale seda maja fassaad, aknad ja suur ukseava, ilma ukseta. Mõned stseenid, nagu Irina sünnipäeva lauastseen, kus avastatakse, et lauas on 13 inimest ja kõik selle peale püsti kargavad, toimusid ka majafassaadi taga. Nii et tegelasi ja toimuvat oli näha läbi suurte avarate akende ning ukseava. Pärast sünnipäevalauas istumist, hakati tantsima, see oli ühendatud stseeniga, kus Andrei ja Nataša teineteist leiavad, suudlevad ning hakkavad vaikselt maja ees tantsu keerutama. Samal ajal veab ka kolmel kiiremal sõjaväelasel, kes jõuavad 3 tüdrukut tantsule paluda, ülejäänud vahivad niisama. Kuigi paaris tantsitakse ainult natuke aega, jõudsin silmanurgast märgata, et tantsu ajal eralduvad õed oma partneritest ja igaüks hakkab omaette tantsima, näiteks Maša suutis ennast hästi kaua ja üleloomuliku kiirusega keerutada. Kõik esitused olid väga head, aga kahjuks oli näitlejaid väga raske eristada. Tuntud oli neist ainult Irinat mängiv Jelizaveta Bojarskaja, teised olid kõik tundmatud nimed. Kui oleksid olnud eesti näitlejad, siis oleks juba näitleja järgi olnud kergem eristada, kes on kes, aga nüüd olid nad kõik nagu üks suur mass, eriti sõjaväelased. Keegi kommenteeris, et mehed mängivad kõik nagu Dodin, nagu Dodini kloonid või nagu oleks Dodin ise laval. Seega olid ka sõjaväelaste osades vanemad härrad, nii et kui keegi tegelastest teatab, et linna on saabunud uus polkovnik – Veršinin, nii 40-45 aastane, siis oli see ikka paras kino küll, kui lõpuks pealt 60 Veršinin lavale saabus. Nii et mehi ma eriti ei eristanudki, mõnes stseenis jäid nad küll meelde, aga kui laval oli jälle terve mass inimesi, siis oli jube raske vahet teha, kes seal nüüd jälle kes on. Soljonõi jäi lõpuks meelde kui eriti vastik isik. Tšehhovil ta ongi hästi vastikuks kirjutatud, ka õed väljendavad seda oma tekstis, et ta on vastik, paha inimene. Seda on Soljonõi juba oma teksti poolest, näiteks, kui ta ütleb heasüdamlikule Natašale, kes Soljonõi juurde oma Bobikuga kiitlema läheb, et mina praeksin selle lapse panni peal ära. Söögi kohta ütleb ta, et mingi asi on tehtud prussakatest, ütleb kõigile kogu aeg ebameeldivusi, aga samas on meeletult armunud Irinasse. Lõpuks, kui Irina on juba peaaegu abiellumas parun Tusenbachiga, peab Soljonõi paruni duellile kutsuma ja ta maha laskma. Ja muidugi ei jäta Soljonõi enne duelli õdede poolt läbi minemata ja neile mainimata, et ta kätel on juba hommikust peale laibalehk man. Tusenbach oleks pidanud olema hästi kole mees, aga niipalju, kui ma teda eristada suutsin ja meelde jäi, erilise ebardlusega välimuses ta küll silma ei hakanud. Isegi Olja ütleb Irinale, et Ira peaks paruniga abielluma, paremat meest ta ei leia, ega siis ei abielluta armastuse pärast, vaid vajadusest. Ja et kui Tusenbach sõjaväest lahkus ning esimest korda tsiviilriietes nende poole ilmus, ei suutnud Olja ära imestada, kui kole mees ta ikkagi on, ja see oli nii hale, et ta hakkas sellepärast nutma, aga parunile vastata, miks ta nutab, ei osanud. No kuidas sa ütled talle, et mind ajas nutma, kui kole te olete... kuigi olete hea inimene ja ma tahaksin, et te mu õega abielluksite. Enne surma jõuab Irina veel Tusenbachile öelda, et nad abielluvad, aga armastust pole, mis siis teha, kuid ta lubab olla parunile truu ja hea naine. Nagu seda on ka Maša oma mehele Kulõginile, keda ta samuti ei armasta, kuid mida gümnaasiumiõpetaja Kulõgin pidevalt kordab, et Maša on suurepärane naine, räägitagu tema kohta mida tahes. Truuduse poolest Maša just ei hiilga, tekib tal ju otse mehe nina all armuafäär Veršininiga, kuid sellegipoolest on Maria oma mehele kõige parem naine. Nagu Veršininigi meelest: te olete imeline naine! Nii imelik oli seda eesti teatrilikku tarretunud fraasi kellegi teise suust kuulda, ikka kõlas selle kõrval Mikiveri surematu fraas Ita Everile. Ira lubab oma tulevasele mehele Tusenbachile küll truu naine olla, aga enne seda on ta jõudnud juba päris mitme mehega suudelda. Ma muudkui vaatasin ja imestasin, et Irina on pandud nii litsakalt käituma. Kord ühega, siis teisega. Ja asi ei olnud selles, et tegelased olid nii sarnased, et ma oleksin segi ajanud, et tegelikult suudles Irina erinevates stseenides ühe mehega, keda mina pidasin erinevateks meesteks, ta ikka tõesti suudles erinevate meestega. Nagu Kulõgingi, oli muudetud tõeliseks murdjaks, kes tahab saada kolme õde korraga. Kui ta tuleb Irina sünnipäevale, pöördubki ta Irina kui õe poole. Maša juba on tema naine, natuke hiljem poeb Kulõgin Olja külje alla ja pihib vanimale õele, et kui poleks Mašat, oleks ta abiellunud kindlasti Olgaga. Siis tuli hästi vaimukas ja tore stseen, neid õemehe sõnu kuuldes ajab Olja huuled torru ja teeb veidraid nägusid, millest Kulõgin aru saab, et võib Olgat suudelda. Tuleb päris pornosuudlus, kui Kulõgin suudeldes Olga pikali paiskab, nad olid istuvad asendis, siis kohe pikali ja varsti juba aelebki Kulõgin Olga peal, korrates talle, kui kaunis ja imeline Olja on. Lõpustseenides aga püüab Kulõgin juba Irinat, võtab tal piha ümbert kinni, üritab suudelda. See oli vist juba nendes stseenides, kui Irina oli liiga vara leseks jäänud, see tähendab, jõudmata abielluda, leseks jäänud. Irina ja Tusenbach pidid lõpuks ometi sellest väikelinnast ära sõitma, pidi täituma Irina unistus Moskvasse saada, ja siis tuleb mingi Soljonõi, norib paruniga tüli ja laseb ta duellil maha. Aga kohe leidub lohutaja Kulõgin, kes samal ajal ka oma Veršinini lahkumis- ja kaotusvalus hullunud naist lohutama peab. See tuletas mulle meelde stseeni filmist „Sügis”, kus Kiir on äsja abiellunud ning koos naisega ka naiseõe oma majja toonud. Siis küsib noorem Kiir, kui märkab, kuidas naisemehest vend naiseõe säärt näpib, et mitu naist see Jorch endale võttis? Täpselt samuti oli ka Kulõginiga, ta võttis endale naise ja sai kolm naist, üks naine oli juba tema oma, tema 2 õde kavatses ta aga aegapidi vallutada. Siin lavastuses oli eriti hästi esile toodud õdede põhiline traagika – olla nagu läbikäiguhoov. Nad on päris ilusad, Irina koguni iludus, vanemad õed on oma ilu vanaduse tõttu juba minetanud, kuid ka neis on säilinud olnud aegade sära. Nad on haritud ja huvitavad, kuid ometi naiseks neid keegi ei taha. Läbisõidul olevatele sõduritele aga, kellel on elu pidevalt ratastel, täna siin, homme seal, on kolme õega maja nagu tõeline jackpot – võetakse hästi vastu, kadunud sõjaväelasest isa tõttu ollakse militaarteemadega kursis, musitseeritakse, kolme toreda naisterahva seltskond korraga, loomulikult tõmbab ligi. Õed säravad seltskonnas, suruvad teiste nähes alla oma valu, mis neil kaasneb sellega, et nad elavad läbisõiduhoovis, et neil ei ole midagi püsivat, et neile pole armastust määratud, et neile pole antud isegi naistele omast kõige olulisemat õnne, saada emaks. Ja rahuldavad ennast patjadega. Tšehhovi näidendi kõige pikemas õdede omavahelises stseenis, kus iga õde ennast pikalt teistele avab, kus Irina räägib Tšehhovi teksti järgi särasilmselt sellest, kui hea oleks töötada, kui vajalik on töö, et selle kaudu oma valu unustada, istuvad õed majafassaadi akendel, iga õde erinevas aknaavas ja kallistavad patjasid. Igal õel oma padi, vähemalt padi on see, kes on alati nendega, mille sisse võib nutta ja millelt lohutust otsida, asjake, mis ei torma esimese komandöri poolt antud vile peale asju pakkima, et nende juurest lahkuda ja teha teed järgmisele polgule, kes neid „vallutama” hakkab. Mingis mõttes oli Maša nagu sõnakuulelik koerake. Kui Kulõgin tuleb Irina sünnipäevale, et kinkida sünnipäevalapsele tema enda kirjutatud raamat, mille ta Irinale juba lihavõteteks kinkinud oli, annab ta kohe Mašale ka rangeid korraldusi: „Maša, koju, me peame direktori vastuvõtule minema.” Maša hakkab kergelt vastu, Maša on siin lavastuses üldse hästi mässumeelne, protesteerib, et direktori juures on igav, laseb teistel külalistel ennast keelitada, et pole vaja minna, kui ta ei taha, kuid teeb lõpuks ikkagi nii, nagu tema mees tahab, kuuletub talle raske südamega. Enne mehe tulekut mässab Maša õdede seltsis ja on isegi natuke ebaviisakas, väljendades oma pahameelt, et nad on nii alla käinud, kõik on nii alla käinud, kui isa veel elas, toimusid nende majas tõelised peod, kohal oli 40-50 inimest, aga nüüd on mingid haledad olengud, kuhu ilmuvad nii igavad inimesed, eesotsas tema enda mehega. Rahutusestseenis enne Veršininiga hüvastijättu, kui Maša rahutus väljendub eelkõige selles, et ta kardab, et ei näegi Veršininit enam, et mees sõidab ilma temaga lahkumata minema, märkab Maša taevas lendavaid kurgi ja jookseb neile järele, karjudes: „Te mu õnnelikud olendid! Te mu muretud olendid!” Selles stseenis Maša sõna otseses mõttes karjub ja jooksebki. Ta näeb linnuparve, kui seisab laval, pöördub nende poole ja jookseb sõnu venitades, kuid väga tugeva hääle ning selge artikulatsiooniga karjudes, lindudele järele, läbi saali vahekäigu saalist välja. Realistlikkuse poolest tõetruu ning suurepäraselt mängitud oli Maša ja Veršinini lahkumisstseen, õigemini, sellele järgnev. Maša ja Veršinin suudlevad hüvastijätuks, seda satub nägema Olja, kes tuleb oma õde hoiatama varsti sinna saabuva õemehe eest. Olja hakkab maja fassaadi tagant, see tähendab toast, vaikselt pobisedes ja korrates sõna „Aitab” suudlevale paarile lähenema, mida lähemale ta jõuab, seda valjemaks muutub tema korraldus „Aitab”. Alguses on see lihtsalt vaikne palve Mašale, et ta ometi lõpetaks, seda võidakse näha, kuidas ta võõrast meest suudleb. Mida lähemale Olga jõuab, seda nõudlikumaks muutub tema toon, lõpeta kohe ära, su mees on kohe siin, mida sa ometi teed. Kuid Maša näitab taas üles mässumeelsust, ega kuula oma õde, võib-olla ta ei pane selles viimase sööstuna puhkenud kirehoos üldse midagi tähelegi, mis ümberringi toimub, sel hetkel on olemas ainult tema ja tema elu suur armastus Veršinin ning nende suudlus. Nii et Olja hoiatusest pole kasu, suudlevat paarikest näeb ka Kulõgin. Vähe sellest, et ta neid suudlemas näeb, Kulõgin on sunnitud oma naist Veršinini kaela küljest lahti kangutama, et sõjaväelane lõpuks ometi minna saaks. See on võimas kangutamine ja üldse väga võimas stseen. Emotsionaalselt väga pingul. Maša on klammerdunud Veršinini külge, nii et Kulõgin peab rakendama kogu oma jõudu, et oma naist Veršininist eemale saada. Lõpuks ühineb Kulõginiga ka Olja, kes aitab Maša eemale talutada. Maša suust kostub taas meeleheitlik karje, see on rohkem kui meeleheide, selles karjes tuleb kuuldavale kogu Maša valu, kõik, mida ta armastanud on, on temalt ära võetud, jääb ainult see igavene äng, mida ta siin provintsilinnas tunneb, elades mehe kõrval, keda ta kohe üldse mitte ei armasta. Maša karjub ennast tühjaks, hingeldab, jaurab, sõnad ei tule hästi kurgust välja, see on tõesti nii realistlik, et endalgi hakkab kurgus valus, kui mõelda sellele, kui valus Mašal praegu rääkida on. Hästi vaikselt hakkab Maša kordama taas oma mantrat „U lukomorja dub zeljonõi, zlataja tsep na dube tom...” Kuni siis sõnad tema suus sassi lähevad ja dub zeljonõi asemel tuleb kot zeljonõi. Väga võimas stseen, emotsionaalse laetuse poolest pole teatrilaval ammu midagi nii vägevat näinud. Kuidagi küsimärgiga jäi repliik Kulõgini kohta, kui kogu linn sõjaväelaste lahkumismarsi saatel nutab: „Ta on vist linnas ainus inimene, kellel sellest hea meel on, et sõjaväelased ära lähevad”. Kui hakkab kostma väga tõetruu sõjaväemarsimuusika, tundub, nagu seisaks saali uste taga orkester, kes seal puhkpille mängib ja uste taga käib tõeline rividrill, tuhanded jalad astuvad selle marsi taktis sellest linnast välja, teeb Kulõgin (kujutletavatele) sõjaväelastele järele vaadates neile ristimärgi. Rist löödi ette ainult nendele, kellest tõeliselt hooliti, et jumal neid ikka kaitseks, nii et Kulõgin pidi ka nendest meestest hoolima, kes lahkumas olid. Kuigi sellel ristil võis olla ka selline märk, et jumal tänatud, nad lähevad ära, et nad enam kunagi siia tagasi ei tuleks, jumal kaitsku neid! Üldse oli selles lavastuses palju suudlusi ja ka palju kohti, kus keegi kellegi suudlusele peale sattus. Esimestena suudlevad Andrei ja Nataša, neile satub peale kogu sünnipäevaseltskond ja see pidu, millega Maša sugugi rahul polnud, saab palju lõbusama hoo sisse, hakatakse koguni tantsima. Edasi suudlevad Irina ja Soljonõi, neile satub peale Nataša, kes vaatab suudlevat paarikest päris pikalt ega tunne seejuures üldse kohmetust, öeldes neile enesekindlalt, kui suudlejad on avastanud, et neile on peale satutud: „Vabandage mind, ma olen koduselt riides”. Siis on veel erinevaid suudlevaid paarikesi, pikk suudlus eelneb ka Tusenbachi lahkumisele, kui ta läheb duellile, mida Irina eest varjatakse, kui Tusenbach suudleb oma armsamat, aimates, et see on ilmselt viimane kord, kui ta Irinat suudelda saab. Võib-olla sellega ongi seletatav, et Tusenbach saab duellil surma. Kui Irina ei oleks enne seda parunile öelnud, et nende armastust nende vahel ei tule, ta ei suuda Tusenbachi armastada, oleks Tusenbach rohkem oma elu eest seisnud, teinud kõik selleks, et naasta naise juurde, kes teda ootab ja armastab. Aga Irina sõnad mõjuvad siin Tusenbachile nagu surmaotsus: ma ei armasta sind, kuigi olen nõus sinu naiseks saama ja kogu elu sinuga olema. Nii teebki Tusenbach Irinale „heateo”, et Irina ei peaks tema kõrval kannatama ja kogu elu tema kõrval olema – laseb oma elu Soljonõil läbi lõigata. Kuni siis vägeva Maša ja Veršinini suudluseni välja. Minu lemmiktegelane Nataša jäi siin küll väga tugeva õdedeansambli varju, aga oli armas ja meeldiv siiski, samuti väga tugeva näitlejanna Jekaterina Kleopina mängituna. Aga siiski kraadi võrra lahjem, kui õdedetrio. Doktor Tšebutõkinile omasest pidevalt korratavast „Tararabumbiast” oli saanud lõbus lauluke „Tararabumbia, sižu na tumbe ja”, mida lõpus lauldi väikese kvartetina. Muusikaline kujundus oli samuti väga hea, aga ühtegi tuntud pala seal ei olnud. Päris mitmes stseenis esitati elavat muusikat, näiteks juba kirjeldatud tantsustseenis Irina sünnipäeval tantsitakse lava taga mängitava klaveripala saatel. Oli üks ilus, aga minu jaoks tundmatu valss, pigem tundsin ära Paganini, pärast lugesin kavalehelt, et muusikalises kujunduses oli tõepoolest Paganini muusikat kasutatud.

Talendid ja austajad

Aleksandr Ostrovski „Talendid ja austajad“, lavastaja Mindaugas Karbauskis, Majakovski nimeline Teater Laval oli paar tuntud näitlejat – Igor Kostolevski ja Svetlana Nemoljajeva, teised olid kõik üks suur tundmatu mass, kuigi eristusid sellelegi vaatamata päris hästi. Peaosalises Aleksandra Nikolajevnas tundsin ära mõni aasta tagasi festivalil nähtud „Õnneliku Moskva” Moskva osatäitja Irina Pegova. Naine oli huvitavalt alla võtnud, Moskvat mängides oli ta ikka paras paks, nüüd aga oli alumine pool juba peaaegu peenikese inimese oma, vähemalt jalad olid sellised enam-vähem, aga ülemine osa oli endiselt hästi paks. Nii et vaatasin alguses, et sellele näitlejannale on pandud rindade kohale padjad, see ei saa olla, et nii peenikeste jalgadega naisel nii suur ülakorpus on. Aga ikkagi oli seal kõik päris loomulik. Nagu Ostrovskil ikka, pikk ja keeruline lugu, olin õhtuks juba hästi väsinud, nii et seda 4 tundi etendust andis ikka kannatada, aga kannatasin vapralt lõpuni. Veksleid siin õnneks mängus ei olnud, midagi eriti segaseks ei aetud, aga tundus, et palju üleliigset oli sellegipoolest. Pegova mängis näitlejanna Neginat hästi vahvalt, sellised huvitavalt naiivsed reaktsioonid olid. Millegipärast oli kõik mehed sellesse kolenaisesse armunud. Ostrovski seisukohast ma saan veel aru, et tema ajal võib-olla tõesti hinnati naisi nende isikuomaduste järgi, et kui on hästi andekas näitlejanna, siis on kõik mehed kohe armunud. Aga tänapäeva vaatevinklist oli see üks paras muinasjutt. Lugu oligi toodud kuhugi eelmise sajandi keskele, määratlesin seda stiili, mida riietus esitles, 40.ndate tööriieteks, tunked ja põlvini laiad seelikud-kampsunid, rätid peas. Negina ema esindas natuke ka vanaaegsemat riietusstiili, kohe täitsa Ostrovski aegadest, laiad pikad kleidid ja poolsaapad. Negina benefissikostüüm oli samast stiilis, muidu kanti ikka rohkem tänapäevaseid riideid. Neginale tehakse liiga, ta peab üles astuma benefissiga, aga vahetult enne seda otsustab direktsioon, et Negina etendus ei müü hästi, nii et see otsustatakse ära jätta. Tänu Negina austajale, kes benefissi 500 rubla eest ära ostab, etendus siiski toimub. Pärast etendust tuuakse Neginale pangede kaupa lilli ja Negina ema reaktsioon lilledele on sama nagu minul, saatku siis parem raha, mida selle prahiga peale hakata, ahju kütta ka nendega ei saa! Vahepeal üritavad Neginale külje alla pugeda erinevad mehed, tal on ka päris ametlik peigmees olemas, kes on vaene tudeng, käib Neginat õpetamas. Negina otsustab sõita Moskvasse, seal on näitlejannasid rohkem vaja, kogu see lavastuses domineeriv kamp tuleb Neginat rongijaama saatma, ja päris viimasel hetkel, vahetult enne rongi väljumist, läheb Negina vagunisse ka linna rikkaim isand, kes senini käis ringi ühe teise näitlejannaga. Teine näitlejanna on aga vahepeal üles korjanud ühe Neginast maha jäänud mehe, kellele Negina ära ütles, nii et tema kaotusvalu ega ka materiaalne kaotus pole nii suur, kui arvata võiks. Ma ootasin sellelt lõpult midagi traagilist, püüdsin meelde tuletada, kuidas see lugu lõppeb, näidend on ju kunagi ammu loetud, aga eriti midagi meeles ei olnud. Arvasin, et enne rongi väljumist viskub Negina rongi alla, aga hoopis selline ootamatu lahendus oli, et mahajääjatele sai selgeks, et Negina ei sõida Moskvasse mitte omal algatusel, vaid rikka isanda sponsoreerimisel. Kõik jäävad hästi masendunult maha, Negina ja tema 2 saatjat, rikas isand ning ema, sõidavad samuti küllalt õnnetutena rongis minema. Huvitav oli selle lavastuse liikumisskeem. Enamus tegevust toimus pöördlaval, mille pind oli kaetud peegeldava materjaliga, nägi välja nagu liuväli. Kui keegi tegelane närvi läks või tahtis oma partnerist, kellega dialoogi pidas, lahti saada, siis hakkas ta jalaga pöördlava pinda kiskuma ja pöördlava hakkaski liikuma, nii et teine tegelane tema juurest ära sõitis. Tegelased olid nagu väiksed nupukesed hästi suure grammofoniplaadi peal, kes kellegi jala tõukest pöörlema olid lastud. Mõlema vaatuse lõpud olid lahendatud nii, et pöördlava liikus hästi kiiresti ja tegelased istusid seal erinevates kohtades. Esimese vaatuse lõpus nagu ilmakaari mööda laiali paigutatult, s.t. ring jagatud neljaks ja iga veerandi tagant üks paari istumas. Teise vaatuse lõpus oli ühes kohas „rong”, mida sümboliseeris peaaegu kogu etenduse aja laval olnud tiibklaver, selle ees istus, seljaga klahvide poole, Moskvasse sõitev kolmik, neid saatma tulnud mahajääjad olid tropis teistes kohtades, rohkem lava keskel. Ja see kõik pöörles hästi kiiresti. Päris lõpus oli vist tegemist Neginaga, kui ta oli laps, tuli lavale hüplema ja jooksma ja liblikaid püüdma. Mõnes stseenis lasti alla ka vaheseinad, siis kujutati stseene tänaval, maja ees.

Kes näitas minu blogi Ott Karulinile?!?! - AINULT OMADELE

Ahmin pool tundi õhku... Minu blogi on kajastatud Tšiilis peetud ettekandes... Kuulge, tibid, ma tunnen, nagu mind oleks keegi paljalt näinud. Alguses Viljandi Kultuurikolledž, siis Heli Veskus, nüüd Ott Karulin. Ma ei saa ju niimoodi ennast vabalt väljendada, kui te igale vastutulijale mu blogi näitate. Kas lähme ikka seda teed, et edaspidi teatrijutud taas ainult suuliselt kohviõhtu kogunemistel? Lohutab muidugi see, et Ott pole blogi sisuliselt lugenud, vaid ära toonud ainult teda huvitavad sissekanded protsentides, aga no ikkagi, teate... Mul pole sõnu.

Küpsed õunad

Aleksandr Ostrovski „Küpsed õunad”, lavastaja A.Gontšarov, Ametistteater Eks ta üks paras jama oli, aga suutsin selle isegi lõpuni vaadata. Nii palju loeb ikka mängukoht: kui oled kaunis Nokia Kontserdimajas mugavas toolis, siis ei ole kahju seal mingi jama vaatamise peale ka oma aega raisata. Oleks seda mängitud vabaõhulavastusena või kuskil peldikus, kus oleks tulnud logiseva tooli peal külma käes ja määrdunult räpases ümbruses istuda, oleks kohe vaheajal võimaluse ära kasutanud ja jalga lasknud. Minu üllatuseks tuli välja, et tegemist on Ostrovski komöödiaga, mille originaalpealkiri „Tõde on hea, aga õnn on parem”. Nii et sain jälle ühe Ostrovski linnukese kirja. Mõned mõtted kõlasid seal täitsa kaasaegselt, aga Ostrovski ajab oma tekstid nii keeruliseks igasuguste segaste vekslisuhetega, et kes kellele võlgu on ja mis selle võla suurendamiseks või võla kustutamiseks kavaldades ette võetakse, et tema tekste on keeruline jälgida ja see võtab ka poole komöödia võlust. Näitlejad olid minu jaoks kõik puha tundmatud, kuigi kohale tulnud publik tervitas neid peaaegu kõiki aplausiga, juul siis olid mingid väga kuulsad staarid. Vanaema mängis päris andekalt üks tõsine mutt, Tatjana Orlova, kellel oli hästi ilusat värvi sügavkirsipunane suurrätik. Tema poega mänginud Valeri Garkalin oli teine suur staar, aga minu jaoks pingutas ta natuke üle. Kolmas suur staar oli keegi tegelane, kes oli nagu autor, luges vaheremarke, laulis asjaga seotud ja mitte nii väga seotud tšastuškasid ja tegi muud pulli. Näidendis oli ta osaline allohvitser näitleja Roman Madjanovi esituses. See tegelane suutis isegi minult paar õrna naerupahvakut välja pigistada, kui ta esitas selle tegelase leivanumbrit – poole sammu pealt spagaati kukkumist, nii et teised tegelased teda toetama pidid jooksma. Sisu oli midagi sellist, et üks tüdruk elab range vanaema kontrolli all, armub naabripoissi, majapidajanna organiseerib neile kohtumise, tüdruk ja poiss jäävad kogu tüdruku suguvõsale vahele ja neile tehakse ai-ai-ai, armunud lahutatakse. Linna saabunud allohvitseril on aga vanaemale suur mõju, ta suudab (lava taga) vanaema veenda, et noored peavad paariks saama. Vahepeal oli veel midagi segast tüdruku isa ja poisi vahel, see vekslite teema, et poiss oli veksli järgi isale võlgu ja tahtis selle võla ära maksta, muidu ähvardas tema „auku” pistmine. Poiss koguski raha kokku, aga tema emal hakkas rahast hale, nii et ta peidab raha ära ja saadab poisi karistust kandma. Kah mul asi, istud seal nädalakese ära, aga vähemalt jääb raha meile, nagu ta ütles. Ja siis kõige selle juures tõmmeldi hästi palju, vahepeal varastati vanaema õunaaiast kottide viisi õunu, joosti ringi ja karjuti. Et ikka 2 täisvaatust kirja läheks.

Armastuse pantvangid

Natalja Demtšik „Armastuse pantvangid“, lavastaja Gennadi Šapošnikov, Russart Kuna me Tartus Štšerbakovi vaatama ei jõudnud, tuli sõita teda Jõhvi vaatama. Hea, et vähemalt oli selline võimalus, et Štšerbakovi vabatrupp mängis oma etendust Eestis 2 korda. Kõigepealt Jõhvist, endiselt: see ei ole linn, see ei ole Eesti. Kõik, kes te nõukaaega taga igatsete või arvate, et siis oli parem elu kui Eesti Vabariigis, palun, olete teretulnud Jõhvisse! Täielik nostalgialaks kindlustatud! Nõrganärvilistele ja eriti pepsidele, nagu mina, ei soovita! Poed suletakse kell 16, söögikohti ei ole, kui lõpuks leiad ühe kohviku Kontserdimajas, siis on selle laudlina ära pläkerdatud. Tahtsin just hakata kiitma Jõhvi Kontserdimaja, et see on ikkagi mugavam kui teised etendusasutused, vähemalt ruumi on siin piisavalt, aga peale vetsukülastust langesid punktid – pooltel kabiinidel olid eest ära rebitud ukselukud. Ei tea, kas see on külastajate töö, viisid omale koju vetsulukuks? „Kesklinn“ on täis ehitatud kaubanduskeskuiseid, sellised meie magalarajoonide suurpoodide moodi karpmoodustised, müüakse odavat kaupa, paljutki sellist, mida Eestist ei leia, nii et lõbu kui palju, elu on odav, järjekordi pole, aga sortiment on ka väga piiratud. Sellest rääkimata, et pole ühtegi söögikohta. Peetri Pizza küll oli kesklinnas, aga seal oleks tulnud tund aega oodata, ühtegi teist toidukohta nad soovitada ei osanud. Ilmselt sellepärast, et neid terves linnas ei olegi, üle tee kaubanduskeskuses oli küll midagi kohviku moodi, aga ülla-ülla, suletud! Kui olime juba kannatuse kaotanud, küsis mees ühelt umbkeelselt teenindajalt, kes meid taas kuhugi juhatada ei osanud: „Te ikka teate, et meil on 20 aastat Eesti Vabariiki olnud?“ Kuigi müüja sellest küsimusest aru ei saanud, usun ma, et ta teab seda väga hästi. Muidu oleks ta juba ammu isakese Putini kaitsva tiiva alla põgenenud, kui Eesti Vabariik ei meeldiks. Aga teeninduskultuuri ega asutusi pole. On nende arvates toimiv „linn“, kõik on korras, kõike on külluses, kõik on odav. Teen oma töö ära ja lähen koju. Kuigi ega see sõit ennast teatri poolest ka ära tasunud – sai vaadata 2 tundi labaseid nalju ja plakatlikku etlemist. Need plakatlikud etteasted olid minu jaoks suisa häirivad, kuigi ülejäänud publik oli nendest vaimustuses ja plaksutas muusika taktis kaasa, kui keegi süžeeväliselt tantsulkat alustas või eeslava keskele tuli käe tõstis ja siis midagi ajuvabalt tähtsat ütles. Nagu midagi sellist, et vene naised on head selle poolest, et neil on lai hing, vihjega paksule naistegelasele ja tema üüratule rinnapartiile. See paks tegelane ütles küll ühe näidendi vaimukama fraasi, mida kõigil paksudel enese õigustuseks korrata soovitan, kui enam muid õigustusi pole: „Parem lainetes loksuda, kui vastu kaljusid taguda“. Iseenesest oli võetud vahva motiiv: saavad kokku hiljuti lesestunud mees ja naine, mees armub esimesest silmapilgust, „noored“ räägivad juba pulmadest, kui sekkuvad nende kadunukesed, kes on samuti teispoolsuses paari heitnud. Mida sellisest süžeest kõik välja mõelda saaks! Kui palju müstikat, peaaegu nagu „Üleannetu vaim“. Kasvõi teispoolsusest ilmuvate tegelaste ilmumise oleks võinud müstiliselt lahendada, teater pakub selleks ju tehnilisi võimalusi küll ja veel – suits, välgud, paugud, maa alt väljailmumine või taevast langemine. Siin aga ei midagi sellist, kadunukesed tulevad lihtsalt lavale, nagu tavalised tegelased. Alles nende jutust saab aru, et nad on tegelikult surnud. Seega alles oli jäetud kõige labasem, mis sellise motiivi juures olla võib, ja põhiteema käis seksistlike naljade ning viinaviskamise üle. Svetlana Toma nägi võrratu välja, ta vist juba 70le lähenev mutike, aga figuur on nagu tütarlapsel, meik ka peal, üle 40 eriti ei pakukski. Kuigi paks vanamoor nimetas teda hernehirmutiseks, aga see on ikka nii olnud, et kadedus paneb kiruma.

Lõpp

„Lõpp“, lavastaja Elmars Senkovs, Läti Ilge kamm selle etendusega, kavasid jälle polnud, pidi algama 15 minutit hiljem, siis teatati, et algab veel pool tundi hiljem. No ei saa siis asju korralikult korraldatud, et kuue varbaga lätlastele selgeks teha, et etenduspaika oleks tore jõuda tund enne etenduse algust. Muidu ma seda kuue varba juttu ei usu, aga need pidid tõesti kuue varbaga olema, kui oma sõitusid niimoodi planeerisid, et õigeks ajaks Tartusse jõudmist ei osanud kavandada. Kui nad siis lõpuks lavale tulid, võis neist muidugi aru saada, teatritruppidest koondatud vabanäitlejad, ilmselt siis oli neil distsipliiniga raksusi, ei tuldud õigeks ajaks proovi ega ilmutud etendustele, mis sa sellistega teed, muidugi vallandad. Mängiti absurdimaigulisi stseenikesi seinast seina. Laua taga istuv perekond, poiss sööb corflakese, ema värvib laua peal varbaküüsi, isa üritab ennast maha lasta, aga ei suuda ja saab peale seda ema käest pahandada, et lõhkus lae ära. Paarike ameleb, mehel viskab järsku pildi mustaks ja ta hakkab poolde selga ulatuvate juustega näitlejannast tibi sõimama, et igal pool on selle juuksed: teed pannkooke, seal on sinu juuksed; lähed vanni, kogu äravoolutoru on sinu juukseid täis, ja mees vasakule ära, tüdruk tõmbab diivani vahelt kellegi paruka välja. Vana näitlajanna lahkub „Pajatsite“ muusika saatel teatrist, pakib oma asjad musta prügikotti, tõmbab maski ette ja läheb minema. Ja muud sellist. Päris vaimukad asjad oli, vähemalt ära ei tüüdanud, aga ikkagi- see ei heastanud ega õigustanud seda, et võis alustada pool tundi hiljem. Me ei jõudnud sellepärast järgmisele seansile! Muidugi, meie pole ju žürii, et meie pärast teist, üldse mitte draamafestivali etendust oleks kolmveerand tundi hiljem alustatud. Õudne. Mõlema festivali programmide mingit täielikku jama täis, ma lootsin, et vähemalt Balti Teatrifestivali programmis on head asjad, kuigi jah, mida loota festivalilt, mille programmis on publikuõudus „Õitseng“? Vanasti ikka olid ajad, isegi Nekrošius käis sellelt festivalilt läbi. Leedulastel on ju täielik raskekahurivägi: Nekrošius, Tuminas, Karbauskis... selliseid nimesid tahaks Balti Teatrifestivalil näha. Lohutuseks muidugi, et nad on Kuldsel Maskil, aga kohalikul tasandil siis täiesti kadunud? Sellelt festivalilt siis hästi palju küsimusi ja hästi palju ärritust:)

Luuleliblikas

„Luuleliblikas“, lavastaja Varis Klausitajs, Läti Eee... lastelavastus teatrifestivali ametlikus programmis? Miks meie omad „Lottet“ ei esitanud, oleks ikka palju vingem olnud kui kõik need eesti taidlemisdraamad kokku? Ja kas on palju palutud, et festivalietendustel etenduse kavasid osta saaks? Aitäh muidugi festivalile, et ainsas normaalses mängukohas olid sel aastal nummerdatud kohtadega piletid, aga muidu on ikka kõik ligadi-logadi. Ei suudeta kinni hoida kellaaegadest, kui žürii läheb vaatama kuhugi pärapõrgu talus mängitavat teatrit, siis ei suudeta välja arvestada, mis kellaks nad tagasi tsiviliseeritud keskkonda jõuavad ja järgmise etenduse aeg lükkub peaaegu tunni võrra edasi. Hea muidugi, et sellest eelnevalt teatati, kui ma oleksin sinna etenduse väljakuulutatud algusajaks koos lapsega kohale tulnud, siis poleks küll viitsinud 45 minutit oodata, vaid see totrus oleks meil lihtsalt nägemata jäänud. Kui oled üles kasvanud onu Raivo jutupliiatsiga, siis sellise diletantliku soperdamise vaatamine vastiku muusika saatel ning sisutühjas etenduses on ikka päris haige. Ja mis pull sellega on, et teatrifestival toimub Tartus, aga põhilavastus, mida kõik näha oleksid tahtnud, on Tallinnas, ja lisaks siis teine lavastus veel kuskil kolkas Saueaugul?

Mee hind

Ott Aardam „Mee hind“, lavastaja Ott Aardam, Ugala Järjekordne jama. Lava täis mesilastarusid, nende keskele ilmuvad inimesed, esitavad monolooge ja mängivad mõned stseenid maha. Täiesti mittemidagiütlev. Enamus stseene polnud isegi meega seotud. Kannatasin ühe vaatuse ära ja tulin tulema. Tõesti, rohkem pole selle kohta mitte midagi öelda. Nii väljakannatamatu kui „Õitseng“ muidugi polnud, vist tänu sellele, et just siis, kui muutus juba väljakannatamatult igavaks, tehti vaheaeg ja sai ära minna. Aitäh sellegi eest. Balti Teatrifestivali parim lavastus? Möhhh??? Peab siis tingimata auhindu välja andma, kui festival sellist jama täis on, et isegi vaadata ei kannata?

Une

Birute Mar „Une“, lavastaja Birute Mar, Leedu Riiklik Draamateater Ei teagi nüüd, kas murdsin draamafestivalile väljakuulutatud boikotti. Otseselt Eesti teatrifestivalil ma ju ei käinud, ei tahtnud hingata ka ühte õhku selliseid nõmelavastusi nagu „Õitseng“ ja „Iphigineia Aulises“ sisaldava üritusega. Küll aga ei suutnud ma ennast eemal hoida Balti Teatrifestivalist, kuigi eesti läbi aegade õudseim lavastus- publikupiin „Õitseng“ oli just selle programmis. Samas mõtlesin, et lihtsam on ikka mõneks päevaks Tartusse sõita, kui pärast neid lavastusi Lätti-Leetu vaatama minna. Oleks siis teadnud, et kogu Balti programmi on valitud „Õitsengu“ sugused õudused, siis oleks ikka parem olnud ka Tartust eemale hoida, kui nende lavastuste pärast veel naaberriikide külastuse oleks ette võtnud, oleksin vist vihast roheliseks läinud. Vähemalt esimene programmis nähtud lavastus ei jäänud igavuse poolest „Õitsengule“ sugugi alla. Juba enne etendust, kui näidati mingeid vanaaegseid pildikesi, hakkas igav. Veel igavamaks läks, kui tädi näitlejanna lavale tuli. Ja juras poolteist tundi oma teksti. Haigutus haigutuse otsa. Kuigi mulle oleks idee poolest see naine ja tema elu meeldima pidanud, sest temaga oli lihtne samastuda. Aga kuna ta oli nii iidsest ajast, kuskilt eelmise sajandi algusest, ümmarguselt siis sada aastat tagasi, kõik oli nii arhailine ja olude poolest võõras, siis oli ikka jube igav. Glamuuri ei olnud. Tädi ise kujutas muidugi ette, et ta on jube glamuurne, kiitis ennast, et osavate näppudega ja kõik riided oma tehtud, aga välja nägi nagu hernehirmutis. Sellised kulunud riided, ajaliselt vist vastasid stiilile, aga igast tema rakust kumas läbi vaesus, nii et ta ei vastanud üldse oma olekule ega tekstile, kui rääkis, kui priiskavat elu ta Pariisis elab. Eriti võigas oli hõberebase korjus, kanda surnud looma enda ümber! Tekst oli igav, kuigi tädi oli plastiliselt paindlik, viskas spagaati ja tõstis jalga üle pea. Mingid sellised naljad a la: naised, kui tahate mehel palavikku alla võtta, siis peab mees oma naise pissi jooma. Ha-ha-ha. Mõtlesin, et see näidend oleks Monomaffiale sobinud, sealse taseme juures oleks Birute Mari tase kohe silma hakanud, aga nüüd tundus see nii kistud ja igav. Lugesin sünopsist ja muigasin, et see on nagu balleti kirjeldus. Sünopsis oli lootustandvalt jagatud kaheks, nii et ootasin vaheaega, aga kui lugu oli juba sealmaal, mida ma mäletasin olevat sünopsise teises osas, ohkasin kannatajalikult ja seadsin ennast selleks valmis, et tuleb kogu see jama lõpuni vaadata. Une Baye-Babickaite oli leedu pagulasnäitleja. Näidendis esitab näitlejanna teise näitlejanna päevikukatkeid ja tegemist on perioodiga, kui Une elas Pariisis. Elas seal oma jutu järgi päris head elu, Vytautas väga armastas teda ja oli valmis maksma kinni kõik, mille peale Une näpuga näitab. Samas visuaalselt seda juttu ei kinnitatud, et tegemist oleks olnud luksusliku või hea eluga, kõik asjad ja riided laval oli väga kulunud ja viitasid ilmsetele vaesuse tunnustele. Nii et ei tea, kas oli tegemist lihtsalt vaese teatriga, et ei saadud lubad endale korralikke rekvisiite või liialdas Une oma päevikutes hea elu kohta. Une suudab endale palgata isegi isikliku lavastaja, käia Londonis (selle aja kohta eriti luksuslikul viisil – lennukiga) omale lavapartnerit valimas, korraldada Londonis sobiva partneri leidmiseks casting, üürida Pariisis kallis stuudio prooviperioodiks ja tuua see näidend lavale. Une korraldab teatrirevolutsiooni, kirjutab manifesti, mille põhiline sisu on see, et tuleb maksta. Eks ta ole selge jah, ilma rahata ei liigu siin ilmas miski – liikmed maksavad natuke, toetajad suuremad summad. Siis saab teha tõelist kunsti. Mis kunsti see Une ise nii väga teha tahtis, sellest ma aru ei saanudki. Nii palju, kui ma aru sain, siis see lavastus, mille ta palkas enda jaoks lavastama kalli ja tunnustatud vene lavastaja Komissarževski, aga materjaliks valib mingi labase komöödia, kus ainus suur revolutsiooniline muudatus tema poolt on see, kuidas laval lehvikut hoida. Pärast etendust teda kiidetakse, koguni nii hästi, et ta suutis nii suure hulga teksti pähe õppida. Noh selline minulik rantjee-elu, hommikul trenn, päeval huviringid või niisama passimine, elu üle järele mõtlemine ja vaatlemine, lugemine, filmide vaatamine ja teater. Kui tahaks, palkaks ka omale lavastaja ja mängiks oma tuttavatele Nokias midagi. Aga noh mul pole sellist esinemise ambitsiooni ega vajadust, Unel oli. Lõpuks läks ta Leetu tagasi, sealt saadeti ta rongiga Siberisse, kus tema kallis Vytautas ära suri ja oli hästi traagiline finaal.

Islandi kell

H.Laxness-B.Erlingsson „Islandi kell“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Must lagi on meie toal. Ikka maru masendav kujundus oli, ei saa isegi öelda lavakujundus, sest üle saali, esimese rõdu alla oli tõmmatud must riie ja rõduääred samuti musta kangaga kaetud. Ei tea, miks seda islandlaste musta saatust nii näpuga näitavalt rõhutama pidi, nagu laval toimuvast ei saaks aru, kuidas üks rahvas rõhutud on ja kuidas ta kannatab. Islandi kell raiuti kellanööri küljest ära juba näidendi avastseenis, edasi paaril korral mainiti Islandi kella kui sümbolit, aga rohkem selles loos küll midagi Islandi kellaga seotut ei olnud. Vaja aja epopöa, eesti kirjanduses nii tumedast vajaajast midagi vastu panna pole, aga Tammsaare suurteose mõõdu annab küll välja. Lugu iseenesest sellest, kuidas üks armastajapaar ei suuda teineteisele truu olla. Selle kohta on nii palju lugusid kirjutatud, kuidas tõelise armastuse puhul ei loe mingi lahusolek, ei loe see, kui kaua peab kedagi ootama või kui kaugel teineteisest ollakse, vaid ikka oodatakse ja armastatakse ja lõpuks vanuritena ka kokku saadakse, et siis õhata: terve elu ootamist tasus ära. Islandi paar nii tugevad isiksused ei olnud, kihluvad, lähevad lahku ja peagi on mehel teine naine. Mehe motiividest võis veel aru saada, ta kogub rariteetseid islandi ürikuid, mille väljaostmiseks ja otsimiseks tal raha vaja on, sellepärast ta rikka lesega abiellubki. Aga naine abiellub lihtsalt trotsist mingi pudulojusega, kuidas seal kavalehel oligi öeldud: kui ei saa parimat, siis võtan halvima. No ikka üksi oleks pidanud jääma ja oma kallimat ootama, mis siis, et teine on abielus ja ei kavatsegi tema juurde tagasi tulla, ikka peab ootama ja ennast temale hoidma, siis on tõeline armastus. Siis oli seal veel ühe talupoja liin, keda kogu aeg võllast päästa üritati. Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et ühest vaatusest mulle aitab, aga siis hakkasin teksti kuulama ja avastasin, et tegemist on tõeliselt hea tekstiga. Sellise ülepaisutatult kirjandusliku tekstiga, nagu tegelikult ei räägita. Ei olnud mingi tavaline dialoog vormis: „A...eee... mis sa passid siin?“ „Mina vä?“ Ja ei olnud ka tavaline kirjanduslik kõnekeel, vaid pikad viierealised laused, mida näitlejad püüdlikult esile tõid ja loomuliku kõnena kõlada lasta üritasid, kuigi ikka oli kõik hästi pingutatud. Ei tea, võib-olla vanasti Islandil räägiti niimoodi, igal juhul tavakõnena need jutud ei mõjunud. Keele poolest see meeldis mulle väga, kuigi sisu oli jama, vahepeal löödi kellelgi esihambad välja, aga sedagi kanti endasi tekstiga, mitte ei näidatud kaklust. Ja siis oli sisse põimitud mingeid absurdimaigulisi stseene. Need armastajad, kui nad veel paar on, satuvad siis selle kolmanda peategelasest talupoja hurtsikusse, mees saab sealt mõned räbalaks kulunud nahkadele kirjutatud käsikirjad ja tema armastatu hakkab peale seda ennast kuskil tagalava orvades keerutama. Lihtsalt tõstab käed üles ja keerutab. Täiesti seosetult ja põhjendamatutl, aga nii on. Lavakujundus oli ka huvitav, ainult see oleks võinud valguse poolest eredam olla, muidu läks kogu see ilu pooleldi kaotsi. Lavale oli tekitatud koloss, mida pöördlaval ringi pöörati, ühe nurga alt oli see võlvkäiguga sein, kus alguses Islandi kell rippus, hiljem on sama koht vangikong, kuhu talupoeg on aheldatud, veel hiljem tuba koos voodiga, siis ruum kirjutuslauaga jne. Teise nurga alt on sama moodustis müür või osa müürist, lihtsalt Islandi maastik või Kopenhaageni linnatänav. Ristuvate seinte eri tahkudele jäävate pulkade abil oli ühte sisenurka trepp ka moodustatud. Tegelased jäidki minu jaoks identifitseeritavaks rohkem neid kehastanud näitlejate järgi, kuigi mõnes stseenis oli pilt nii tume ja tegelane veel seljas olevate vattide ja looride või kapuutsiga varjatud, et ei saanud nii ka aru, kes see on, ainult hääle järgi võis aimata, et see on see näitleja, aga kes see tegelane võis olla... jumal seda teab. Kavalehelt võiks ju maha kirjutada kõik need pikad ja keerulised nimed, aga mis tähtsust sel on, keegi neid Islandi saaga tegelesi niikuinii ei tea. Nii et selline teksti kuulamise mõttes, hägused pildid ka juurde, oli täitsa normaalne ja talutav.

Saatuse heidikute kuu

Eugene O'Neill „Saatuse heidikute kuu“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater Alles kodus ja paar päeva hiljem, kui kava lugema hakkasin, nägin seal Ingomar Vihmari pilti. Ja siis vaatasin, kes tüki lavastaja on, oligi Vihmar. Ma olin täiesti kindel, et lavastaja on Priit Pedajas, nagu selliste lugude puhul ikka, käekiri oli ka nii temalik. Taibates, et lavastaja on Vihmar, tekkis kohe küsimus, miks siis Maibaum ei mänginud? Muidu ikka see teema, et miks selline mängukoht? „Villa“, mis tegelikult on hobusetall. Tuua teatrisse tulnud inimesed (kaunites kleitides ja kontsakingades) haisvasse hobusetalli, seal tõepoolest haises ja väga kõvasti. Ümbrus oli ka parajalt räpane ja üldse oli see üks igavesti ebameeldiv koht, nii koha enda mõttes kui eriti veel mängukoha mõttes. Labane puitehitisest saal, puutaladega laes, mis on ääristatud puusammastega, nii et päris suur osa lavast jääb nende talade varju. Katsu sa niimoodi siis suurt kunsti vaadata. Ja tuleb kuhugi linnast välja sõita, pori sees ringi käia, seda ebameeldivat ja ebaesteetilist ümbrust taluda, kuigi mängukoht ise on siseruumides ja millegi kaelasadamise või ärakülmumise-putukate söödaks langemise ohtu ei ole, aga seal haiseb. No täiesti arusaamatu, miks peab nende suveetendustega inimesi niimoodi piinama, et potentsiaalne teatrilavastus muudetakse jubeda mängukohaga teatritaoliseks produktiks. Aga lugu ise oli täitsa asjalik, kannatas lõpuni vaadata, kuigi teise vaatuse hästi pikk Heinloo ja Avandi stseen oli minu jaoks ikka natuke liiast ja ajas igavlema. Õnneks ei olnud mul nii hull, nagu Roland Laosel ja Pääru Ojal, kes sõitsid päris pika maa linnast välja, tulid esimeses vaatuses viieks minutiks lavale ja pidid siis seal pärapõrgus 2 tundi passima, et etenduse lõppedes kummardama tulla. No ei tea, võib-olla neile, vastupidiselt minule, meeldivad väljasõidud loodusesse. Lugu oli selline, et oli mingi mahajäetud ja kivistunud maakolgas, kus talu või farmi üritasid pidada isa ja tema lapsed. Pooled lapsed olid sealt juba jalga lasknud, sest ei pidanud masendavale olukorrale ja tapvale tööle vastu, näidendi esimeses stseenis lahkub ka viimane koju jäänud poeg ja viimases stseenis teatab oma minekukavatsusest viimasena koju kannatama jäänud tütar. Isa Jaan Rekkor ja tütar Kersti Heinloo olid päris vahva ansambel, eriti stseenides jockey Pääru Ojaga, kus tulevast maaomanikku hingepõhjani solvata püüti ja õnnestunud kildude peale teineteisele patsu löödi. Pääru Oja T.Stedman Harder oli selle lavastuse parim esitus, need näoilmed ja silmade pööritamine, tuhmilt mõnitajatele otsa vaatamine olid nii naljakad, et ajasid pisarateni naerma. Esimene vaatus oli küllalt lõbus, kuigi tüütas ära, et mingi joodikteema on, labaseda maakad, kellel muud teha pole, kui litsi lüüa või ennast lolliks juua. Jaan Rekkori lavale ilmumise kostüüm – lühikesed kottis aluspüksid olid samuti aplausi väärt, eriti see, et elatunud näitleja sellises outfitis julges rahva ette ilmuda. Teine vaatus aga enam nii komöödia ei olnud, naljad said järsku otsa, tuli hoopis ilus romantiline, aga kahjuks liiga pikk ja venitatud stseen Josie Hogani ja tema elu armastuse James Tyrone'i vahel. Tuli välja, et Josie oli teadlikult litsi mänginud, tegelikult on ta süütu ja hoidnud ennast just Jamesele, keda ta siiski peale pikka ja sügavat vestlust enda vääriliseks ei pea, nii et ajab oma suure armastuse suure kisa saatel minema. Ka isa poolt kavaldatud lõks, et toovad Jamesi nende poole, tüdruk viib ta voodisse ja siis ilmub välja isa koos tunnistajatega, nii et Jamesil ei jää muud üle, kui aumehena Josie ära võtta, kukkus läbi, sest Josie armastas Jamesi liiga palju selleks, et teda püünisesse vedada. Mitte midagi ihulist nende vahel ei toimu, üks väike suudlus küll on, aga ei enamat. Ja isa on ka vahepeal ümber mõelnud ega tule tagasi koju sugugi koos tunnistajatega, vaid hiilib vargsi ja süüdlaslikult üksi koju, teades, et nüüd teab ka Josie, et isa talle enne Jamesi tulekut valetas, et James ei tahagi tegelikult nende talu kellelegi teisele peale nende endi müüa. Isa tegelik ajend tütart Jamesi käte vahele tõugata oli see, et ta nägi nende suurt, isegi varjamatut kirge, mis ometi ainult sõnalisele tasandile jäi, nii et isa lootis, et nad selle öö läbi lõpuks armastajapaarina kokku saavad, mida Josie tarmukuse tõttu siiski ei juhtu. Hea tekst ja head esitused, nii et lavastuse kui sellisega võis täitsa rahule jääda, kui seda ainult normaalse teatrina oleks mängitud.

Gilgameš

Peeter Jalakas „Gilgameš ehk Igaviku nupp“, lavastaja Peeter Jalakas, Von Krahli Teater 2011 Njah. Täitsa kahetised tunded on. Ühest küljest mulle isegi natuke meeldis. Kogu see võimsus ja paar esimest stseeni olid ka üpris naljakad, aga edasi hakkas juba ära tüütama ja igavaks kiskuma. Kui Gilgameš jumalate juurde jõudis, ootasin juba kannatamatult etenduse lõppu ja kõik, mis peale seda tuli, oli minu jaoks jube tüütu. Eriti videona esitatud stseen kahest paljast mehest, kuidas Ulfsak (surnud) Lauri läbi erinevate tasandite ja avaruste kuhugi tassib. Lootsin, et nüüd ei ole enam pikalt kannatada, tassib selle Lauri kuhugi ära ja siis on läbi, aga ei... Siis ta jõudis veel kuhugi baari, kus Liina Vahtrik väga tabavalt ütles: „Mehed, mina saan ju teist aru, aga meil käivad siin inimesed...“ - s.t. olete pederastid ja paljad, aga pange ennast riidesse. Tekstist tuli välja, et Ulfsak tahab mingi tegelasega veel rääkida ja ma ohkisin juba päris kõvasti, et kas see rääkimine tuleb ka nüüd näidendisse ve? Ja tuligi! Siis ta sõudis päris huvitavalt asetatud paadiga läbi õhu, paat oli umbes 3 meetri kõrgusel trossi otsas ja liikus seal horisontaalselt. Ja jõudis suurde riidekuhja peidetud Taavi Eelmaa tegelaseni. Õnneks see rääkimine väga pikk enam polnud, aga ma olin juba ammu enne seda ära tüdinenud, nii et lõppu ja sellest kohast pääsemist, meie tavapärast kergendushüüatust peale teatris kannatamist: „Te olete vabad!“ andis ikka oodata. Ma sain nii aru, et Gilgameš oli Savisaar. Alguses oli mingi linnavalitsuse koosoleku teema, Gilgameš ilmub lavale hiljem tähtsa kujuna, kelle ees rahvas ja lambad kummardavad. Nende pärjatud meesosatäitjate taset ma küll ei hinnanud, ei olnud midagi nii erilist, et selle eest aastapreemia anda, aga Tiina Tauraite mängitud lammas oli küll auhinda väärt. Gilgameš-Savisaar oli küllalt sümpaatseks ja machoks tehtud noore Ulfsaki kehastuses. Trendikas ja kiitsakas, lasi ennast jumalate sünnitatud endisest karvakolli tantsust ära võluda ja peale seda on Gilgameš ning Enkidu kõige suuremad sõbrad. Neil on igav, lähevad kedagi tapma, suurde ja võimsasse seedrimetsa. Taplusstseen oli päris lahedalt lahendatud, selle ajaks puhuti õhku täis punasest kilest hiiglane, kelle juurde Ulfsak ja Laur kordamööda kõrgustes köiehüppeid tegid ja teda jalaga togisid. Peale seda langes maha tagaseina paigutatud stangedel rippuv riietehunnik, selle taga avanes jumalate maailm, kärsitul Gilgamešil õnnestub üks litsist kolme tissiga jumalanna välja vihastada, nii et jumalannal on vitt vihane ja jumalad otsustavad, et võtavad Gilgamešilt selle, keda ta kõige rohkem armastab. Ehk siis Enkidu, nii et ilmne pedeteema. Etenduse ajal andis kannatada ja koht, kus mängiti oli täiesti väljakannatamatu. Ma ikkagi ei saa aru, miks mängida sellistes urgastes? Mul oleks jäänud palju parem mulje, oleks olnud mugavam vaadata, parem istuda, oleks olnud soe ja hubane, kui oleks mängitud Nokias. Aga nemad peavad ronima kuhugi (küll täiesti kesklinnas asuvasse, nii et seda öelda ei saa, et aetakse inimesed pärapõrgusse suurt kunsti vaatama) lagunenud laohoonesse. Seal oli täpselt sama tunne nagu peldikus nime all Hüüru mõis, kus igal sammul ja iga liigutusega võis ennast ära määrida. Lagunenud, kõle, ebaesteetiline, ebamugav, külm. Pidi taluma ka igasuguseid haisuaroome, lisaks lavastuses kasutatud pürotehnikale ja õlidele ja mis seal kõik õhku lasti ja saali peale haisema saadeti, kandus katlasse ja ilmselt ka ümbrusesse sissepääsu ees seisvate välipeldikute lehk. Nii et nad oma kultuuri tegemisega on seal ristiks kaelas ka ümberkaudu elavatel inimestel, lärmavad ja levitavad haisu. Kõik oli nii ebanormaalselt organiseeritud, et ajas hambaid krigistama. Ei ole nii, et paned ennast ilusasti riidesse, sõidad kauni teatrimaja ette ja lähed kleidi lehvides ilusasse saali. Tuled sinna kohale, seljas sellised riided, mida ei oleks kahju ära määrida ja skafandrit meenutavad vatid ümber, et 2 tundi hambaid plagistades külma taluma ei peaks. Siis seisad seal mingis ajuvabas järjekorras, mis üldse edasi ei liigu, sest inimesi katla eesruumi sisse ei lasta. Kui siis järjekord edasi liigub, saab edasi mingisse rõvedasse „eeskotta“, kõik on must ja räpane, seal tuleb edasi seista. Ja kõige lõpuks oma koha eest päikese all võidelda, et vähegi normaalne koht lögasel ja logiseval klapptoolil välja võidelda. Siis suvatsevad härrased veel algusega venitada, etendust alustati 20 minutit hiljem, ja kui oled seda nende lollitamist ja laamendamist 2 tundi ära kannatanud, hõisanud „Me oleme vabad!“ ja tahad sellest jubedast kohast võimalikult ruttu välja pääseda, pead veel pool tundi ootama, kuni inimesed välja loivavad. Muidu, kui teatris on täismaja ja ei ole lootust kiiresti saalist välja saada, saab vähemalt normaalsetes tingimustes oma koha peal edasi istuda, aga sellest haisvast peldikust tahavad ju kõik võimalikult kiiresti minema pääseda.

Snargijaht

L.Carroll – S.Pepeljajev „Snargijaht“, lavastaja Saša Pepeljajev, Vene Teater Esimesed pool tundi kõlbas vaadata küll, aga siis tüütas ära ja läks igavaks, nii et lõppu andis oodata. Kokku kestis 2 tundi. Päris huvitavaid asju tehti seal vahepeal, aga selle paari huvitava momendi ootamiseks 2 tundi passida oli ka päris tüütu. Ilus inimene Olga Privis oli pandud tellingute peale ilutsema. Ta lihtsalt oli seal, võttis erinevaid poose, kõlkus ja liikus ringi ja seda oli tohutult ilus ning huvitav vaadata, ainult teda polnud kogu aeg näha. Need teised, kes päris lava peal tõmblesid, võisid seal naba paigast tõmmelda ja kulmudel seista, aga enamuse inimeste tähelepanu oli ikka Privisel. Ilu jõud. Ole lihtsalt ilus, kenasti riides ja huvitava soenguga ja tõmbad kogu tähelepanu taidlejatelt eemale. Ringi jõlkus suure roosa parukaga tüdruk, vist Alice, ta näitles hästi teatraalselt ja oli ka mingeid koreograafilisi etüüde tegema pandud, mis tema teksti saatsid. Mingi hulk tegelasi läks Snarki otsima, see on hästi pikk teekond, mille jooksul ei toimu praktiliselt mitte midagi. Lõpus laskus Privis taevastest kõrgustest alla, tuli välja, et ta on täiskasvanud Alice ja tegi ühe tantsu, aga siis oli ka nii, et teda ei saanud korralikult vaadata, sest lava hakkas pimenema, tegemist oli etenduse finaaliga ja kuskilt lae alt lasti kõrgustesse kiletorud, mis õhku täis puhuti, nii et need varjutasid ka Privise ära. Teised tegelased nägid välja nagu klounid, eriti naljakas oli, kui nad omavahel teineteist pildusid. Tõstsid mõne tegelase püksivärvlit pidi üles, hoidsid mingi aja õhus ja siis viskasid hooletult maha. Või viskusid omal jõul lavalt alla, seal all olid vist mingid pehmed madratsid, mis kukkumist leevendasid.

Viimane Dracula

Mart Kivastik „Viimane Dracula“, lavastaja Kalju Komissarov, Emajõe Suveteater Päris lahe lugu oli, kuigi otseütlemine oli natuke liiast. Tartu linn on korrumpeerunud, asju juhib poliitiline advokaadibüroo Victor ja Kesik, omavahel Vici ja Kessu. Nende käsilane ja musta töö tegija on noorpoliitik Silver, kes näeb unes, et ta räägib tõtt ja ärkab seepeale külmast higist leemendades karjudes üles. Silveriga hakkavad toimuma kummalised asjad – tema seljale ilmub midagi, mida publikule ei näidata, kuid loo hargnedes, saab selgeks, et talle kasvavad selja peale tiivad ja selg on linnusulgi täis. Peale analüüside võtmist, paneb arst diagnoosi – Silver muutub broileriks. Lõpustseenis ongi Silver kanaülikonnas, enne seda kaagutab ja ilmutab muid sulelistele omaseid käitumismalle. Botaanikaaias elab professor Dra, kes on põhimõttekindel rikas mees ja ei soovi anda allkirja botaanikaaia hävitamise poolt. Roheline oaas Tartu kesklinnas häirib Victorit ja Kesikut, nende tahtmine peab sündima, kui Drad füüriga ära osta ei anna, siis tuleb Drad verega mõjutada, ta ei saa ilma vereta elada. Kui Dra annab allkirja, siis ta saab verd, Vici paneb isegi tilgutist tomatimahla põrandale voolama, et Dra näeks, kuidas tema „kell“ tiksub. Dra ei tagane oma põhimõtetest ja sureb ära, seega on surnud ka viimane Dracula. Kuid vereimejate kants pole siiski päris välja surnud, sest loosse on segatud ka kaks tütarlast, tudengit: Hanna Liisa ning Miina, kellest esimene käib Dra juures assistendiks. Kuigi Dra on väga vana, üle neljakümne, on noor neiu temasse armunud, aga Dra armub ära hoopis Hanna Liisa sõbrannasse Miinasse. Ja Miinast saab järgmine viimane Dracula. Mänguks olid Athena saali ehitatud huvitavad tasapinnad, Dra kodu lagunenud pianiinoga oli kujutatud laval, kui toimusid stseenid väljaspool Dra kodu, tõmmati Drale eesriided ette, seal toimusid tänavastseenid ja muu selline. Kahel pool lava olid kõrgemal tasandil mängupiinad, ühel pool doktori kabinet ja teisel pool tudengineiude tuba. Vahva oli Vici ja Kessu kommunikeerimisviis, pidevalt ikka mobiilidega, neid näis neil taskutes lõpmatul hulgal olevat, kui Vici ütleb Kessule, et meil ei ole vaja telefoni kasutada, seda isegi ei tohi kasutada, sest nii ei saa kindel olla, et me räägime omavahel, paneb Kessu selle telefoni, mis tal parajasti käes on, taskusse, aga võtab intuitiivselt teisest taskust järgmise telefoni välja. Ja niimoodi lõputult. Mehed olid stiilsetes läikivhõbedast ülikondades, lipsustatud ja leekivpunastes särkides. Teise vaatuse alguses toimus kuskil koridoris vahepala, aga selle toimumine oli nii halvasti organiseeritud, et ainult hilisemad saali tulijad said kohe aru, et tuleb sinna vaatama jääda, osad, kes juba saalis istusid, kuulsid fuajeest muusikat ja kui muusika oli kuidagi kahtlaselt kaua mänginud, läksid ka vaatama, aga osa publikust ei taibanudki või ei viitsinud saalist välja minna. Keegi saalipersonalist oleks võinud öelda, et teise vaatuse alguses ei ole mõtet saali minna, teine vaatus algab fuajees.

The rise and fall of Estonia

E.-L.Semper, T.Ojasoo „The rise and fall of Estonia“, lavastajad E.-L.Semper ja T.Ojasoo, NO 72 Piletid olid ju ostetud, aga nagu palju kordi varemgi, sai tol õhtul (aga võib-olla ka varem) otsustatud, et ei viitsi ikka minna. Või tuli midagi muud vahele, ei mäleta enam täpselt. Kui meil ikka on selline olukord, et piletid tuleb igaks juhuks ära rabada ja siis vastavalt päevale mõelda, kas ma seda piletit realiseerida viitsin, siis pole midagi teha. Ega mul niimoodi teatri toetamise vastu midagi ei ole, aga siis nad võiksid teha ka rohkem teatrit, mitte teatritaolisi produkte. Varasemalt on olnud piletitest loobumisega ainult see vahe, et on ostetud uued piletid ja etendus siiski ära nähtud, kuigi paaril korral on juhtunud sedagi, et pilet jäi realiseerimata ja teist võimalust piletit saada või etendusele minna enam ei avanenud. Aga juba enne sellele etendusele minekut oli erinevatest saadetest küllalt nähtud, mis laadi etendusega on tegemist, nii et ei osanud seda kahetseda ka, et midagi head nägemata jäi – nagu nüüd televersiooni põhjal näha võis, ei jäänud midagi head nägemata. Täiesti ajuvaba oleks olnud ronida selleks Nokiasse, et seal filmi vaadata. Kas me oleme nüüd nii kaugele jõudnud, et nimetame telefilme teatriks? Iseenesest nagu absurditeater selle kõige ehedamal kujul: terve vald on Nokiasse kokku aetud, näitlejad istuvad lava ees, midagi ei ütle, tõusevad püsti ja lähevad minema. Publik istub pea 3 tundi Nokia saalis edasi. „Rise and falli“ vaadates kerkis mul lause peale: „Toompead rünnatakse“ silme ette realistlik pilt, mida tuhandeid kordi televisioonist näidatud. Rahvast täis Toompea esine ja sealt saba jalge vahel taganev Interrinne. Kui sõbralikult neil siis minna lasti, rahvas tegi paar käteplaksu, hüüti midagi (üldse mitte provotseerivat), keegi tegi häbelikult „häbi-häbi“. Ja siis aasta 2007 Tõnismäel. Peale seda, kui nad on 15 aastat siin heaolu ja demokraatiat nautinud, igal kevadel garmoškade ja viina saatel igavese tule ümber Katjušat laulnud ja tantsu löönud, tulevad nad sinna kokku ja karjuvad eestlastele häbematult „Pozor! Pozor!“ Ja lähevad haledalt abivalmilt ootavate vene telekanalite kaamerate ette ebaõiglusest niutsuma. Samas tulid „Toompead rünnatakse“ peale kohe ka pere siseringi naljad, mis vist saidki alguse julmadest 2007. sündmustest, kui R-Kioski kallal vandaalitseti ja poeg selle kohta maru vahvalt ütles: „Tähelepanu, R-Kioskit rünnatakse! Ma kordan, R-Kioskit rünnatakse!“. Edasi tulid parafraasid juba suvalistes kohtades, näiteks loomaaiast mööda sõites: „Tähelepanu, loomaaeda rünnatakse! Ma kordan, loomaaeda rünnatakse!“ jne. Muidu olid üsna vaimuvaesed sketšid kesise esitusega, aga Sergo Vareselt oli tõesti auhinda või vähemalt kestvaid ovatsioone väärt essee (?) kommunisti tütar Marjust. Eks seal tuli paljude stseenide peale deja vu tunne, et ahhaa, sellest nad kõik kirjutasid, et pulmastseen ja teleka ees jalgade masseerimine ja rahvuslipu sahtlisse peitmine peale valimispäeva lõppu, samuti ka Sergo Varese „Marju“. Ajaliselt suudeti mind ka natuke segadusse ajada, minu meelest mängiti seda tükki juba euro ajal, aga paljudes lugudes mainiti kroone. Seda oli iseenesest naljakas kuulata, et räägitakse mingitest üüratutest summadest kroonides. Nagu kroon oleks olnud kuskil minu eelmises elus, et olen sellest juba nii võõrdunud, et ei oska enam kroonides mõelda, kuigi tegelikult mõtlen tihti peale ostu sooritamist, mis see siis kroonides maksab. Aga see on nagu selline minu sisemine maailm, üldises kõnes kuuleb sõna „Eesti kroon“ ikka väga harva, nüüd oli see lavastus üks harv erand. Või toimus see mängimine ikka veel krooni ajal... Kummaline, et eelmine sajand on mul täpselt aastate viisi meeles, mis millise aastanumbriga aastal toimus, aga sellel sajandil on peaaegu kõik nagu üks suur puder ja kapsad. Mingil ajal justkui ärkan tardumusest ja mõtlen, et juba 12 aastat seda sajandit... ja mis siis selle aja jooksul juhtunud on? Mis aastal toimus see sündmus või suri see inimene? Tuleb ikka tohutult pingutada, et meelde tuletada, enamasti ei tulegi meelde. Seevastu eelmise sajandi terminitega sellist probleemi ei ole. Filmi lõpupoole olnud pidulauastseenist saadi vist inspiratsiooni lavastuse „Suur õgimine“ väljatoomiseks. Et teeks selle kohta terve lavastuse, kus niimoodi laua taga istutakse, sigade moodi õgitakse ja natuke ka ameletakse. Üldmulje siiski nagu Eva Klemetsi tegelane ühes sketšis: Ma ei saa enam aru, mis asi see on, see on nüri. See ei ole teater. Ma keeldun sellist asja nimetamast isegi teatritaoliseks produktiks. See oli film! Päris naljakaid lugusid oli, aga tegelikult, neid näeb palju realistlikumalt iga päev teistest telesaadetest, nii uudistest, reklaamidest kui ka kasvõi „Võsapetsist“. Ja filmina oleks võinud muidugi palju paremini teha, ilma kõikuva kaamerata ja paremate võttepaikadega. Ikka hea, et seda vaatama ei läinud, muidu oleksime seal kannatanud nagu „Ühtse suurkogu“ ajal, kuigi Nokiast oleks olnud mugavam vaikselt jalga lasta, Suurkogu ajal saali keskel istudes jäi lihtsalt julgusest puudu, et hetkel, kui tundsin, ma enam ei viitsi seda jama vaadata, püsti tõusta ja ära minna. Nagu ma siis n.ö. lives Suurkogu vaadates arvasingi, on see täiesti teleformaadis üritus, samuti mitte teater ega teatritaoline produkt, vaid televisiooni jaoks salvestatav sündmus, mida televiisorist vaadata olnuks palju mugavam. Nii et võib öelda, et oma vigadest õpitakse küll, et me teist korda enam samasse ämbrisse ei astunud ja isegi sisetundelt petta ei saanud.

Suveunistused

A.Ayckbourn/J.Pattison „Suveunistused“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell Kümme Hästi vahva lugu oli, just nimelt loo poolest mulle meeldis. Muud olud olid ikka nagu teatritaolisele produktile kohane, tavapärastele hädadele lisaks veel see, et sattus olema meeletult külm õhtu. Ei tea, kas näitlejatele tõesti meeldib kombineede väel 13-kraadise ilmaga 3 tundi ringi lipata? Täiesti õudne. Kui oleks mängitud normaalse teatrina teatrimajas, siis oleks elamus ka parem olnud. Ma ei saa aru, mis häda neil on mingeid x-kohti valida, sama hästi saaks ju seda kõike Nokia Kontserdimajas või Salme Kultuurikeskuses mängida, oleks inimestel mugav kohale tulla, mugav saalis istuda, mugav vaheaega veeta ja näitlejatel endil ka mugavam mängida. Täna nad tallusid seal täitsa pori sees, ka publik pidi osaliselt sellest porist läbi minema. Aga lugu meeldis mulle idee poolest, nii lahe oleks, kui päriselt ka midagi sellist juhtuks, et muinasjututegelased tulevad pärisellu. Suvemajas või pigem oli see isegi suveloss veedavad suve probleemne perekond: ema, isa, noorem kaagist tütar ja vanema tütre eksmees. Saabumas on vanem tütar (kuri kuningatütar) uue mehega ja ema näeb kurja vaeva, et tütre eksmeest sealt minema saada. Eksmees saab suurepäraselt läbi oma endiste äia ja ämmaga, noorem tütar on temasse suisa armunud, aga eksnaisega on suhted väga nugade peal. Kleer Maibaumi mängitud kurjal kuningatütrel olid suhted kõigiga nugade peal, selline naljakalt närviline ja kriiskav karakter oli. Nii hull eit, et isegi koletis Baldemar muinasjutust „Kaunitar ja koletis“ hakkas tema karjumise peale otsi andma. Ootamatult ilmub suvemajja eksmehest kunstniku juurde kaunitar Belle, kes põgenes paha koletise eest. Peagi selgub ootamatu nüanss, Belle ei oska rääkida, ta väljendab ennast ainult lauldes ja saab aru ka ainult sellest, mida talle muusikaliselt edasi antud sõnade kaudu väljendatakse. Need stseenid, kus koos olid laval Belle ja Ülle Kaljuste mängitud pereema, olid kõige naljakamad, Kaljuste reaktsioonid ja kuidas ta mitte kõige musikaalsema tegelase läbi ennast muusikas väljendada üritas olid hästi naljakad. Palju nalja sai, aga see kõik oli ikkagi liiga pikk ja ebamugav. Mul polnud niikaua häda midagi, kui läbi puude kumavat järve vaadata sai, aga kui nii pimedaks läks, et järve enam näha polnud ja ainult tegelaste vaatamisele keskenduda tuli, siis oli juba igav ka. Niigi oli kõik ära nämmutatud ja selge, oleks võinud poole lühemalt teha. 3 tundi järvevaadet passida pole kindlasti see, mille pärast ma teatris käin. Ehk tegijad ja esitajad võtavad ikka peale sellist ekstreemset esituskorda mõistuse pähe ja ei hakka tulevikus enam ainult vabas looduses häid näidendeid esitama.

Naised valitsevad maailma

Ivar Põllu „Naised valitsevad maailma“, lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater Oeeehhh... no tehakse ikka jama, kellel seda vaja on. Minu usk suveteatri võimalikkusesse, et see on ikkagi teater, mitte teatritaoline produkt, mida piineldes kuskil pärapõrgus sääskedele söödaks olles, päikese käes praadides, kännu peal istudes, välikäimlatest rääkimata, ja linnulaulu ning muude looduslike või mööda kostvate helidega võideldes näitlejate teksti kuulmiseks pingutusi tehes „vaatama“ peab, varises täiesti põrmuks. Ei ole normaalne! Koht oli küll iseenesest täitsa tore, lomp oru põhjas, küngastel vahvad kallakud, ühes ääres onn ja teises saun, puu otsa ehitatud onn koos korvidega... No oli, mida vaadata, nii veerand tundi, kõige rohkem. Kui siis naised oma maailmaga välja ilmusid, läks suuremat sorti kannatamiseks. Nad tegid sinna lõkke! Ja me istusime suitsu sees peaaegu 2 tundi!!! Kui esimese vaatuse lõpuks suur torm tekkis, siis oli meie sektor juba nii paksult suitsu sees, et inimesed hakkasid läkastama. Huvitav oli see, et kogu aeg küll toimus midagi, ei saa öelda, et oli igavalt lavastatud ja midagi ei toimunud, et üks näitleja seisis keset lava ja kandis oma monoloogi ette või siis 2 näitlejat räägivad, aga see tekst on nii igav, et anna otsad. Ei, seda polnud, kogu aeg toimus midagi, naised mässasid ringi, harvem lasti näidata ka lapsi ja mehi, isegi tekst oli üpris vaimukas, aga see kõik oli nii ajuvaba ja olud nii ebamugavad, et peale veerandit tundi, kui olin koha vaatamisest juba küllastunud, hakkasin vaheaega ootama. Kui vaheaeg kuidagi tulla ei tahtnud, lootsin, et ehk on see näidend ühes vaatuses, näeb isegi lõpuni ära, aga peale poolteist tundi suurt kannatamist, lõdisemist ja vingu sees istumist, olime lõpuks vabad! Mees hüüdiski meie viimase aja parooli „Ühtsest Eestist“, kust pääsemine samuti suur vabanemine tundus: „Te olete vabad!“ Ei olnud küsimustki, kas jääda teist vaatust vaatama. Päris paljud inimesed liikusid autode poole ja andsid gaasi, kiitus, lõpuks ometi hääletatakse jalgadega. Kuigi ilmselt, kui seda teatritaolist produkti oleks mängitud teatrina, s.t. normaalsetes tingimustes teatrimajas, siis oleks enamus inimesi asja ikkagi lõpuni vaadanud, ilmselt neil hakkas lihtsalt külm või ei pidanud nad enam vingule vastu, ainult see sundis neid makstud pileti poolest rahast loobuma, muidu ma tean, et eestlased on ikka sellised ihnuskoid, et kui millegi eest on makstud, siis tuleb hambad ristis oma teenus lõpuni tarbida. See tegevus toimus vist kuskil ürgajal, kuigi Robert Annuse tegelane oli ju päris kaasaegne, mõisahärra ka hilisemast ajast, samuti piltnik. Ma oleks sellisele kogukonnale kohe lastekaitse kaela saatnud: mitte et mul nendest lastest kahju oleks, et neid ekspluateeriti, aga niisama, pulli pärast. Et ei ela siin midagi oma reeglite järgi, ikka ilusti Euroopa Liidu reeglite järgi. Vaesed lapsed käisid ringi samasugustes hõlstides nagu nende emad ja pidid tooma lõkkesse puid. Malle Pärna ürgema pööras lõpuks nii ära (või noh esimese vaatuse lõpuks), et kuulutas ennast jumalaks olevat. Tema monoloogi ajal lõbustasin ennast sellega, et vaidlesin mõttes jumalale vastu, kuidagi pidi ju omal seda olekut seal talutavamaks muutma, et vaheajani ära kannatada. Jumal: „Ma armastan teid kõiki!“ Mina: „Sitta sa armastad...“ Taieldi poriloigus, päris alguses toodi kohale jalata ja käteta, kusjuures äraraiutud jalg toodi eraldi kohale, sõjamees, kellele naised jala tagasi külge pookisid. Aga enne pidid nagu viimased sadistid äralõigatud jalaga mehe nina all vehkima. Robert Annuse suverõõmude monoloog oli minu jaoks täiesti tülgastav, sest ma tean seda kõike niigi, et suvi on vastik, siis on igasugused elukad, päike kõrvetab, väljas ei taha olla, matkamine on nõme jne. Osa teksti tuli lindistuse pealt, see oli nagu sisemine hääl, kui saunas vist juba sada aastat elanud mees oma kroonikat kirjutas, siis kostus samal ajal lindi pealt tema hääl sellest, mida ta kirjutab. Ja kui mõisahärra naiste külla satub, siis kõlavad tema mõtted Madis Kalmeti suu läbi taas lindi pealt. Arusaamatuks jäi, miks pidi mõisahärra minema lõkke juurde läbi vee, kui üle lombi viisid laudteed, mida mööda oleks saanud kuiva jalaga minna. Lombi keskel oli kaev, sealt võetud vett vist isegi joodi. No elavad kuskil jah sellised alaarenenud ja tsiviliseerimata rahvad, aga mina neid teatris vaadata küll ei viitsi. Muusika oli ka täiesti ajuvaba, tegi kogu selle vaheajani kannatamise veel hullemaks, mitte ei pakkunud vähest leevendust seal halvasti veedetud ajale. Genialistide ajal suutis Põllu vähemalt normaalset muusikat teha.

Seela Sella Stand up

„Seela Sella Stand up“, lavastaja Leena Tamminen, KP-Ideat Väga tobe vanamutt absoluutselt arusaamatute naljadega. Tema kaasmaalased, keda saalis oli ka valdav enamus, said tema naljadest paremini aru, kohati oli kuulda suisa homeerilist naeru. Aga mind ei võtnud ükski kild isegi muigama, naermisest rääkimata. Pigem oli naljakas vaadata laval seisvat (vist) lavastajat, kes mängis politseinikku, nii et päris monoetendus see siiski ei olnud, laval oli 2 inimest ja teine inimene isegi rääkis. Lavasta oli kogu aeg nüri näoga laval ja vaatas tuhmi pilguga vanamutti, et kaua sa mulised siin. Vahepeal isegi haigutas ja tukastas tema igava jutu peale. Mul oli täpselt samasugune reaktsioon. Kuigi Seela üritas nalju eestlastele arusaadavamaks teha, põimis oma pajatustesse isegi kohalikke olusid ja staaride nimesid sisse, läbi käisid Tanel Padar ja Lea Liitma ja kes kõik veel, ikka oli see kõik täitsa nüri. Õnneks ei kestnud see komejant kaua, nii et ei pidanud pikalt kannatama. Vahepeal Seela laulis mingeid tobedaid laulukesi, pigem kupleesid, lavastaja saatis teda tuubal. Alguses tuli Seela lavale keskmise pikkusega mantlis, mille alt siiski välja paistis, et tal on pantaloonid ja sukad jalas. Hiljem heitis ta mantli seljast ja jäi lavale väga tobedas pesus, korsett ja kätised ja mis seal komplektis kõik oli, see ei olnud isegi naeruväärne, vaid täiesti tobe.

Lilled Algernonile

Daniel Keyes „Lilled Algernonile“, lavastaja Kertu Moppel, Rakvere Teater Charlie Gordon on 32-aastane ja tema IQ on 68. Enam-vähem nagu Forrest Gump. Charlie'le tehakse keeruline ajusiirdamise operatsioon, isegi hiired on temast targemad, nii et talle siirdatakse hiire aju ja Charlie'st saab kohe geenius. Paari tunniga on tal selge lugemine, paari päevaga kirjutamine, edasi tulevad juba kõrgteaduslikud tööd, kuni siis ühel päeval kõik jälle pöördub ja Charlie'l algab taandareng. Lõpuks on ta jälle see Charlie, kes ta oli alguses. Charlie viimane palve enne lavalt lahkumist on tema raviarstile, et see viiks ikka lilli hiir Algernoni hauale. Kannatas lõpuni vaadata küll.

Kõik on täis II

Becky Mode „Kõik on täis“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Nagu eelminegi kord, ainult ülivõrdes elamused. Taavi Teplenkov mängis kõike nii naljakalt, tekst oli hea, tegemist oli ikka tõelise lavastusega, et oli vaeva nähtud dekoratsioonide ja kõigega, mitte nii nagu enamus monotükke, et põlve peal kokku klopsitud ja hädapäraste vahenditega mängitud. Hästi lahe, sai jälle südamest naerda.

Lysistrata

Aristophanes „Lysistrata“, lavastaja Christos Nikopoulos, Boris&Konsorten Andis ikka kannatada, 2 pikka ja jama mono tuli ära vaadata, et ühte head tükki ka lõpuks näha. See oli tõeline pärl, üks andekamaid sellel festivalil. Esitaja Alexej Boris mängis väga vaimukalt ja üldse mitte labaselt nii mehi kui naisi. NO Teater (ja teised teatrid ka, kes kavatsevad tulevikus antiiktragöödiaid mängida) võiksid õppust võtta, kuidas antiiktragöödiat esitada, et see publikule tapvalt igav ja valus katsumus ei oleks. Teksti oli küll muudetud ja väga palju kärbitud, aga see kõik tuli suuresti kasuks. Kõige parem oli Alexej kõne peale aplausi: tavaliselt mängib ta seda etendust ilma tõlketa ja siis peale ühte etendust tuli tema juurde üks poiss, kes ei saanud aru, mis toimus ning esitas oma nägemuse, kuidas tema Alexej esitusest aru sai. Tema visioonis mahtus tegevus koonduslaagrisse, tegelasteks homoseksuaalid – osad mehed olid kuidagi väga naiselikud. Alexej mängis tühjal laval, abivahenditeks ainult loetud plastkastid, millega ta kujutas mida iganes, isegi rasedust. Eriti andekas oli meeste vinnis riista kujutamine – toogat kujutava lina all ettetõstetud käed, vastavalt siis tegelase meheau pikkusele kas väga ette sirutatud või mõõdukalt kõhu kohal rippumas. Ka erinevaid mehi ja naisi, keda mees kujutas, kehastas ta väga erinevalt, näiteks üks kurblik naine istus kasti peal ja enne tema mängimist tõi Alexej alati kuuldavale südantlõhestava ohke, manades näole jubeda kannataja miimi. Väga vinge lugu, naljakalt ootamatu lahendus – vaadates kavast, et järgmisena on tulemas antiiktragöödia, mõtlesin ma, et see tänane festivalipäev on ikka tõeline kannatusterada, antiiktragöödia ka veel otsa! Kujutasin ette, et kui see polegi antiigi originaalesitus ühe inimese mänguna, siis on seal midagi väga rasket ja painavat, et keegi mängib Lystistratet ja tema kannatusi ja igasugust filosoofiat, aga tõeliselt meeldiv üllatus tuli selle etenduse näol. Lisaks veel üks parimaid esitajaid näitlejameisterlikkuse poolest, tõeline meister.

Kontrabass

Patrick Süskind „Kontrabass“, lavastaja Stepane Alvarez, Theatre du Pont Toumant Teine ajuvaba mees otsa – Thierry Remi Prantsusmaalt. Kontrabassimängija isikliku ja muusiku elu valud, kui ajuvaba pill on kontrabass, sellele pole kirjutatud ühtegi korralikku soolokontserti ega -pala. Pill on nii suur, et ahistab igas mõttes, seda on füüsiliselt raske mängida, lõhub sõrmed ära, kodus seistes on see igal pool risti jalus ja tuleb olla ettevaatlik ja ettenägelik igas oma liigutuses, et mitte pilli ära lõhkuda. Või pilliga väljas olles, tuleb võtta endalt seljast palitu ja eelkõige pilli soojendada, mitte oma kehatemperatuurile ja vajadustele mõelda. Ka intiimelus on mehele kontrabass tähtsam, mulle tundus, et talle meeldiski kontrabassi karata, nagu ta seda näitlikult nii loomulikult mitmel korral esitas, et õhkamine sopran Sarah' järele oli lihtsalt mask. Nagu selline suhtumine, et kõik mehed ju armastavad mõnda naist, igal mehel on oma unelmatenaine, mul peab siis ka olema. Muid peetakse pedeks. Antud juhul siis mitte homoks, s.t. omasooiharaks, vaid pedeks, nagu kasutatakse väljendit autopede või jõulupede, tema oli siis pillipede. Laest lastakse alla midagi triikimislaua moodi, pigem küll pesukuivatusrest, mille peal kontrabassimängija oma särki triikima hakkab. Tegelikult hoiab triikrauda ühe koha peal ja kui särgi selga paneb, ilutseb selja peal pruun triikraua jälg. Andis ikka kannatada peaaegu 2 tundi seda haiget etlemist, kohe esimese veerandtunniga tüütas täiesti ära, oleks võinud teha lühemalt ja konkreetsemalt: mina olen kontrabassimängija, „triikida“ särki, karata pill, paar sõna Sarah'st ja finita la commedia.

Rekvisiitori tähetund

Eberhard Streul „Rekvisiitori tähetund“, lavastaja Margo Teder, VAT Teater Ääretult ajuvaba mees ja ajuvaba esitus. Ajuvaba lugu ka: inimesed tulevad teatrisse, istuvad juba saalis, kui lavale tuleb oma asju toimetav rekvisiitor, ehmub, et inimesed on saalis ja tuleb välja kohutav eksitus – tänane etendus jääb ära, aga publikut pole sellest teavitatud. Rekvisiitor võtab siis ohjad oma kätte, teeb rahvale lolli šoud. Natuke teooriat sellest, kes on rekvisiitor ja mis on rekvisiit, siis juba etlemine sõna kõige otsesemas mõttes. Rekvisiitor teab kõige paremini, kuidas peab mängima, nii draamat, ooperit kui ka balletti. Teeb Carmen Mikiveri nähes järele Mikiveri surematut „Te olete i-me-li-ne naine!“. Siis laulab mõned ooperiaariad, nende ajal on mõnus kuulata ilusat muusikat, aga etlemine ja laul rikuvad paljuski ka hea muusika kuulamise elamuse ära. Kui siis rekvisiitor kõige lõpuks balletini jõuab, läheb asi juba päris piinlikuks.

Sweet (Magus)

Marina Steinmo, Charlotte Engelkes „Sweet (Magus)“, Astarte Productions Järjest sattusid esinema festivali ilusaim mees ja ilusaim naine. Charlotte Engelkes oli nagu mingi kõrgem klass nii oma välimuse kui ka mängu poolest. Tohutult ilus naine, pikk, pikkade lopsakate juustega, huvitava näoga ja oskas selle näoga väga omapäraseid miime teha. Mõni miim tegi teda küll koledamaks, aga nii ilusa inimese puhul on isegi kole miim kuidagi talutavam. Charlotte mängis naist, kes kehastub üllatustüdrukuks, selleks, kes sünnipäevatordist vahusena välja kargab. Omapärane. Eriti imetlusväärne oli, mida Charlotte oma abaluudega suutis teha. Sellele oli üles ehitatud terve omaette tantsustseen, kui Charlotte oma pikad juuksed selja pealt ära koristas ja abaluukunsti demonstreerima hakkas. Surus luud koonustena välja, siis jälle sisse. Vasak luu ette, parem luu sisse, parem luu ette, vasak luu sisse, siis mõlemad luud korraga sisse-välja. Täitsa tsirkus kohe.

Lend

„Lend“, lavastaja Andris Bulis, Läti Teatriliit Oli tõesti festivali kõige seksikam esineja. Niiiiiiii ilus mees! Publik ehk reisijad juhatati spetsiaalselt selleks etenduseks ehitatud lennukisalongi, pandi lennukiistmetele istuma, läbi ruumi marssis elegantne stjuardess ja siis tuli Andris Bulis, samuti reisija, nagu publikki. Ma mõtlesin, et tegemist on mingi piloodi pihtimusega, aga näitleja mängis hoopis tavalist lennukil reisijat, ja tegi seda väga vahvalt. Hakkas kohe sõbralikult publikuga suhtlema ja valis kõige esimeseks, kelle poole pöörduda, ka õige inimese – Andres Noormetsa. Nad ei leidnud küll ühist keelt, Andris küsis üle salongi, kas te ostsite ammu pileti? Mõeldes piletit sellele lennule, rääkides edasi, et maru imelik, inimesed ostavad pileteid ette pooleks aastaks ja aastaks ja pooleteiseks aastaks... mina küll ei tea, mis ma pooleteise aasta pärast teen. Kui ta siis konkreetselt Andrese poole pöördus: „Kas te ostsite ammu pileti?“ vastas Andres teatripileti kohta, et tema ei osta pileteid, ta käib alati tasuta. Edasi rääkis Andris veel igasugu toredaid seikasid, mis enamus ei olnudki lendamisega seotud, vaid hoopis esimesest armumisest, „ankeetidest“, mida meie ajal nimetati kolmnurgaks, sellepärast ei osanud keegi publikust Andrisele ka vastata, kas te teate, mis on „ankeet“? Meie ajal oli see üks vihik, kus kõik lehed olid täidetud ühesuguste küsimustega ja siis anti seda (iseenesest ju tõesti ankeeti) sõpradele täita, eriti vinge oli, kui said sinna klassi kõige popima poisi või tüdruku vastused. Ja vastuseleht murti kokku kolmnurgaks ning kleebiti kinni, sellest siis ka nimetus kolmnurk. Siis olid veel lood Andrise esimesest koolipäevast, plastmass-sõduritest, kellega ta lapsena mängis ja kus kõik head tegelased olid Gojko Miticid. Lõpu poole natuke kurvemaid noote ka sekka, et talle tundub, et tema vanemad pole kunagi teineteist armastanud ja talle on alati arusaamatu olnud, milleks neil oli vaja teda. Tema lubas endale, et ei abiellu kunagi, aga nüüd on ta, nagu kõik teised, abielus. Reisi lõppedes tuli välja piloodikostüümis, nii et see teema oli ka ikka sees, ei tea, kas temas on varjus varjatud piloot või oli see piloodi unelm, et saaks mõne lennu teha kaasa tavalise reisijana, koos kõigi lennukiga reisimist saatvate hirmudega – hirm õhkutõusmise ja maandumise ees. Ning eriti naljakas stseen, kus Andris demonstreeris lennuhädajuhtumivarustust, kuidas panna selga päästevesti, kui totralt keeruline see on, kas me jõuaksime seda teha, kui lennuk meeletu kiirusega tohutust kõrgusest alla tuhiseb. „Mõelge, kui vastutusrikas amet on piloodil, tema kätes on tervelt 170 miljonit maksev lennuk. No ja meie elud ka...“.

Kogu kupatus

„Kogu kupatus“, lavastaja Thea Stabell, Smrax Esitaja Sara Margarethe Oskal, tubli tüdruk, suutis mõned laused paberilt eesti keeles maha lugeda. Muu kõik oli jama. Saamikeelne tobetsemine, joigus ja kõikus ühelt puusalt teisele. Kogu aeg kordus sõna „Biiga“, sellest ma aru ei saanudki, kas see on mingi tähendusega sõna või oli see tegelase nimi. Enamasti mängis noort tüdrukut, vahepeal ka põhjapõtra. Sissejuhatavas kõnes lubas ka vanamutti mängida, aga see jäi kuhugi teise vaatusesse, mida ma enam vaatama ei jäänud.

Minu girlfriend on eestlane

Gilles Dyrek „Minu girlfriend on eestlane“, lavastaja Eero Spriit, Vana Baskini Teater Päris korralik jant oli, naerda eriti ei saanud, mängukoht oli vastik ja ebamugav, vabas õhus lahtise taeva all, kaela sadas jumal teab mida ja tuli seal kannatada. Kui oleksid teatritingimused olnud, siis oleks mulle see tükk kindlasti rohkem meeldinud. Aga kannatas isegi vabas õhus päris lõpuni ära vaadata, kuigi vaheajal oli suur kiusatus ära minna. Perekond Musirullid ootavad külla sõpradepaari, kes saabudes on tusatujus ja nii hakkavad Musirullid mehe girlfriendi pidama välismaalaseks. Tüdruk tahab sellest tobedast kodust kohe esimese matsuga ära minna, aga siis hakkab talle see mäng meeldima ja ta mängib kaasa. Mõtleb välja legendi, et ta on Musiaaniast või mingist sellisest kohast. Perekond Musirullid hakkavad talle humanitaarabi pakkuma, lasevad peaaegu terve oma elamise tühjaks teha, isegi sangaga televiisori, mida nad hommikusöögi ajal vaatavad, annavad ära. Suurem tüli tekib klaaskuuli pärast, mis on proua Musirullile kallis kingitus kallilt härra Musirullilt, mille härra talle Kristiinest ostis. Tänu sellele klaaskuulile lepib külaliste paar ära, veavad isegi kihla, et kui tüdrukul õnnestub perekond Musirullilt klaaskuul kätte saada, siis nad abielluvad. Perekond Musirull aga pöörab totaalselt tülli, mis külalisneiu arvates on isegi normaalne, lõpuks ometi suudavad Musirullid inimeste moodi rääkida, s.t. tülitseda.

Head ööd, ema

Marsha Norman „Head ööd, ema“, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, Hüüru mõis Täielik urgas, sotsiaalhoolekandeasutus raamatukogu näol, haisev ja halvas seisus maja, mida millegipärast mõisaks nimetatakse. Istuma peab logisevatel toolidel või saunalaval. Jubedad tingimused, vaatasin iga sammu juures, et ennast kuidagi ära ei määriks. Seinal rippus reaalaega näitav kell ja selle järgi oli päris piinarikas oodata, et ainult 10 minutit on mängitud! Veel peaaegu poolteist tundi! Nüüd on alles pool tundi mängitud, veel tund aega! Üpris kohe peale mahaistumist hakkas keha valutama, kõik oli nii võimatult ebamugav, et paras piin oli need poolteist tundi seal saalis haisu sees ära kannatada. Ja ega lugu seda eriti väärt polnud ka. Mingi absurdidraama oli. Tütar ja ema elavad kuskil kolkas, tütar toimetab oma igapäevaseid asju ja teatab emale nagu muuseas, et ma teen sulle nüüd maniküüri ära ja siis kahe tunni pärast lasen ennast maha. Ja siis ülejäänud tund ja veerand nad lahkavad oma suhteid, et miks nii on kujunenud, miks tütar ennast ikka ära tappa tahab, ega ta ometi ümber ei mõtle, kas tal siis emast üldse kahju pole jne. Mulle jäid kõik need tütre motiivid arusaamatuks, kuigi seda peab küll tõdema, et kõva iseloom ja tahtejõud peab olema, et selline otsus vastu võtta ja sellest täie tõsidusega, nii et silm ka ei pilgu, oma emale teatada. Tütar oleks võinud ikka loomuliku surma ära oodata, kui ta oma sõnade järgi nii haige oli, kogu aeg langetõvehoogude käes vaevles, kuigi ema lohutas teda ja püüdis ümber veenda, et hoogusid pole ju juba pool aastat olnud, tütre elus on kõik korras, miks ta ometi nii teha tahab... Ja see jäigi arusaamatuks, tundus nagu lolli kapriisina, kuigi ma teadsin, et ümber see naine ei mõtle, vaid läheb näidendi lõpus kõrvaltuppa ja lasebki ennast maha. Kui siis pauk kõlas ja Helgi Sallol veel natuke aega üksinda näidelda tuli, peale mida aplaus algas, aga Anne Veesaar kõrvaltoast väljatulemisega viivitas, siis mõtlesin, et eriti hea oleks, kui Anne oleks ennast päriselt maha lasknud. Selline kunstiline puänt sellele mõttetule loole, oleks vähemalt mingi mõte asjal olnud. Mitte et ma Anna Veesaart vihkaksin ja tema surma sooviksin (isegi L, kes teda silma otsas ei kannata, ei soovi kindlasti tema surma, kuigi see Li ütlus hakkab mulle järjest rohkem tõesena tunduma: „Veesaar oskab välja valida nii head tekstid, tahaks neid näidendeid nii väga näha, mida tema produktsioonis näidatakse, kui ta seal ainult ise kaasa ei mängiks...“). Aga oleks ometi meeldejääva teatrielamuse saanud, kui kõik plaksutavad ja ootavad, millal Veesaar kummardama tuleb, siis on juba pool tundi plaksutatud ja ta ei tule ikka välja, Sallo läheb vaatama ja tuleb tagasi: „Kahjuks lasi näitleja ennast nüüd päriselt maha!“ Või juhtus tööõnnetus, keegi asendas paukpadruni pärispadruniga, kuigi vaevalt, et Veesaar seda stseeni nii mängib, et panebki püstolitoru omale meelekohale või suhu, kui publik teda niikuinii ei näe, võib lihtsalt õhku ka paugutada. Nii et siis tööõnnetus seal juhtuda ei saaks, oleks näitlejanna täiesti teadlik valik, mängib terve õhtu selle teadmisega, et kõik, mis ta oma kangelanna suu läbi siin ja täna sellel õhtul ütleb, on tegelikult ka nii: mind on kõik ära tüüdanud, ma ei taha enam elada, adjöö!

Iha jalakate all

Eugene O'Neill „Iha jalakate all“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell 10 Ma olen seda näidendit kindlasti lugenud, aga meeles oli ainult nii palju, et seal on suur armastus isa ja poja ja ühe naise vahel. Nüüd tuli välja, et ei olnud mingit armastust, hoopis julm ja mõttetu tapmine oli. Tänu Kurgja hästisäilinud majale nägi talu tõesti uhke välja, koguni kahekorruseline, mida meie talupojakultuuris eriti ei esine, ega vist isegi tänapäeval ei ehita keegi endale kahekorruselist taluhoonet, aga selle hoone järgi oli aru saada, et tõesti väärt talu on, et selle nimel annab tõmmelda. Abielluda 76-aastase mehega ja talle pettuse teel oma sohilaps ette mängida, et talu pärijaks saada. Mingit iha Abbie ja Ebeni vahel ma küll ei näinud, vähemalt Abbie poolt mitte, naisel oli see kõik ikka külm kaalutlus, et talu ükskõik mis vahenditega endale saada. Kui nad vanamehega piibliraamatu kohal palvetavad, et jumal neile poja kingiks, siis on Abbiel juba kurikaval plaan valmis, et tema saab kindlasti poja, aga mitte selle vanamehe, vaid tema pojaga. Nagu Abbie kogu aeg rõhutas: minu talu, minu tuba, nii tahtis ta ka, et poeg oleks ainult tema oma. Ja vanamees pidi teda kogu aeg parandama: meie talu, meie tuba, meie poeg. Kui Abbie kõigile ootamatult oma vastsündinud poja tapab, sest see on tema meelest ainus võimalus Ebeni armastus tagasi saada, on ikkagi nagu aru saada, et ta armastab Ebenit sedavõrd, et on valmis tea armastuse nimel isegi oma lapse tapma. Naljakas koht oli kohe peale lapsetappu, kui Abbie Ebenile teatab, et „ma tapsin ta“, mõtleb Eben, et Abbie tappis oma mehe, tema isa. Siis sähvatab ka Abbiel, ta ise selle peale ei tulnud, et jah, muidugi, oleks pidanud hoopis vanamehe tapma. Ja siis oleksid nad saanud kõik kolmekesi õnnelikud olla ja talu endale. Nüüd aga tegi Abbie selle hirmsa teo peale mida ta niikuinii rahu ei saa, Eben ka vaevalt enam rahu leiab, et naine tema armastuse pärast lapse tappis ja kõige lõpuks talust ka ilma. Kuigi Katariina Undi mängus seda ikkagi ei näinud, et ta Ebenit nii meeletult armastaks, et see ta lapsetapule sunniks. Selline tegevus oli tingitud ainult näidendi tekstist, seal reaalses kohas jäi see täiesti arusaamatuks. Muidu oli see üks täista talutav teatrietendus, mis siis et väljaspool teatrit, mida ma tavaliselt vihkan, aga siin kompenseeris kõik puudujäägid ilus mängukoht, kui suurema osa näidendi toimumiseajast sai vaadata kõrval voolavat jõge ja selle kallastel avanevaid ilusaid vaateid. Aga kas ma pean selleks „teatrisse“ tulema, et jõge vaadata? Näitlejatel oli ka väga raske, Katariina Unt andeka näitlejana oleks oma armastuse Ebeni vastu suutnud kindlasti välja mängida, kui tal oleks olnud mängukohaks intiimne saal, mitte häirivate lisateguritega vabaõhulava. Nagu Abbie Ebeni juurde oma armastusejutuga läks, hakkas mees taevasse vahtima (seal lendasid pääsukesed ja tegid looduslikku kontserti) ning teatas, et küll on ilus! Ja mingeid jalakaid seal ka polnud. Kui ikka on võimalus mängida väljas looduse keskel, siis oleks võinud otsida koha, kus on jalakad, kui see on selline harv tükk, kus on ühe puu nimi märgiliselt sees. Näitlejate tekst ei kostunud, kohe kõrval voolava kiirevoolulise jõe vulin mattis nende hääled päris tihti oma voolu alla, lisaks linnud ja küllalt kõva tuul, mis samuti teksti edastamist häirisid. Ja seda külma jõeveega mängimist oli soojale õhtule vaatamata siiski päris kõhe vaadata. Mis veel siis olla võib, kui väljas on 17 kraadi ja vihma kallab? Vaesed näitlejad peavad poolpaljalt ringi jooksma ja suuri tundeid mängima, mis neil isegi vähema arvuga segavate faktoritega välja ei tulnud.