Vihmatants

Meir Z Ribalow „Vihmatants“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater

Üle ootuste hea tükk oli. Kuigi ma aimasin ka, et see võib midagi erilist olla, mitte mingi järjekordne „näidend“, mis repertuaari mitmekesistamiseks on välja toodud. Tegevus toimus ühes mahajäetud kõrtsis XIX sajandi lõpu USAs. Seal käivad stammkunded, selles mõttes oli see isegi „Lõputu kohvijoomise“ moodi. Esimesena tuleb lavale Merle Palmiste ja ütleb publikule tere. Publik on kuidagi kahevahel, kas öelda tere vastu, aga kui Merle neile endiselt ootava pilguga otsa vaatab, siis lõpuks keegi ikka tere ütleb. Näidendis on 6 tegelast, kes esindavad erinevaid rahvuseid-rasse. 2 meest on „tavalist“ valget, naistegelane on mehhiklanna, lisaks veel indiaanlane, juut ja neeger. Midagi eriti ei toimu, aga vaadata oli ikka huvitav. Alguses on põud, tuleb noormees George, kes väidab, et oskab vihmatantsu, aga ei taha seda tantsida. Selleks, et poiss oma tantsu tantsiks, on vaja ära rääkida paikkonna kõige mõjuvõimsam inimene – juut. Juut omakorda veenab poissi, et on vaja tantsida. Poiss ei taha tantsida, sest see on selline valutants, nagu tõmblemine, aga lõpuks ikkagi tantsib ja hakkab sadama vihma.
Ainult et natukese aja pärast tuleb välja, et see vihm ei taha mitte kuidagi järele jääda. Siis viiakse poiss nii kaugele, et ta antivihmatantsu tantsiks, kuigi George ei tea üldse, kas ta sellist tantsu oskab ja kas sellel on mingi mõju. George tantsib ennast surnuks, vihm ei lakka, teised tegelased valmistuvad maailma lõpuks ja suureks üleujutuseks. Igaüks räägib, kuhu ta maailma lõppu vastu võtma läheb ja sellise segase lõpuga lugu on. Väga vahva oli Rein Oja mängitud juudi palve jumala poole, selline inimlik palve, et no sa saad ju aru küll, et midagi on valesti. Samas ka aukartus suure jumala ees, et ei, kui see on sinu tahtmine ja sa leiad, et see meile kõigile millekski vajalik on, siis jah, aga sa pead ju ise nõustuma, kui me niimoodi siin nagu mees mehega räägime, et need sinu plaanid ei ole tavaliselt mitte just kõige targemad.