Pipi Pikksukk (Estonia)

Ü.Vinter, Ü.Raudmäe „Pipi Pikksukk“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Estonia

Täitsa hea lavastus oli, kuigi jättis kuidagi sellise ülekäimise mulje, et kiirendatud variant või midagi sellist. Ja kogu aeg muidugi kummitas nii teatris kui ka mitu korda televiisorist nähtud vana Pipi, eriti Karisma. Pipi enda kohta vaatasin, et ta pole ikka normaalne laps, ükski laps ei aja nii tarka juttu, ei oska nii kiiresti ja nii palju seoseid välja mõelda, seal on ikka palju täiskasvanulikkust sees. Pipit mängis Merit Männiste, täitsa tubli tüdruk oli, mingi aja pärast hakkas ta mulle juba väga meeldima, nii et ei kujutanudki Pipina kedagi teist ette. Enamus stseenidest olid väga kistud, näiteks see, kui Pipi pikalt näitas erinevate rahvuste käimiskombeid, selle peale lapsed küll naersid, aga minu jaoks oli see selline tolategemine. Kõik käis kuidagi hästi kiiresti, ruttu ühest stseenist üle teise juurde. Enamustest lauludest lauldi ära ka 1 kuplee ja siis ruttu järgmise stseeni juurde. Aga iseenesest oli isegi selline lavastuse pikkus päris pikk, oleks isegi lühemat etendust tahtnud, teise vaatuse lõpuks olin juba päris tüdinud, et lõppeb see ükskord ära või ei. Isegi „Laul Põhjamaast“, mida ma nii kaua oodanud olin, ei kõlanud ilusa ja kananahka peale ajavana.
Toredalt kasutati ära pöördlava. Enamuse ajast oli see Pipi kodu, vahepeal oli karusell, siis Kurrunurruvuti saar. Pöördlava ette tekitati veel klassiruum, kus Liina Tennosaar õpetajat mängis, toredad värvikirevad kostüümid olid osatäitjatel seljas. Ka röövleid mänginud Tõnu Kilgas ja Raivo E.Tamm olid väga lahedad. Nad mängisid alguses veel parme, kes põõsas magavad, aga lapsed laulavad samal ajal „Otsimise laulu“ ja otsivad igasuguseid asju, Pipi leiab põõsast 2 meest ja tahab neid endale võtta, tarmukas Annika hoiab teda tagasi, et neid me küll leida ei saa ja vabandab ülesaetud meeste ees. Siis tulevad nad Pipi poole vargile ja see vargilkäik lõppeb sellega, et Pipi ajab meestele balletiseelikud selga ja paneb nad endaga koos balletti tantsima. Ja lõpuks tulevad need 2 orkestriaugust Kurrunurruvuti saarele pärleid varastama, kust nad lestadega pekstes minema aetakse. Pipi karjub neile veel järele: „Tõmmake lesta!“.
Palju oli naljasid ka täiskasvanutele, nagu näiteks kommipoemüüja hüüatus, kui Pipi talt kogu vankritäie komme ära ostab ja ostu eest kuldmündi annab. Siis jookseb õnnelik tädi koju, karjudes: „Kallis, meie masu on läbi! Nüüd saame Austraaliasse puhkusele sõita!“ Häiris muidugi härra Nilssonit kehastanud kääbus Alo Kurvits. No ei ole vaja selliseid koledaid värdjaid lavale tuua. Õnneks oli härra Nilssonil sõnatu roll, ma kujutasin millegipärast ette, et ahv on ka inimeseks tehtud ja tal on ka sõnaline osa, kui kuulsin, et ahvi mängib inimene, mitte see ei ole mängupärdik. Ja õnneks oli see ahv nii ära maskeeritud, et lapsed pidasid teda lapseks, mitte ei hakanud nii hirmsa inimese nägemisest nutma, nagu Vanemuise „Lumekuningannas“ juhtus, kui Kurvits mingi linnuna lavale ilmus.