Teatrikomöödia

Bengt Ahlfors „Teatrikomöödia“, lavastaja Enn Keerd, Endla

Väga naljakas ja tore komöödia, kuigi natuke häirisid need kohad, kus 1 tegelane rääkis ja teised seisid niisama ja passisid. See jättis sellise mulje, et ei olnud tegevus hästi läbi mõeldud, oleks võinud neile mingit tegevust leida või üldse lavalt ära koristada, mitte nagu puusid lavale seisma panna. Targutamist oli üldse liiga palju, kõik olid nagu kohakaaslusega teoreetikud, kuigi nende praktilisi tegemisi oli palju toredam jälgida. Eriti hea oli 2. vaatuse alguses näidendi proov, kus ühte stseeni kümneid kordi läbi võeti ja need erinevad põhjused, miks stseeni uuesti tegema peab. Komöödia rääkis väikelinna teatrist, millel just kõige paremini ei lähe. Ei suudeta leida publikut köitvat repertuaari, käivad uue, juba eos läbikukkumisele määratud jamanäidendi proovid, aga kõige kurioossem selle näidendi juures on see, et see näidend, mille proovid juba käivad, ei ole veel valmiski. Alles peale teatrit avastasin, et nii autori kui ka näidendi näitekirjaniku eesnimi on Bengt, nii et ilmselt oli selles näidendis ikka väga palju biograafilist.
Tegelased olid kõik parajad boheemlased, käsikäes käis nii kunst kunstis kui ka kunst elus. Suured kired, kõik armastavad kõiki, on omad paarid, on don Juan jne. Siis kanduvad need emotsioonid, mis on elus, üle ka lavale, selles kontekstis oli eriti lõbus vaadata, kuidas mehesse armunud neiu peab talle oma tundeid avaldama ja tema vastu õrn olema, kuid kuna mees on teda taas petnud, siis muutub see leppimisstseen kähmlusstseeniks. Selliseid naljakaid kohti oli hästi palju. Väga meeldis Karin Tammaru mängitud teatrijuht ja lavastaja. Temas oli väga palju maskuliinset, käis mehelikult, asetas seistes jala tooli peale ja toetus sellele. Kuskilt lugesin, et tegemist on Merle Karusooga, keda selles lavastuses lavastajana kujutati, seda võib täitsa uskuda, kuigi ise ei ole noort Karusood näinud. Aga meestega Karusool vist suhteid pole olnud, vastupidiselt „Teatrikomöödia“ naislavastajale. Vahva kuju oli ka Jansson, kes tuleb teatrisse, et saada oma rahvateatri „Hawai lille“ jaoks kostüüme, aga kuna üks näitlejanna, kes peaks olema ka etteütleja, keeldub olemast etteütleja, siis võetakse Jansson etteütlejaks. Jansson elab vist ainult teatri jaoks, käib pidevalt kohal, on kõik näidendid ära näinud, elab kõigile nii laval kui ka muidu elus kaasa ja on üldse selline väga emotsionaalne daam. Lugu lõppes õnnestunud esietendusega, kuigi kõik märgid viitasid sellele, et truppi ootab ees hukk ja läbikukk. Kogu trupp rõõmustabki, aga lavastaja on natuke sapine, et kas teile siis läheb korda ainult publiku arvamus, enne esietendust ja proovide ajal sõimasite te seda näidendit pasaks, aga nüüd ülistate nii teksti kui ka näitekirjanikku taevani. Lõpuks lähevad nad ikka kõik koos sõbralikult õnnestunud esietendust tähistama.