Hiirtest ja inimestest

J.Steinbeck-M.Gorevoi „Hiirtest ja inimestest“, Mihhail Gorevoi, kompanii Ametist

Päris hea lavastus oli, kuigi mitte mingi šedööver. Näha oli ka kehvasti, kuigi istusin küllalt ees, aga need Nokia 8 esimest rida on nagu mingi vann. Istud seal madalal ja kui keegi su ette istub, ei pea isegi väga pikk inimene olema, siis on kohe kogu vaateväli kinni. Vedas vähemalt selles mõttes, et minu ees ei istunud kedagi, kuigi ka 2 rida eespool olevad inimesed ja kõrvaltvaates mujal istuvad inimesed jäid oma peadega ette. Nii jäi mul nägemata näidendi kõige olulisem moment, kui puudega mees Lenny farmeri naise ära tapab. Kogu see stseen, mis toimus minu istekohast lava teises otsas, oli kuuldeteater. Muidu oli mul selle looga ainult selline seos, et teadsin, et kunagi mängiti seda Ugalas ja seal mängis Allan Noormets, nüüd hiljuti nägin Sulev Teppartist tehtud Tähelaevas ka selle lavasutse lõpustseeni, kus George Lenny ära tapab.
Näiteljatest teadsin ma ainult peaosa George'i mänginud Dmitri Haratjani. Paarilist Lennyt mänginud Aleksandr Balujev oli küll nime poolest nagu tuttav ja isegi nägu oli kuidagi tuttav, kindlasti olen ma teda kuskil filmides näinud, aga otseselt äratundmist ei olnud, et see on minu jaoks tuntud näitleja. Mängiti isegi keskmisel tasemel, ma oleksin rohkemat oodanud. Haratjan ja Balujev olid muidugi väga tasemel, eriti nende kahekesiolemise stseenid, kus Lenny kogu aeg George'i käest igasuguste asjade pärast pahandada saab ja peab kuulama õpetussõnu, kuidas teiste inimeste juuresolekul käituda. Siis oli veel terve kari mingeid farmis töötavaid mehi, kes olid päris sarnased ja omavahel segi kippusid minema. Ja farmiomaniku poja naine, natuke lipakas ja kerglase käitumisega kaunitar.
Lugu ise oli küllalt sisutu ja ajuvaba. Ainult lõpus oli selline raske moment ja kogu loo kooda, mis siiski seda lugu minu jaoks kuidagi arusaadavaks või omaseks ei muutnud. Kogu see jant jäi kaugeks, et ah eks nad seal Ameerikas elavad jah niimoodi... imelikult. George ja Lenny rändavad mööda maad ringi, nad on sunnitud igalt poolt põgenema, sest poolearuline Lenny saab igal pool millegagi hakkama. Viimasest kohast põgenesid nad sellepärast, et Lenny hakkas silitama ühe naise kleiti ja seda peeti vägistamiseks. Nii et mehed istusid terve päeva kaelani sita sees äravoolukraavis, oodates, millal pimedaks läheb ja mehed nende jahtimise lõpetavad, et sellest kohast põgeneda. Lennyle meeldib üldse kõike kallistada ja mudida. Nii kannab ta kogu aeg kaasas näiteks surnud hiirt, keda George käseb tal ära visata, aga Lenny leiab ikka põhjuse, et hiir kuskilt üles korjata. Või hangib omale uue hiire, keda ta enda arust ainult õrnalt kallistab, aga kogemata surnuks pigistab.
Lõpuks läheb meestel hästi ja nad saavad tööd uues farmis. Seal peetakse suuri plaane, kuidas koguda raha, et oma farm osta. Saadakse kampa isegi mees, kellel on kõrvale pandud 350 dollarit, farm maksab aga 600 dollarit, nii et lootust on. Siis hakatakse kasvatama küülikuid ja Lenny on sellega väga rahul, et on küülikud ja ristikheina, millega küülikuid toita saab. Lavastuses oli palju naljakaid momente, näiteks see, kui mehed hakkavad tee peal olles sööma konservubasid ja Lenny teateab, et tahaks ikka ketšupit ka ubade juurde. Eriti naljakas oli, kui George on mingi järjekordse keisi pärast Lenny peale vihane, aga Lenny tahab, et George räägiks nende tulevasest farmist. Siis George karjub natuke, aga ta jõud lõppeb, ei jaksa kogu aeg selle lolli peale vihane olla ja talle vopse jagada, ning karjatab ootamatult „Jutustus!“. Sellele järgneb George'i ilus jutustus sellest, mille poole nad pürgivad ja milline saab olema nende elu.
Lõpustseen, mis oli väga oluline ja mul praktiliselt nägemata jäi, toimus farmi hobusetallis. Lenny läheb sinna neegriga rääkima, see on kõigi poolt tõrjutud mees, kes ei tohi isegi teiste töölistega koos elada, vaid peab elama hobusetallis. Lennyl on ka oma põhjus, miks tallis käia, ta asi omale kutsika, keda ta samuti mudimas käib, kuid lõpuks ta ikkagi kogemata surnuks kägistab. Lennyle hakkab külge lööma farmeri poja naine, tuleb Lennyle talli järele ja otsib lähedust, tahab vähemalt seda, et keegi ta ära kuulaks. Kuulamise peale pole Lenny kitsi. Kuid naine tahab, et Lenny teda paitaks ja tema pehmeid juukseid katsuks. Lennyle muidugi meeldivad kõik pehmed asjad, nii ta asubki naise juukseid katsuma, kuid satub ka siin mudimise ja pigistamisega hoogu ning tapab naise ära. Karjus vist midagi sellist juurde ka, et ta ei tahtnud naisele haiget teha, aga et see välja ei tuleks, et ta ikkagi teda liiga palju juustest sikutas, tuleb tal naine tappa. Kohe, kui naise surnukeha avastatakse, on kõigil selge, mis juhtus. Et Lenny läks mudimisega liiga hoogu. Farmeri poeg tõotab, et tapab Lenny ära, enne seda jõudis George öelda, et ta ei lase neil Lennyt tappa. Nii tapabki George ise Lenny ära. Lenny tapmine ei tulnud seekord vist tehniliselt päris välja, Haratjan eemaldus Balujevist ja tulistas lava keskel istuvat Balujevit talliuksel seistes püstolist, aga ta pidi mitu korda vajutama, enne kui pauk kuuldavale tuli.