Maetud laps

Sam Shepard „Maetud laps“, lavastaja Mladen Kiselov, Vanemuine

Väga hea lugu, lavastust ja esitus. Arvasin, et tegemist on hästi sünge looga, aga seal sai üle ootuste palju naerda. Tegelasi oli esitletud paraja koomilise prisma läbi ja muidugi nad mängisid ka nii suurepäraselt, et mingid kohad tundusid eriti koomilised. Eriti Aivar Tommingas, Margus Jaanovits ja Karol Kuntsel. Täiesti arusaamatu, miks seda lavastust ei ole aastaauhinna saajate nominentide seas, see lavastus peaks saama kõik preemiad, nii osatäimiste, lavastuse kui ka pisemate vidinate, nagu kunstnikutöö ja muusikaline kujundus jne eest.
Aivar Tommingas oskas väga hästi mängida elust räsitud ja poolhullunud vanameest. Röhitses ja hingeldas, oli elu ja surma vahel, aga samas ka täis elujõudu ja sarkasmi, kui uhkelt oma diivanil lösutas. Peitis padja all viskipudelit, millepärast tal pojaga suuremaks lööminguks läks. Need momendid olid täitsa naljakad, kui nad viskipudeli pärast kaklesid, kui diivan koguni ümber aeti, kõik viskipudeli pärast. „Tema varastas mu viskipudeli ära!“ Kohe alguses hakkasid naljad pihta. Lugu algas sellega, et mees istub suures toas ja ema on ülemises toas. Ema on latatara ja tahab kogu aeg midagi rääkida, isa vastab üksikute mühatustega, aga kuna nad on üksteisest kaugel, siis ema ei kuule, mida isa ütleb ja küsib enam-vähem kõike üle. Seda oli ka hästi naljakas jälgida, kuidas Tommingas oma teksti korda, mis grimmasse tegi, mis häälitsustega, millised mühatused, millised kommentaarid. See oli ikka täiesti imeline. Veel oli hea moment, kui keegi tahtis ära magama minna ja isa hoiatas, et siin majas ei tohi magada! Siin ei saa hetkekski magama jääda, kohe on müts ära võetud, juuksed maha aetud, viski ära varastatud ja keegi ära tapetud, nagu magama jääd.
Kui koju saabus lapselaps, siis oli vanaisa nagu tuulte pöörises. Lapselapse pruudi kohta leidus nii head kui halba, sõltuvalt sellest, mida tüdruk parajasti ütles. Kui tüdruk takistas pojapojal poodi alkoholi järele minna, siis sõimas vanaisa tüdrukut pahaks, kui tüdruk utsitas oma kutti tagant, et mine too talle siis see üks viski, siis oli tüdruk vanaisa meelest maailma parim naine. Teise vaatuse alguses oli vanaisal ja tüdrukul väga ilus ja südamlik stseen, kus nad n.ö. teineteisele hinge pugeda püüavad, vanaisa vihjab vahepeal väga armsalt, et ta tahaks massaaži, mida tegemast tüdruk küll keeldub. Mingil ajal oligi isal naljakas stseen, kui ta väga viskit tahtis, aga keegi parajasti tema peale karjus ja isa lämbumas oli, siis ta kõõksus hästi naljakalt, iga hingetõmbega nurus viskit, aga mitte keegi ei kavatsenud tema soovi täita. Seda oli maru naljakas vaadata, kuidas nad seda mängisid, kuigi ei mäleta enam, kes selles stseenis Tommingase partner oli, võib olla oli seal mitu inimest, ehk Martin Kõiv ja Maarja Mitt, kes vanaisalt midagi tahtsid, aga vanaisa oli suurde viskijanusse lämbumas. Just nimelt janusse lämbumas, sest ta ei saanud korralikult hingata ja nagu ta ühe korralikuma hingetõmbe teha sai, siis ta hingas sügavalt sisse ja vigises, et tooge mulle viskit!
Selline täielik pööraste perekond oli. Ema ja isa olid oma tervise kuhugi ära raisanud, mõlemad salaalkohoolikuteks hakanud, isa pidi hästi palju rohtusid võtma. Kui isa emale midagi tõsist maetud lapse kohta ütles, siis hakkas ema närveldama, et isa on liiga palju rohtusid võtnud ja nõudis ohmult kõige vanemalt pojalt, kes isa järele valvama oli jäetud, mida isa omale sisse on võtnud. Jaanovitsi mängitud vanem poeg oli ka omaette klass. Seda on varemgi ette tulnud, et Tommingas ja Jaanovits pannaks isa ja poega mängima. Kui ma seda esimest korda „Üle Lääne kangemehes“ nägin, siis vaatasin, et just paras paar, nad on oma miimikalt ja välimuselt äärmiselt sarnased. Kohe hämmastavalt sarnased, et neid võikski päriselt isaks ja pojaks pidada, ikka väga sarnased näojooned on. Nüüd tuli jälle selline deja vu, et õige valik, keda panna isa ja poega mängima, kahju, et seda sarnasuse võimalust nii vähe ära kasutatakse. Ja partneritena nad ka sobivad. Aga hämmastas Jaanovits, kui eriline roll tal oli, ikka täiesti erinev nendest, mis ma tema esituses siiani olen näinud.
Vanema pojaga on juhtunud midagi salapärast. Üldse on selles peres juhtunud palju salapärast, mis kõik maha vaikitakse. Tehakse nägu, et seda pole olnud ja sellest vaikitakse. Või kui keegi sellest rääkima hakkabki, nagu isa ühes algusstseenis, siis arvab ema kohe, et isa on endale ravimiüledoosi võtnud, et „segast“ paneb. Kuigi tegelikult ta räägib ju tõtt. Vanem poeg oli mingi aja New Mexikos, tema enda poeg arvab, et isa on siiamaani seal, kui pojapoeg vanavanemate majja saabub, siis ta ütleb, et tuli sinna ainult läbisõidule, edasi kavatsevad nad pruudiga isa juurde New Mexikosse sõita. Tundub, et vanemal pojal oli kunagi täitsa korras elu, vähemalt on ta omale lapse saanud, võib olla oli isegi korralik perekond, aga siis läks midagi nihu. Mis nihu läks, sellest aru ei saa. Mingid vihjed ju on. Kuskilt jäi kõrva nagu intsesti teema. Vanemad rääkisid kogu aeg, et Tilden on teinud pahandust ja küsisid kartlikult, ega ta jälle mingit pahandust pole teinud. Isa tekstist käis läbi, et Tilden läks New Mexikosse ja pööras seal ära. Nüüd elab vanemate juures, isa tahab temast lahti saada ja teeb juttu, et millal siis Tilden oma elu peale läheb ja mida ta edasi kavatseb teha, ema on armulikum ja vastab Tildeni eest isale, et Tilden jääb elu lõpuni nende juurde.
Kuigi Tilden oli haige inimene, oli temas ikkagi väga palju naljakat. Naerma ajas see, kuidas ta inimesepikkused maisitõlvikud koju tõid. Vanemad istusid kogu aeg kodus ja ei teadnud üldse, mis maja ümber toimub. Neile oli see üllatuseks, et nende maja taga on suur maisipõld, nad arvasid pigem, et Tilden on maisi kuskilt varastanud ja sonib niisama haiget juttu, et tõi maisi oma maja tagant. Tilden rääkis aeglaselt ja katkendlikult, selles mõttes oli Jaanovits suutnud väga hästi mehe haiguse välja mängida. Katkendlik ja kartlik liikumine, nagu kardaks kogu aeg, et teda kohe lüüakse. Ja suur rõõmutants, kui isa magama jääb ja poeg isa padja alt viskipudeli enda valdusesse saab. Tildeni välimus oli ka parajalt haige. Kuigi nad olid seal kõik sellise räpase välimusega, aga Tilden kõige rohkem. Takused pikad juuksed, ilmselt aastaid pesemata. Käed otseselt mustad. Ei saanudki aru, millega ta suutis oma käed niimoodi ära määrida, maisi maa seest väljatõmbamisest käed otseselt musta värvi ei muutu, peaks olema rohkem pruunikas mullavärv. Eks ta tegeles igasuguste segaste asjadega, nii et võis näiteks käed kuskil tõrvatünnis ka ära määrida. Käib natuke longates ja küürus, hoiak on selline, nagu kardaks kõigi ümbritsevate käest peksa saada. Seljas kulunud must nahkmantel, samasugust kannab ka tema vend, vist mingi kohalik või perekondlik omapära.
Tilden on hästi õnnelik, kui kellegagi rääkida saab. Esimene dialoog toimub tal isaga, kui ta maisisülemiga koju saabub. Oskab olla lõbus ja huvitav vestluskaaslane. Räägib südamlikult ja hoolitsevalt. Isa karjub tema peale, kui ta lüpsipinki tooliks nimetab. See on päris Tildeni tool, ta tunneb ennast rahulikult, kui toob selle tooli ja sellel istudes millegagi tegeledes kellegagi vestelda saab. Isaga stseenid olid minu meelest hästi südamlikud, sealt oli näha, et tegelikult need isa ja poeg ikkagi armastavad teineteist, kuigi üks on peast segane ja ei oska oma tundeid väljendada, ja sellise isa puhul, nagu tujukas ja kogu aeg räuskav Tommingase Dodge oligi raske kuiagi oma sooje tundeid väljendada. Tore oli stseen, kui isa mängib suremist, sest Tilden läheb keelust hoolimata välja. Tilden tahab majast välja minna, isa kukub taas kisama, et Tilden, sa ei tohi ju välja minna, sind jäeti mind valvama. Tilden ei saa aru, miks ta isa valvama peab. Isa näitab talle siis piltlikult ette, et noh, kui mul midagi vaja peaks olema. „Aga sul ei ole ju midagi vaja?“ Isa: „Ei ole jah... aga no kui ma näiteks ära suren...“ Hakkab kohe suremist etendama, mispeale Tilden teda äärmise hoolitsusega rahustama hakkab. Paneb isa ilusti pikali, talle tekiräbala peale, ootab, kuni isa magama jääb. Isa räägib siin Tildeniga juba isalikult. Alguses käratab küll, et miks sa televiisori mängima jätsid, kuigi Tilden ütleb vaikselt vastu, et sa ise ju jätsid... Siis hakkab isa unne vajuma ja ütleb Tildenile sõbralikult, kui ma magama jään, siis võid televiisorist mängu vaadata. Aga Tilden hoolitses isa eest muidugi ainult sellepärast, et oli huvitatud, et isa jääks kiiremini magama, et saaks tema padja alt viskipudeli ära näpata.
Siis saabuvad majja pojapoeg oma pruudiga. Poiss ise on hästi elevil, tuleb üle kuue aasta koduseid vaatama, aga mitte keegi ei tunne teda ära. Ilmselt teevad nägu, et nad ei tunne teda ära. Tahavad poissi kõigest sellest säästa, mis selles majas toimub. See maja on tema jaoks liiga räpane. Kui ta on juba sellest majast välja saanud, saanud kord juba sellest koledast ja painetega majast eemale, arvatakse, et poisil ongi parem, kui ta siit eemal püsib. Need „taaskohtumised“ on ka päris naljakad, kuidas Martin Kõivu mängitud pojapoeg üritab taadule selgeks teha, et ta on seesama väike poiss, kes kunagi igasuguseid naljakaid lollusi tegi, aga taadu vaatab teda juhmi näoga, sõimab vahelduseks ja palub ainult ühte, et teda rahule jäetakse ja talle viskit tuuakse. Isa Tilden ei tunne oma poega ilmselt saadud ajutrauma tõttu ära. Poja pruut aga lummab teda esimesest pilgust, see on tema jaoks vist midagi väga ilusat, kellega tegeleda, kelle kätte usaldada väljast toodud porgandisülem. See oli taas ilus stseen, kui Tilden paneb Shelly porgandeid koorima, võtab mängulise ohtlikkusega taskust noa välja, vajutab nupule, et lahtikäivast noast tera välja tuleks, nagu oleks ta ohtlik hull, kes võib kallale tulla, aga siis naeratades tüdruku käe enda kätte võtab ja noa talle edasi usaldab. Jaanovitsi kätes oli tunda jälle seda tema noorusest meenuvat graatsiat, täpset mängu kätega, kui ta suutis kätega ära öelda rohkem kui tuhat sõna. Ja sõrmed olid jälle peenemaks muutunud.
Shelly seljas olnud karusnahast kraega tagi on Tildeni jaoks eriline ihalusobjekt. Seda kraed katsub ta erilise aukartusega ja küsib kartlikult tüdrukult, kas ta saaks tema jaki endale. Shelly pole paha tüdruk ja annabki oma jaki Tildenile, päriseks. Tilden peab seda alguses jäneseks, siis tuleb talle meelde laps, kes oli nii väike, et mahtus ühte kätte ja siis teise kätte ja siis... Siis tema jutustus katkestatakse, sest see on teema, millest perekonnas rääkida ei tohi. Ilmselt oli see Tildeni ja ema laps, kes sündis siis, kui 3 poega olid juba suureks kasvatatud. Isa räägib lõpus kogu loo ära. See on ekspositsiooni poolest „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Georgi kõige julmema stseeni moodi stseen, kus George tapab jutustusega nende poja. Ka siin räägib isa kõrvalistele midagi sellist, mida nad kuulda ei tohiks, ema piinleb mingi aja seda kuulates, kuid läheb lõpuks hädiselt minema, sest see jutt on tema jaoks liiga valus. Mõtlesin, et eriti absurdne oleks, kui selle stseeni juurde kostuks veel ühteheitmise hääli. Ema tuli piduselt koju koos pastoriga, keda isa ema peikaks kutsub. Ema ajab vist pastoriga mingit liini, nagu jätavad tõesti armukeste mulje. Ema läheb üles oma tuppa, sinna maailma, kus ta mehest eraldi elab. Siis oleks võinud isa jutu taustaks kostuda, kuidas ema ja pastor üleval vahekorda astuvad, võib olla nii, et pastor kasutab purjakil naist ära. Nagu vägistamine, mis kedagi ei huvita, sest ema ongi selline kerglane. Isal on vaja oma tähtis jutt maetud lapsest ära rääkida, teised emale appi minna niikuinii ei saa, sest ühe jalaga pojal on protees ära võetud, külas olev Shelly aga sekkuma ei hakkaks.
Ema sünnitas siis kolme täiskasvanud poja kõrvale veel ühe lapse, aga isa polnud emaga ammu maganud, nii et jääb selgusetuks, kes on selle lapse isa. Nii et jääb ikkagi variant, et Tilden, sest Tilden paistab sellest surnud lapsest kõige rohkem hoolivat. Dodge seda last oma perekonda ei tahtnud, tema võttis ainsana vastu otsuse, laps ära tappa. Uputas lapse ära, laps ei piinelnud, kuigi Dodge'i sõnade järgi oli ema seda last ilmale tuues väga piinelnud. Perepea ei pidanud seda last isegi niipalju austust väärivaks, et tema sünni puhul arst kohale kutsuda, nagu ta oma poegade sünni puhul teinud oli. Dodge uputab lapse ära ja siis ta maetakse kuhugi. Ja ongi kogu perekonna saladus, millest ei räägita, mida pole olnud ja mida püütakse edutult unustada. Peale seda pärandab Dodge selle neetud maja oma pojapojale ja sureb ära. See, et taadu surnud on, avastatakse alles hiljem, kui pojapoeg korraliku laamendamise ja pudelite lõhkumise lõpetanud on ning ühest järelejäänud viskipudelist taadule viskit pakub. Aga kui Dodge isegi viskilõhna peale ei liiguta, siis on asi selge, surnud.
Parimad laamendamisestseenid olid Karol Kuntseli mängitud vanuselt teisel pojal Bradleyl. Oli veel ka kolmas poeg, aga tema sai surma. Mingi totra õnnetuse tõttu. Ema nutab poega rohkem taga sellepärast, et see poeg oleks pidanud hukkuma sangarina. Ta oli korvallisangar ja sõjasangar, kuigi teised vaidlevad emale vastu, et poiss ei mänginud mitte kunagi korvpalli, aga ema ei võta seda kuulda. See poeg oleks pidanud hukkuma raskes lahingus, relv käes, vaprana, mitte mingi tobeda õnnetuse tõttu, vist hotellis. Ema ajab ikka seda liini, et pojale saaks ausammas püstitatud, eks tal sellepärast ole vaja ka pastoriga mehkeldada, et kiriku ja koguduse kaudu poja ausamba jaoks raha saada ja eks see on nagu uhkem värk ka, kui poja ausamba raha pole mitte perekonna enda kokku aetud, vaid kirik on oma õla alla pannud. Näitab nagu, et tegemist on tõelise sangariga.
Bradleyga juhtus aga selline õnnetus, et ta lõikas omal kogemata mootorsaega jala ära. Nagu ema selle kohta ütleb, et see poeg, kes surnud on, poleks mitte kunagi omale jalga mootorsaega ära lõiganud, nagu see Bradleyga juhtus. Ilmselt peale seda kohutavat õnnetust on ka Bradleyl kõik paigast ära, ta on mõistuse ja pea poolest natuke tervem kui Tilden, kuid väga vägivaldne. Koguni nii vägivaldne, et isa tõemeeli kardab Bradleyd. Seda oli täitsa naljakas kuulata, kuidas Dodge rääkis, kui kohutav inimene on Bradley. Bradley pärast kannab isa kogu aeg nokamütsi peas. Sest kui magama jääda, siis tullakse ja lõigatakse juuksed ära, varastatakse viskipudel ja tapetakse keegi majas ära. Täpselt nii ongi. Kui isa on elutoa diivanile magama jäänud ja Tilden tema viskipudeliga majast välja jooksnud, saabub kohutav Bradley. Tema tulemine oli muudetud rämekoomiliseks, selline saamatu sant, kes üritab mängida vihast meest ja mõjub seetõttu koomiliselt. Väänab oma puujala paigast ja ropendab. Siis läheb isa juurde ja tõmbab taskust kurjakuulutavalt mingi asja välja. See on juukselõikamise masin. Selline ohtliku psühhi stseen oli, mis oli väga naljakas.
Teises vaatuses, mis enam nii naljakas pole, seal on rohkem valusaid teemasid ja tõsiseid konflikte, Bradley on isa diivanilt maha tõuganud ja magab seal. Isa arvates on Bradley ilma oma proteesita kaitsetu. Dodge soovitab Shellyl protees ära võtta ja vaadata, mis siis saab. Nagu eksperimendi või nalja pärast, muidugi ka sellepärast, et siis pole isal vaja Bradleyd karta, siis ta saab rahulikult koletisliku loo maetud lapsest ära rääkida. Shelly teebki isa tahtmise järgi ja Dodge on sel hetkel tõeliselt õnnelik, naerab abitu Bradley üle. Bradley ise on sel momendil väga naljakas, hakkab ema appi kutsuma, ema, ta võttis mu jala ära! Kuntselil oli natuke probleeme selle meelespidamisega, kumb jäse tal ära lõigatud on. Kord oli tal enda alla kõverdatud üks jalg, siis teine jalg.
Väike ebaloogika oli selles, et ema tuli koju teises kostüümis, kui ta kodust ära läks. Ja ära läks lakk-kingades, kuigi väljas sadas vihma ja selle koha järgi, kus nad elasid, võis aru saada, et nad ei ela sellises kohas, kus vihma ajal saaks sellistes kingades käia. Et ümber maja on ikka porimülkad, nii et ma ei kujuta ette, mitu sammu see vaene naine nendes kingades astuda sai, enne kui kingad porri ära kadusid. Ema läks ära suure vihmasaju ajal ühel õhtul, tagasi tuli järgmisel hommikul. Koos pastoriga. Mõlemad väga lõbusas tujus, ilmselt natuke svipsis ja ema jätkab avalikult joomist, viskipudeliga justkui isa mõnitades. Ainult et arusaamatu on, miks on emal seljas teised riided ja miks need riided nii puhtad on, kui ta käis läbi vihma ja pori. Või sai ta pastori juures riideid vahetada just sel põhjusel, et ta kohale jõudes oli läbimärg ja oli oma mustad lakk-kingad pori sisse ära kaotanud? Ilmselt olid nad pastoriga juba nii kaugele jõudnud, et emal oli mehe juures vahetusgarderoob olemas.
Onu Bradley vihaseid laamendamisstseene kordab Tildeni poeg, kes läks samuti eelmisel õhtul ära, et kiiresti ära käia ja taadule see ihaldatult soovitud viskipudel tuua. Enne minekut kinnitab pojapoeg Vince oma kallimale Shellyle, et tüdrukuga ei juhtu selles majas midagi. Need siin on ikkagi Vince'i sugulased, Shelly ei pea neid kartma. Tildeni ja Dodge'iga saabki Shelly päris hästi jutule, kui nendele meestele omased veidrushood kõrvale jätta, küll aga räsib vaest Shellyt kõvasti kuri onu Bradley. Shelly on laamendajast Braldeyst koguni nii ehmunud, et peab ennast talle Tildeni poolt porgandikoorimisest antud noaga kaitsema, kuid Bradley saab selle noa enda valdusesse ja paneb Shelly oma näppu imema. See oli jälle mingi naljakas veidrus, mille kohta ma alguses arvasin, et nii väljendatakse selles lavastuses vist vägistamist. Peale seda, kui Bradley topib Shellyle oma räpase sõrme suhu, algab vaheaeg, nii et ma läksingi vaheajale teadmisega, et Shelly vägistati ära. Aga teises vaatuses teatab Shelly ikkagi, et Bradley on täielik friik, toppis talle oma näpu suhu. Memmepojaks muutunud Bradley, kes on oma jalast ilma jäänud, õigustab ennast emme ees, et ta ei toppinud sellele eidele oma näppu suhu. Samal ajal laamendab ümber maja viskit toomast saabunud Vince, kelle kohta taadu mõtles, et poiss lasi köögilaualt võetud kahe dollariga jalga. Shelly küll lohutas taadut, et Vince tuleb kindlasti tagasi, aga taadu ei usu seda. Kindlasti varastati tema 2 dollarit ja nagu sellest veel vähe oleks, ta jäeti lubatud viskipudelist ka ilma. Vince tuleb tagasi kastitäie tühjade pudelitega, pillub need vastu haleda ja kokkuvarisemise äärel oleva maja seinu puruks, karjub ja ropendab, siis lõikab lahti aknavõrgu, mille kaudu Bradley alles hiljuti toasolijate peale karjus. Sellise Vince'i käitumise peale vaatab taadu, et selle poisiga pole enam midagi teha. Teda pole enam millestki säästa, talle tuleb öelda, et jah, ta on tõesti tema pojapoeg, nüüd tunneb ta Vince'i ära ja pärandab talle selle hukatusliku maja.
Märkimisväärne oli selle lavastuse kunstnikutöö Aire Eraselt. Kõik nägi välja hästi räpane ja lagunenud. 2 eraldi maailma – alumine korrus isa oma ja väike katusekambrike, kus elab ema. Need inimesed on teineteisest võõrdunud, elavad kumbi oma elu, kuigi ühe katuse all. Või kas nad üldse elu elavad. Lihtsalt hingitsevad kuidagi oma elupäevade lõpuni. Nagu ema ütleb, et lootsime küll, et poisid on meile toeks, aga nüüd peame ise Tildenit hooldama ja meiega ei tohi mitte midagi juhtuda, muidu ei aita meid endid ka enam keegi. Keset suurt tuba olev vaip on vähemalt 50 aastat vana ja ilmselt pole seda vaipa kogu selle vaiba eksistentsi ajal ei pestud ega tolmust puhtaks imetud. Samasugune on peaaegu ainus mööbliese selles toas – päevinäinud diivan paljude räbaldunud patjadega. Padjad on juba nii korrast ära, et neist tuleb sulgi ja muud seal sees olevat kraami välja. Diivan on otseselt must ja lagunenud. Diivani ees on mingi kast, mis peaks olema televiisor, aga televiisori moodi välja küll ei näe. Kogu maja markeerivad laudadest kokkulöödud seinad, aga need pole katvad seinad. Tähendab, need seinad ei varja maja ümbrust. Need on suvaliselt kokkupandud lauad, mille vahelt kumab läbi ümbrus. Veel trööstitum kui majas avanev pilt. Kogu lavaruumi katab seintele kõrgele riputatud fotode seeria. Neid fotosid korralikult ei näe, polegi ilmselt vaja, aga minu jaoks tähistasid nad neid fotosid, mida ema oma kambris korralikult hoiab. Et säilitada mingilgi määral seda mälestust sellest, millised nad kunagi olid. Kui kõik oli veel hästi, kui poisid olid noored ja terved, kui polnud veel neljandat last. Maja ümbritsevad laudteed.
Lavastuse lõppu ilmselt lavastaja poolt juurde pandud Tildeni stseen, kus ta on maetud lapse välja kaevanud ja luukerega majja tatsab, mõjus liigsena. Tilden toob luukere majja, astub sellega hästi pikalt logisevast trepist üles, sätib luukere aknal istuva ema käte vahele ja ema jääb sinna raami nagu Madonna lapsega.
Pärast mitmeid vaatamiskordi hakkasin oma naiivsuse üle imestama. Seal on mitmes kohas „avatud tekst“, kus isa ütleb, et see on tema liha ja veri, mis on maja taha maha maetud, kuigi ta ütleb seda ainult selleks, et ema närvi ajada. Ja Tilden räägib ka päris otse sellest, et see on tema laps ja kõik viitab sellele, et tegemist on Tildeni lapsega. Tildeni puhul oli märkimisväärne, et tal on käed kogu aeg mullaga koos, mis viitab sellele, et ta on tõesti kogu maja ümbruse üles tuhninud, et maetud last üles leida. Kannab väikest labidat ka kaasas, et see töö kergem oleks. Sellepärast talle nii väga kõik juurviljad meeldivadki, et ta neid lapse järel tuhlates leiab. Või üldse meeldivad talle kõik asjad, mis maa seest kasvavad, sest kaudselt on see ju tema surnud lapsest võrsunu vili. Tildenil endal on käed kogu aeg väga mustad, aga kui ta hakkab Shellyt porgandikoorimiseks ette valmistama, siis pühib Tilden tüdruku käed äärmise põhjalikkusega puhtaks. Et need oleksid väärt käed hoidma seda, mis on võrsunud tema lapsega ühest mullast. Hästi armas oli, kuidas Tilden Shellyga arglikult flirtis, eriti naljakas, kuidas ta porgandite viilutamist demonstreeris, kiire käeviibutus koos sõnalise osaga, kuidas porgandid ära viilutatakse. Shelly poolt tulev rahulik mõistmine ja suhtlemisvalmidus mõjus ka Tildenile julgustavalt, selles stseenis oli mõista, et ta on üle hulga aja leidnud inimese, kes talle huvi pakub ja kellega ta rääkida tahab. Ning ei kohta Shelly poolt äratõukamist, nagu ta ilmselt kõigi teiste poolt siiani on kohanud.
Tildeni rolli suutis Jaanovits luua sellega, et käis küürus, ühte jalga kergelt longates, kuigi eriti ei saanud aru, kumba jalga ta lonkab. Tundus, et mõlemat, nagu oleksid mõlemad jalad haiged, aga eks see oli ka mõistetav, kui inimene päevad ja ööd läbi maja ümber ringi luusib, pori ja vee sees ringi tuhlab ja kaevab. Isa tekstis kõlas mitu korda, et Tilden ei tohi välja minna, ta saab seal jälle mingi pahandusega hakkama, s.t. tuhnib jälle kogu maja ümbruse üles. Ka kõne poolest oli Tilden eriline, Jaanovits rääkis hakitult, aeglaselt, rahulikult ja hakitult, iga sõna tuli nagu paisu tagant.