Mowgli (Vanemuine)

Tauno Aints „Mowgli“, koreograaf Mare Tommingas, Vanemuine

Seda lavastust läksin vaatama veel suurema eelarvamusega kui „Ussisõnu“. Ja siin oli „Ussisõnadele“ vastupidiselt eelarvamus, et see on hästi jama asi. Juba nende piltide järgi, mida etendusest näinud olen, mõtlesin, et see on midagi talumatut, linnadžungel, virtuaalmaailmas rändav Mowgli, arvutimängud. Aga vastupidiselt eelarvamusele, oli tegemist isegi väga hea balletiga, mille suutsin täitsa lõpuni ära vaadata. Kostüümid olid huvitavad, muusika oli ka enamasti selline, et ei häirinud. Kaasaegsete heliteoste taustale loodud ballettide puhul ma kardangi kõige rohkem seda, et muusika hakkab häirima. On mingi talumatu müra või motiivita lollus, nagu näiteks „Kevade“ puhul oli. Aga siin oli täitsa talutav muusika, mõnes kohas isegi meeldiv. Ja tantsijaid oli huvitav vaadata, kuigi peale Mowgli eriti aru ei saanud, kes seal kes on. Naine mustas oli vist panter. Tore oli see, et Tommingas oli kaasanud ka osa koorist ja suutnud lauljad isegi päris keerulist tantsu tantsima panna. Muidu nad seisavad ikka ooperites lauldes nagu vahakujud, nüüd said balletti tantsida ja sinna juurde laulda ka. Kõige huvitavam oli vaadata lava taha, seal on sellised dekoratsioonid, et osa akse on läbipaistvad ja siis oli hästi näha, kui tantsijad oma numbriks lava kõrvale kogunesid, et lavale tulla. Kuidas nad seal ennast soojendasid ja jalgu masseerisid ja üksteisega suhtlesid ja teineteise kostüüme kohendasid. Kostüümidest olid kõige ilusamad Raja tsirkuses bajadeeridel seljas olnud õhukesed läbipaistvad seelikud, mida tantsijannad huvitavalt üles tõstsid, nii et kogu seelikutesse peidetud värvigamma näha jäi.