Leenane'i kaunitar

Martin McDonagh „Leenane'i kaunitar“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater

Jälle väga hea teater. Uskumatult hea, midagi nii head poleks ootadanud. Põhiline oli see, et ootamatult naljakalt, aga intelligentse huumoriga oli lahendatud. Oli ju see piir hea huumori ja labaste naljade vahel nii õhuke. Väga lihtne oleks olnud minna labase naljatamise teed, et hakata lihtsalt komejanti tegema, peaga vastu ust jooksma või toolist mööda istuma. Aga kõik naljad olid äärmiselt toredalt lahendatud, seisnedes põhiliselt näoilmetes ja võrratus mängus. Nägin sama näidendit ka üle 10 aasta tagasi Vanemuises, siis oli selle nimi „Mägede iluduskuninganna“. Tollest paarist vaatamiskorrast, üks neist oli vist televariant, jäi ka päris hea mälestus, aga draama jäi meelde eelkõige ikkagi draamana. Julma loona, kus ema ekspluateerib tütart ja ei lase sellel hakata oma elu elama, sest ema on ju nii saamatu. Ja viib selleni, et tütar valab ema kõigepealt keeva õliga üle ja pärast tapab ema, et saada ometi vabaks.
Saaremäe oli kõik väga peene huumori abil lahendanud. Lugu polnud üldse nii rusuv, kuigi kõlasid muidugi ka tõsised noodid ja teemad, aga üldhoiak oli ikkagi lõbus. Kõik osatäitjad olid ka palju paremad kui Vanemuise küllalt igavas variandis. Igal juhul tundsin ma nendes osatäitjates ära palju rohkem seda, mis nendele maakatele ja õnnetutele üksikutele inimestele omane oli. 4 osalist seal ongi: ema, tütar ja 2 venda. Vanemal vennal on tütrega väike arumlugu, millest oleks võinud saada suur armastus, kui emal poleks kombeks tütrele saadetud kirju põletada. Noorem vend on lihtsalt sõnumitooja ja kuigi teda mängis Vanemuises Margus Jaanovits, jäi see osatäitmine ikkagi küllalt kesiseks. Selliseks augutäiteks, et autor on sellise tegelase sisse kirjutanud, aga avada suutis selle karakteri alles Saaremäe juhendamisel Mait Joorits. Saaremäest räägitaksegi, et talle on iiri teema väga omane, seda on näha ka tema muusikaeelistuste poolest, aga ta ise on ka McDonaghit mänginud ja kindlasti selle teemaga hästi kursis.
Ray on mingil määral nagu külahullike, täiesti koomiline karakter, keda selle raske loo taustaks ja sinna sisse sehkeldama hädasti vaja oli. Jooritsa esituses oli tohtutult koomilis momente, üks koomilisemaid see, kui ta jätab vend Pato saadetud kirja, mille Pato palub isiklikult oma pruudile Maureenile anda, lõpuks siiski Maureeni ema kätte, sest ei suuda selle mooriga väga kaua ühes ruumis viibida ja noh igav on ka, tahaks kodus televiisorit vaadata. Siis läheb Ray uksest välja, aga Maureeni ema pole mingi eilne intrigant, ta teab, et poiss jääb ukse taha kuulama ja ei hakka kohe kirja lahti kiskuma. Ray tulebki siis enda arust maru kavalalt, pauhti ust lahti lüües uuesti uksest sisse, see tulek oli hästi koomiline, nagu ka Ines Aru mängitud Magi lahkelt naeratav siiras nägu, kes talle kiiktoolist vastu vaatab. Veel oli Rayl väga hea moment, kui ta on peale Magi matuseid Maureenile natuke lolli juttu ajanud, enda arust pole ta midagi valesti öelnud, ainult seda, et tema vend Pato on kihlatud, on Maureeni tõeliselt välja vihastanud ja räägib mingeid külalollusi veel otsa. Maureen on tõstnud juba ahjuroobi, millega tal on isiklikud emotsioonid (ta lõi selle ahjuroobiga oma ema maha), et ka Ray maha nottida, aga siis kõlab seljaga saali ja Maureeni poole seisva Ray suust rõõmus hüüatus: poiss leidis üles pesapalli, mille Maureen temalt 10 aastat tagasi ära võttis. Lepitust nad ei leiagi, Ray pakub küll varianti, et ta ei ole Maureeni peale vihane selle pesapalli pärast, kui Maureen talle ikkagi selle vinge ja pika ahjuroobi ära müüb, aga Maureen ei taha roopi müüa.
Rayl oli veel palju koomilisi momente. Kogu tema olek oli koomiline. Ma ei teadnudki, et Mait Joorits on punapea, seekord oli esimene kord, kui seda märkasin. Või on ta rolli usutavamaks mängimiseks ennast ära värvinud, igal juhul selline väline kuvand sobis Rayle suurepäraselt. Olekult oli ta hästi nurgeline, žestikuleeris totralt kätega, neid räppari kombel rääkimise rütmis umbes õlgade kõrgusele näo ette tõstes. Või siis vehkis Magi nina all kirjaga, mille Pato palus Maureenile isiklikult edasi anda. Räägiti mingitel külateemadel, kuidas pastor oli kedagi löönud (seesama pastor, keda McDonaghi triloogia Rakvere Teatris 1999. aastal lavastatud teises osas mängis Saaremäe). Või siis sellest, mida televiisorist vaadatakse, selline mõnusalt ajuvaba jutt oli, aga samas elavalt usutavas ja naljakas esituses.
Herta Elviste Mag ei meeldinud mulle kohe üldse. Ehk oligi Vanemuises selle rolli mõte vanamutt võimalikult vastikuks mängida, selline inisev ja loll eit oli. Et siis kauni mägedekuninganna Maureeni tragöödia paremini esile tuleks. Et ema ajas ta hulluks ja viis lõpuks selleni, et naine oli sunnitud ema tapma, kuigi oma armastusest oli ta niikuinii juba ilma jäänud. Ines Aru aga mängis seda rolli kohe arukalt. Tema Mag oli hästi meeldiv, kuigi oma ema või vanaemana poleks teda ette kujutanud. Aga vaadata oli teda vähemalt meeldiv, selline inisev vanamutt, nõudlik ja naljakas, väga täpsete koomiliste nüanssidega, kui peenelt kõik tema stseenid erinevate partneritega välja olid mängitud. Kõige mõjuvamad olid muidugi ema ja tütre stseenid, aga ka stseen Patoga ja 2 stseeni Rayga olid tõelised pärlid.
Patot esitas siin Velvo Väli. Jälle täiesti ootamatu ja väga meeldiv lahendus. Vanemuises mängis Patot Indrek Taalmaa, kes mulle samuti ei meeldinud. Üldse tundusid peale Rakvere etenduse nägemist kõik tänase etenduse tüpaažid ainuõiged ja tekkis küsimus, kuidas oli võimalik sama näidendit kellegi teisega lavastada, nad ei sobinud ju nendesse rollidesse absoluutselt. Väli esituses olid eriti head 2 stseeni kirjades. Ta loeb ette kirja vennale, milles manitseb venda, et see kindlasti Maureenile saadetud kirja otse Maureenile endale üle annaks. Siis on vahel stseen, kuidas Ray selle kirja Magi majja on toonud ja koos Magiga Maureeni koju ootab, aga ei jõua ära oodata ja kirja ikkagi Magi kätte jätab, saades talt lubaduse, et Mag annab kirja kindlasti Maureenile edasi. Mag hakkab Pato kirja lugema ja selleks ajaks ilmub lavale jälle Pato, kes oma kirja ise ette kannab. See oli väga hingestatud ettekanne. Taalmaa esitas neid monolooge kuidagi monotoonselt. Et noh, võid ju kirjutada mulle, mul tuleb oma külas veel lahkumisõhtu, peale mida ma sõidan ära Bostonisse, aga tahaksin sinu sinn kaasa võtta. Väli esitatud Pato suust kõlasid need sõnad tõesti veenvalt. Et ta ongi Maureeni armunud, et see on tema viimane lootus Maureeniga kokku saada, ta endaga kaasa viia, temaga elupäevade lõpuni koos olla. Ja mitte vähem andekas ei olnud Väli ka Maureeniga müramise stseenis, kui nad pidustena Maureeni koju saabuvad ja laua all mehkeldama hakkavad. Või järgmisel hommikul Magi ees komejanti mängivad, õigemini teeb seda küll Maureen, et neil oli kirglik öö, kuigi nagu kirjast nüüd selgub, ei toimunud selle öö jooksul midagi.
Seda on isegi kummaline tõdeda, aga peaosaline Maureen jäi kõigi nende teiste võrratute ja ootamatult heade esituste kõrval kuidagi kahvatuks. Võib olla sellepärsat, et Maureeni mänginud Ülle Lichtfeldt on ikkagi auhinnatud primadonna ja tema suhtes olidki kõrgendatud lootused. Eriti minul, kes ma seda lugu teadsin ja aimasin, kui ilusti ja hingestatult Lichtfeldt Maureeni mängida võib. Lihtsalt teised osatäitmised olid selle esituse kõrval niivõrd „ebatraditsioonilised“ ja vapustavalt head, et Maureen jäi ikkagi nende kõigi varju, kuigi Lichtfeldt esines muidugi oma tuntud headuses ja ka tema osatäitmine oli igati ilus. Kahjuks ei olnud selles lavastuses päris hästi välja mängitud ema õliga ülevalamise stseen, mis jäi muu räuskamise varju, nii et ei saanudki aru, et emale kuuma õli peale valati, peale vaadates, nad lihtsalt kriiskasid ja Lichtfeldt valas Arule vett käe peale. Ka see jäi arusaamatuks, miks pidi Mag põletama Maureenile tulnud kirjad demonstratiivselt pliidile asetatud panni peal, kui samas oli pliidi all kogu aeg tuli hõõgumas. Palju lihtsam oleks olnud kirjad pliidi alla ahju visata. Aga juul siis Magil oli vaja seda põletamise rituaali, et paneb paberi pannile, sellele tule otsa ja siis demonstreerib põlevat panni. Noh nagu väike selline teatripoolne tuleohutusreeglite rikkumine ka, et ikkagi elav tuli laval.