Antigone (R.A.A.A.M)

Sophoklese ainetel „Antigone“, lavastaja Homayun Ghanizadeh, R.A.A.A.M.

Juba enne etenduse algust tuli kõik tuttav ette. Nagu Ghanizadehi lavastatud „Caligulaski“ toimus siin tegevus juba enne etenduse algust. Ja samade liikumisskeemide järgi ning sama liikumisstiili ja kõnemaneeri kasutades. Täna liikus laval enne etendust üksi ringi teenrit mängiv Raimo Pass. Mõõtis mõõdukate sammudega ettenähtud rada. Tuli liikuda ainult sirgeid teid pidi, kõik tegelased liikusid niimoodi. Kui oli vaja minna laua juurest trepi juurde, siis ei mindud mitte otse diagonaalis, vaid mingi osa mindi otse, siis tehti pööre ja liiguti edasi otse, siis pöörati ennast jälle õigesse suunda, et jääda näoga trepi poole ja sellest üles minna. Räägiti natuke klähvides, peaaegu ilma emotsioonideta. Mingid emotsioonid seal küll olid, aga need olid nagu pingutatult vales suunas. Ehk ainult Külli Reinumägi puhul oli tunda tõeliselt ja õigesti väljendatud emotsiooni stseenis, kus ta kõvasti ropendab. Roppused olid ka sellised, et konkreetselt neid välja ei öeldud, vaid poolikud roppused olid. See oli kogu lavastuse kõige naljakam stseen, eriti sellele järgnenud teenri repliigi tõttu. Külli Reinumägi mängitud Ismene ropendab nii et vähe pole, kõik ümbritsevad on šokis, et mis siis nüüd lahti, Ismene vehib käte ja jalgadega, lööb jalgadega lauda, mille ääres istub, topib osaliselt isegi jalgu lauale. Kui Ismene lõpetab ja kõik on endiselt šokis, oskab ainult teener küsida oma (tavapärase) küsimuse: Preili, kas teil algasid päevad?
Sama küsimusega pöördus teener ka Antigone poole, kui Antigone millegi peale vihastas ja häält tõstis. See oli nii naljakas ja tüüpiline, ikka kuuleb aeg-ajalt selliseid küsimusi, kui mitte otse näkku, siis selja taga ikka sosistatakse ja visatakse nalja, et paugutab uksi, sest tal algasid päevad. Nagu muid põhjuseid oma emotsioone välja näidata või kuidagi ebatavaliselt käituda polekski. Ja enamasti on need ütlejad ikka mehed, nii et tundub, et meestel käib kogu elu ainult naiste päevade ümber.
„Antigone“ lugu oli edasi antud väga sürrealistlikult. Kreon ei luba Antigone venna laipa maha matta, sellepärast on kogu linn laibalehka ja kärbseid täis. Selle illustreerimiseks käivad tegelased ringi ja vehivad kätega, nagu peletades kärbseid eemale. Igaühel on oma liikumisjoonis, kuigi üldjoontes on see liikumine ja rääkimine sarnane, aga selles mõttes eristus kõige rohkem Külli Reinumägi, kes tikk-kontsadel ringi tippis, hästi väikeste sammudega närviliselt ringi jooksis ja omale kohta otsis. Ikka selle sama liikuisskeemi järele, et kui on vaja lava tagumisest vasakust nurgast jõuda lava paremasse esinurka, siis ei lähe tegelane mitte diagonaalis, vaid otseliikumisel pöördeid kasutades ja ristkülikuid moodustades. Veel oli naljakas koht, kus õed Ismene ja Antigone mängivad „mütsidega“, nagu Kreon seda nimetab. Ismene ja Antigone tulevad lavale, Antigone tirib Ismenet mütsist, mispeale Kreon hoiatavalt ütleb, tüdrukud, ärge mängige mütsidega, müts pole mänguasi.
Mütsil oli selles loos üldse sügavam tähendus. Müts varjas pea peale peidetud muna. Ja söödi kogu aeg muna. Munast söögivalmistasmise stseen kordus näidendis vist 3 korda. Esimesel korral tehti korralik söök, nii et kõigile piisavalt süüa jätkus, aga mune hakkab järjest vähemaks jääma. Vett enam niikuinii pole. Kreon üritab mitu korda vanni minna, aga teener peab talle meelde tuletama, et vett ei ole. Ja nõusid ei saa ka pesta, need tuleb majapidamispaberiga puhtaks nühkida. Järgmise söögitegemiskorra ajal on munasid juba vähem ja viimast korda teeb Antigone süüa ainult ühest munast, millest peaks jätkuma kolmele sööjale. Haimon rõhutab pidevalt, et ta peab kogu aeg muna saama süüa, muidu ta sureb ära. Ja kui tegelased surevad, siis tõmmatakse neil müts peast ja selle alt kukub välja muna, mis loomulikult vastu maad kukkudes puruneb. Väga efektne võte. Teener aga kaebab kõigile, et tal on müts juba nii kulunud, et muna paistab välja. Veel enam, tõeline tragöödia on see, kui muna välja kukub- teener sureb ära. Kuigi lõpuks on teener üks väheseid tegelasi, kes ellu jääb, nagu antiiktragöödia järgi tehtud lavastusele kohane, oli siin hästi palju laipasid.
Euridike oli raskelt haige, teda tuli kogu aeg süstida. Euridike probleemi lahendamiseks oli naine hullusärki köidetud, selle särgi varrukatega oli samuti efektne stseen, kui Euridikel on üks helgem hetk ja ta lõpuks rääkida suudab, oma poja Haimoni ära tunneb. Siis haarab Haimon ema varrukatest kinni, ema aga läheb pojast kaugele, trepist üles ja kõik see aeg, mis ta pojast kaugeneb, venivad tema hiigelpikad varrukad ka aina pikemaks. Abikaasa Kreonil on peale seda jälle hea võimalus naine hästi pikkade varrukate abil kinni siduda. Euridike on enamuse ajast reformpõhjaga voodis, vahel kargab sealt püsti, tormab trepist üles teisele korrusele ja jääb aknast välja vaadates seisma, kuni Kreon avastab, et naine on jälle voodist väljas, läheb naise juurde, süstib talle teenri toodud rohtu ja kukub peale seda naist piitsaga nüpeldama, et naine talle pojad ja lapsed sünnitas.
Antigone ja Ismene rääkisid vahepeal niimoodi, et üks neist rääkis ja teine matkis oma suuga teise sõnu. Rääkis vaikides ja samade emotsioonidega kaasa, hääldades kõik häälikud ka sama pikkusega välja, nagu teine ütleb. Kõne oli selline omapärane, et mitte ei öeldud fraasi, vaid venitati teatud häälikuid. Ismene rääkis nende pere raskest saatusest ja kordas mitme fraasi järele: „Ja nutan“, venitades hästi pikalt mõlemat täishäälikut. Antigone rääkis tema teksti suud maigutades kaasa. Hästi tore oli, kui Antigone esitas lugu küünla ärapuhumisest. Siis suutis Elina Reinold kiiresti mängida korraga nelja tegelast, kes kõik rääkisid erinevate tämbritega, seda ümberkehastumist oli väga vahva vaadata. Kreon tappis Antigone ära, ikka sama nipiga, et tõmbas mütsi peast ära, muna kukkus põrandale puruks. Teener peitis peale seda Antigone kohvrisse. Ismene kavatseb sõita New Yorki, et saada kuulsaks näitlejaks, ja kui ta lahkub, siis võtabki kohvri koos Antigonega kaasa, mõeldes, et teener on sinna tema asjad kokku pakkinud. Mulle tuli selle peale meelde kunagi nähtud näidendi pealkiri „Antigone New Yorgis“. Teener oli tegelikult Tereisias – ennustaja, kelle kohta Antigone ütles, et ta sonib kogu aeg, kuulutab midagi ette, mis üldse täide ei lähe või on naeruväärne. Samuti kummitas kõiki neid nimesid kuulates Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipus“.