Tõemäng

Philippe Lelouche „Tõemäng“, lavastaja Viktor Šamirov, Nezavisimõi Teatralnõi projekt

Ootamatult äkitselt heaks pööranud lavastus. Esimese vaatuse järgi tundus, et see on mingi pooljama, selline naljade kiskumine. Et näitlejad on suured staarid, näitavad ennast, teevad, mida tahavad, teevad mingeid kaasaegseid sotsiaalseid nalju, aga publikul on niikuinii naljakas. Et lugu nagu polegi. Saavad ühe poissmehe korteris kokku 3 ammust sõpra. Ülikoolikaaslased, kes on ka peale ülikooli lõpetamist väga tihedalt läbi käinud ja headeks sõpradeks jäänud. Valmistuvad ette istumiseks, et on terve õhtu koos, joovad ja meenutavad vanu aegu. Peremees teatab, et tuleb ka nende kõigi ühine armastus, kes ülikooli pooleli jättis ja Moskvasse näitlejaks õppima sõitis, viimase aja on naine elanud välismaal. Vennad teevad muudkui nalja, ilguvad teineteise kallal ja tundub, et ongi selline lugu, kuidas 3 meest kokku saavad ja siis tuleb veel naine ka.
Aga naise tulekuga muutub kõik. Kui ma seda sünopsist lugesin, siis tundus see kuidagi hästi trafarentne lähenemine, et naise tulek muudab kõike. Aga see tõesti muudab. Sest naine mitte ei tule, vaid sõidab kohale ratastoolis. Ja sel hetkel langeb eesriie, kui nad on kohmetunult paar repliiki vahetanud. Uuesti algab tegevus samast kohast, aga tegelasi näha pole. Esimese vaatuse mängukohaks oli korter seestpoolt, nüüd näidatakse korterit väljastpoolt, rõdu pealt. On näha üksikuid kontuure, võib aimata, kes kus seisab, kuni tegelased rõdule tulevad. Alguses tulevad 2 külla tulnud meest, vabandusega, et nad tahavad suitsu teha, kuigi nad ei suitseta. Mehed on ilmselges kimbatuses. Kuidagi ebamugav on. Oli ju ilus tüdruk, kellesse kõik ülepeakaela armunud olid, ja nüüd järsku invaliid. Ühe mehe jaoks on kohe selge, et seksi sellise naisega ei saa, järelikult pole siin külas ka enam midagi passida, tuleb kuidagi viisakalt ära minna. Kui korteriperemees ka lõpuks rõdule tuleb vaatama, mida teised seal nii kaua teevad, siis hüppavad 2 külalist talle justkui kallale. Miks sa meid ei hoiatanud? Miks sa ei öelnud? Jne. Nagu see midagi muudaks. Nagu nad siis vähem kohmetunud või rohkem huvitatud sellest naisest oleksid olnud, kui oleksid ette teadnud, et ta on ratastoolis. Lihtsalt neil oleks olnud siis võimalus enne naise tulekut jalga lasta, poleks tekkinud seda piinlikku situatsiooni, et tuleb hakata läbinähtavaid hädavalesid välja mõtlema.
Lõpuks on kogu seltskond rõdul. Keegi teeb ettepaneku mängida tõemängu. See võis olla ka korteriperemees või naine. Et igaüks ütleb selle välja, mida ta siis mõtles, kui naine saabus ja mehed nägid, et ta on ratastoolis. Peale seda olukord nagu laheneb. Kõik muutuvad sõbralikumaks, tunnevad ennast vabamalt. Ka järelekutsutud taksod saadetakse ära, keegi ei taha enam kuhugi minna. Jätkatakse tõemänguga. Esitatakse veel erinevaid küsimusi, tuhnitakse minevikus, sellised küllalt tšehhovlikud situatsioonid on, et miks ikkagi nii ei läinud, et sa minuga ei abiellunud. Kõik 3 meest on sellele naisele abieluettepaneku teinud. Naine on kahte neist armastanud kui sõpru, kolmandat, korteriperemeest armastas aga tõsiselt. Armastab siimaani ja mees armastab ka teda. Tundub et nad leiavad teineteist taas, igal juhul lõpus nad suudlevad. Selline väga südamlik lugu. Ja kõige toredam oli see ootamatu üllatus. Et alguses tundus, et mingi tühine jama on ja siis järsku selline huvitav ja sügav pööre, mis muutis kõik hoopis teiseks ja pani kõigele eelnenule hoopis teise pilguga vaatama.