Haldjakuninganna

Henry Purcell „Haldjakuninganna“, lavastaja Saša Pepeljajev, Vanemuine

Ikka tõeline kiiksuga asi oli. Barokkooper, aga välja ei näinud üldse nagu ooper. Ilmselt tõetruud barokiajastu ooperit vaadata olekski olnud liiga igav, aga Pepeljajevi lahenduses oli see vägagi huvitav. Koguni nii huvitav, et ei jõudnud kõike jälgida, mis laval toimub. Kogu aeg askeldasid ringi 4 näitlejat, kes kujutasid muusikaproduktsiooni töötajat. Nad koostasid ja tekitasid erinevaid konstruktsioone, isegi, kui nende tegutsemist kogu aeg jälgida, jäi mõnikord ikkagi arusaamatuks, kust või kuidas mingi detail ilmus. Aga kui näitlejate askeldamiselt pilk ära pöörata ja jälgida muud tegevust, lauljaid või samuti peaaegu pidevalt laval toimetavat siniseks värvitud jumaluse välimusega India poissi Tanel Jonase esituses, siis jäi jälle märkamata, kuidas mingi konstruktsoon tekitati ja siis võis ahhetades imestada, et kust nad sellise asja nüüd lavale välja võlusid. Hakkasin mõtlema, kas kõik see tehnika ja konstruktsioonid on tõesti Pepeljajevi enda välja mõeldud ja teostatud, see on ikka väga imepärane, milline fantaasia ja tehniline taip tal on, kui selliseid asju suudab välja mõelda.
Laulmise ja muusika koha pealt jäi asi kahjuks natuke kahvatuks. Ei ole ju Sadamateater mõeldud ka ooperi esitamiseks, erilist kõlakoda ja akustikat seal ei ole, nii et lauljate hääled kadusid kuhugi auku. Häiris ka see, et mõned lauljad, näiteks Maria Kallaste, jälgisid kramplikult dirigenti, selleks pea lava paremas servas teise korruse tasapinnal asuva orkestri ja dirigendi poole pöörates. Kui vaheaeg algas, siis sain aru ka sellest, miks mõned lauljad otse publikusse vaatasid, publiku selja taga oli ekraan, kust sai samuti dirigenti jälgida. Tahaks ikka sellist rohkem loomingulist lähenemist, et laulja pilk vastab sellele, mida ta laulab, rändab ringi või püsib partneril, mitte ei otsi kramplikult toetust dirigendilt, viies nii ka publiku tähelepanu selles suunas, kuhu laulja vaatab, lavalt täiesti eemale.
Mängiti maha täitsa toredaid stseene „Haldjakuninganna“ aluseks olevast Shakespeare'i näidendist „Suveöö unenägu“, seda tegi näitlejate nelik väga hästi, muude toimetuste kõrvalt, kuigi seda, nagu kõike muudki jälgides, oli taas raske jälgida ja ennast kursis hoida, kes parajasti kes on. Ja loo süžeed hästi teadmata võis olla päris raske ennast kogu aeg kursis hoida, kes parajasti kellesse armunud on. Kui veel Pucki ja Robinit ühes isikus kehastav Janek Savoliainen ka juurde arvata, kes India poisi käsul noortele armunutele kogu aeg võlumahla silma valab, nii et magaja ärgates armub sellesse, kes esimesena tema pilgu alla satub, siis tekkis ikka tõeline segapuder. Naljakas oli veel see, et kahe armunud paari asemel, kes Shakespeare'i mõtte järgi peaksid olema loomulikult 2 meest ja 2 naist, olid selles lavastuses 3 meest ja 1 naine, kellest 1 mees mängis naist. Nii et lugu mittetundvale vaatajale veel üks segadusse ajav faktor, mis siis, et meesnäitlejal oli vahepeal kleit seljas, ta avaldas armastust ikkagi teisele mehele.
Lauljad olid nagu mehhaanilised nukud. Neid toodi kohale erinevatel kandevahenditel. Nagu kolimisfirmade või poodide kasutuses olevad ratastel alused, millega suuremaid kaste ringi tiritakse, nii sõidutati kohale mitu lauljannat. Osad toodi kohale kavalamate konstruktsioonide peal või asetati nad sinna hiljem. Kõige raskem oli ilmselt Atlan Karbil, kes pidi laulma da Vinci proportsionaalse inimese rõngast meenutavasse rõngasse paigutatuna, kui seda rõngast kogu aaria jooksul ringi keerutati. Keerutamine käis küll aeglases tempos, aga ikkagi väga ebamugav positsioon laulmiseks. Pirjo Püvi oli ühe aaria ajal samas rõngas lamavas asendis, siis liigutati rõngast ainult kiigutamise tasemel, mitte üle võlli. Laulu juurde oli loodud veel huvitavaid kompositsioone, näiteks tõi näitelja Maarja Mitt kohale mingeid asjakesi, mille andis Pirjo Püvile, kes need asjakesed rõnga küljes olevasse korvi viskas, selleks pidi rõngas asuma sellises positsioonis, et korv oleks „püüdmise“ asendis, pärast, kui rõngas teise nurga alla pöörati, kukkusid asjakesed sealt välja ja keegi meesnäitlejatest, kas Markus Luik või Robert Annus, püüdis need teise anumasse kinni ja andis jälle Maarja Mitile edasi, et see asjakese uuesti Pirjo Püvile ulataks ja ring korduda saaks. Selliseid korduva tegevusega mitmekülgseid toiminguid oli hästi palju. Ja kui neid vaatama jääda, siis võis maha magada mõnes lava teises nurgas toimuva, kui keegi teine valmistas ette mõnda huvitavat detaili, mida järgmises stseenis kasutama hakati.
Veel oli väga naljakas üks Mati Turi aaria ajal toimunud ämblikustseen. Laulja istub toolil, tema ees on pappkast, mille peal mänguämblik. Laulja käes on pult, millega ämblikut juhtida ja hüppama panna. Ämblik hüppab, laulja laulab, aga järsku hakkab see ämblik talle närvidele käima. Keegi annab Turile kätte kaika, millega Turi ämblikku peksma hakkab. Lajatab ikka päris tõsiseid lööke, samas teise käega ämblikku hüppamise juhtimist jätkates. Ja siis laulab oma aaria naeruga võideldes lõpuni. Aariate puhul oli üldse väga palju kasutatud omapärast katkestamise meetodit. Näiteks lauldi suurem osa aariast ära, aga mingil hetkel hakati tegema arusaamatuid häälitsusi. Isegi mitte päris arusaamatuid, vaid laulvaid häälitsusi, kas ohkamist või ohkimist või naermist, mis oli meloodiliselt mõtestatud, liikudes mingite intervallidega üles või alla. Aga samas meloodiat selles kõlas enam polnud. Sellega aaria lõpetati ja laulja toimetati lavalt minema.
Meeslauljate kostüümidega oli kõik lihtne, need olid stiliseeritud Batmani kostüümid – hõbedased trikood koos keepidega. Näitlejad olid riietatud kaasaegsetesse tavalistesse riietesse. Naislauljatel olid aga seljas tõelised kompotid. Samuti peas, enamasti olid naislauljatel peas suuri lokirulle meenutavad moodustised, mis jätsid mulje klassitsistlikust parukasoengust. Karmen Puisi soenguks oli siil, nii et ta meenutas täielikult siili, okkad ja puha. Karmen Puis pandi ühe aaria ajal rippuma, nii et seda võis ka päris keeruline laulda olla. Muidu olid naistel seljas vist samasugused hõbedased trikood nagu meestelgi, ainult et neile oli veel igasuguseid lisasid juurde pandud, nii et trikoo kui selline jäi teisejärguliseks. Näitlejate toimetamise vahele mahtus veel vahva stseen, kui avati saaliboksis olev suur uks, mis viis otse välja, Maarja Mitt ning Robert Annus jooksid sealt välja, uks hakkas oma loomuliku surve tõttu iseenesest alla vajuma ja viimasel hetkel enne ukse täielikku sulgemist saavad majast väljas olevad näitlejad käe ukse vahele ning tulevad süütute nägudega majja-lavale taas sisse.
Mida rohkem lõpu poole, seda rohkem kaasaegseks kiskus. Muidu kogu etenduse vältel õrnalt laval hõljelnud haldjad hakkavad järsku svingima ja finaaliks tantsivad kostüümid, parukad ning värvitud naha seljast heitnud Tanel Jonas ning Pirjo Püvi tõelise rock'n'rolli soolo, koos naise taevastesse kõrgustesse lennutamise ning üle selja heitmisega. Enne finaali oli veel suur pidustuse stseen, kus korgi lakkelennutamisega avati šampus, kõigile osatäitjatele valatakse jooki ning moodustatakse ülisuur, kogu lava kattev liikuv-liigutatav konstruktsioon. Selles stseenis oli juba tõesti nii palju jälgida, et kõik käis silme eest läbi nagu üks suur virr-varr. Nagu ma jäin kedagi pikemalt silmitsema ja siis pilgu mujale pöörasin, siis tabasin end ootamatult ehmatuses, et oot, kust tema nüüd sinna sai. Nii vaatasin hämmeldunult, et mingil ajal libises üle esiplaani kõrge puki otsa istuma pandud või roninud Maarja Mitt, kellele kuningas šampust valas. Tsirkust sai täie raha eest. Etendus oli väga pikk, 3,5 tundi, aga see aeg möödus küllalt märkamatult, kuigi seda tajusin küll, et vaheaeg oli väga pikk. Ja teises vaatuses hakkas mingil ajal natuke tüütama ka, et midagi asjalikku võiks juba toimuda või üldse ära lõpetada, kuigi see tunne läks õnneks kiiresti üle ja olin jälle lummatud kõigest sellest, mis toimus ja mis minu tähelepanu köitis. Kuigi andsin endale aru, et see, mis mulle silma jäi, oli üks väga väike osa kõigest sellest, mida Pepeljajev selle lavastusega vaatamiseks pakkus.