Marquis d'artiste

Rodolf Sirera „Marquis d'Artiste“, lavastaja Hendrik Toompere jr jr, Eesti Draamateater

Tükk ise oli küllalt sürrealistlik ja mitme otsaga. Päris hea mulje jättis, just sellepärast, et oli paraja pikkusega ja ilma vaheajata. Enne etenduse algust mängiti pikalt klassikalist muusikat, mis sobib hästi mõisamiljöösse. Laval istuvad 2 kuju, põlevad küünlad on hämar. Lõpuks algab tegevus. Üks neist kujudest on Jan Uuspõllu mängitud näitleja, teine aga natuke kahtlasem variant Hendrik Toompere jr kehastuses. Näidendist ei saagi päris täpselt selgeks, kas see on marquis d'Ariste ise või marquisi teener. Alguses mängib ta markii teenrit, siis mingi aja pärast teatab endale külla kutsutud näitlejale, et ta korraldas talle toredat näitemängu, on maru õnnelik selle üle, et ta nii hästi teenrit suutis mängida ja imestab, kuidas näitleja ikkagi enne ära ei tabanud, et ta pole mingi labane teener, ta rääkis ju nii tarka juttu, et teenrid enamasti nii intellektuaalseks kõneks võimelised pole. Etenduse lõpus aga markii nagu väljub oma rollist ja muutub teenriks tagasi. Kuskilt sellest ruumist väljastpoolt kõlab kellahelin, nagu härra kutsuks, teener vaatab ehmunult ringi, tuleb nagu reaalsusesse tagasi, võtab endalt seljast uhke kuue, peast markiile kuuluva paruka ning tormab kellahelina peale ruumist välja. Nii et saa sa siis aru, kas see oli markii, kes oli rollis edasi ja mängis surevale näitlejale veel viimase vingerpussi, üritades teda uskuma jätta, et ta tegelikult ei olnudki teener, või oli see ikkagi teener, kes korraldas selle õhtu jooksul näitelejale suurepärase, kuigi fataalsete tagajärgedega näitemängu.
Ja see surma küsimus ise oli ka kuidagi lahtine. Mulle jäi mulje, et näitleja ei surnudki lõpus ära. Mürgi kui sellise teema oli samuti küllalt hajus, seda võis võtta nii ja naa. Kui näitleja etenduse alguses hakkab teenriga kärkima, et kaua nad seal ruumis kahekesi ootavad, näitleja saabus markii juurde markii kutsel ja soovib lõpuks markii endaga kokku saada. Siis pakub teener talle juua. Hiljem, kui teener on muutunud markiiks, jätab ta näitlejale mulje, et see, mida ta enne talle teenrina sisse jootis, oli mürk. Kuigi nagu teener-markii isegi näitlejale ütleb, tema pole kordagi öelnud, et seal karahvinis oli mürk, seda ütles näitleja ise. Või jõudis sellisele järeldusele, et markii on tema ära mürgitanud. Markii tahab saada tõelist näitemängu. Et ei mängitaks nagu teatris, võltspaatosega või tunnetades tundeid, mida tegelikult pole tunnetatud. Sellepärast on tal valmis kirjutatud omapärase stiiliga teos ja ta palub selle näitlejal ette kanda. See teos räägib asjadest nagu nad on. Kui tegelane sureb, siis ta räägib surmast sügavamalt, mitte ei näita kunstlikult ette, kuidas autor suremist ette kujutab ja ei ohi sinna juurde pateetiliselt. Ja kui kangelane sureb, siis ta sureb päriselt. Kui näitleja sellest kuuleb, siis tuleb tema suust väga vahva fraas, et markii, te eksite, kui kujutate ette, et teatris näitlejad iga kord surma etendades päriselt ka surevad, ei, kujutage endale ette, eesriie läheb kinni ja need näitlejad, kelle tegelased surid, ärkavad jälle ellu!
Kõnekas on ka selle näidendi pealkiri - „Marquis d'Artiste“ - markii näitleja. Markii näitleja tahab, et näitleja näitleks talle tema kodus elu ja surma peale. Näitlejal hakkab järsku halb ja markii vihjab joogile, mida markii jõi. Näitleja järeldab sellest, et markii jootis talle enne mürki sisse. Nüüd käib markii välja oma trumbi, tal on olemas vastumürk. Kui näitleja kannab ette sureva filosoofi (vist oli see Aristoteles) monoloogi nii, et markii seda uskuma jääb, saab ta vastumürki. Näitleja püüab kogu hingest. Nüüd on tal endal surmaeelne seisund ja mängida pole justkui vajagi. Tuleb ainult monoloog ette kanda ja loota, et markiile see meeldib. Markii annabki näitlejale vastumürki, kuid kohe, kui näitleja on selle ära joonud, selgub, et hoopis see teine jook, mille näitleja hilisemalt sai, oli tegelik mürk. Karahvinis olnud jook oli lihtsalt mingi uimasti. Sellega on nii näitleja kui ka publik parajasse segadusse aetud. Kõik käib hästi vahvalt ja mänguliselt, situatsioonid kogu aeg vahelduvad ja 2 näitlejad esitavad neid suurepäraselt. Kogu aeg on tunda seda pinget, kui näitleja ei saa aru, mis toimub. Kas ta on nüüd mürgitatud? Kas ta sureb kohe ära? Kuid siiski, kui tal õnnestub nii hästi mängida, et markii teda usub, siis ta jääb ju ellu? Markii ütleb oma tapatöö õigustuseks, kui ta on näitlejale juba „päris“ mürki sisse jootnud (aga selle loo juures jääb kõik hästi ähmaseks, mis on päris ja mis mitte, mille kohta markii, kui see üldse on markii, tõtt räägib, mille kohta mängib, markii näitleja, nagu ta on), et näitleja ei mänginud oma surmadialoogi küllalt ehedalt. Markii nägi ikkagi selles mängus lootust elule. Sest näitleja mängis seda lootuses, et ta jääb ellu. Et ta suudab nii hästi mängida, et markii jääb teda uskuma ja annab talle vastumürki. Aga markii annab talle hoopis tõelist mürki. Siis kostab kellahelin väljastpoolt seda saali ja markii hakkab sahmerdama, nagu ta oleks tegelikult ikka teener. Näitleja saab järsku elujõu tagasi, paneb markii kirjutatud näidendiraamatu kinni ja tõstab asju ümber. Nagu oleks markii-teenri sõnul antud mürk ikkagi vastumürgina mõjunud.