Hind (Kuressaare)

Arthur Miller „Hind“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater

Väga hea draama ja väga hea lavastus. Ma kohe uskusin sellesse lavastusse, et see ei saa halb olla, ikkagi väga hea materjal, huvitav näitlejate koosseis, ega siis ei saa olla nii, et väiketeater selle kõik ära solkida suudab. Ja ei suutnudki. Hoopis kogus omale plusspunkte sellega, et tuli meelde, et neil on ju varemgi õnnestumisi olnud, näiteks „Tapatöö jumal“. Nad võiksidki rohkem rõhku tasemele panna, mitte lasta võhma välja igasuguse haltuuraga, et raisatakse raha ära ja tuuakse puntki saamiseks midagi välja, vaid koguvad raha, koguvad jõudu, kutsuvad head külalised mängima ja teevad midagi sellist, nagu nüüd „Hind“ on. Nägin Milleri „Hinda“ kolmandat korda, nii et see on üks väheseid draamasid, mille kõik lavastused Eestis mul nähtud on. Kõige eredamalt on meeles muidugi mitu korda telelvastusena nähtud Vanemuise „Hind“, millest eriti eredalt on meelde jäänud Heiki Haravee juudikaupmees. Veel on meeles, et seal mängisid Ao Peep ja Kersti Neem, keda Kersti Neem mängis, selles kahtlust polnud, aga seda küll ei mäletanud, kumba venda mängis Ao Peep ja kes mängis siis teist venda. Samuti on Rakvere Teatri „Hinnast“ meeles, et seal mängis kindlasti Velvo Väli, aga kumba venda ta mängis, seda ei mäletanud. Nagu oli meeles, et Solomoni võis mängida Volli Käro, aga päris kindel selles polnud, ei viitsinud vanu kavalehti ka otsima hakata, et kõiges selles veenduda.
Draama on huvitavalt üles ehitatud, õiglus kõigub seinast seina. Alguses luuakse mulje, et Victor on hea poeg ja Walter on halb poeg, põgenes kodust, kui seal tema abi kõige rohkem vajati ja jättis abitu isa ainult Victori õlgadele. Siis aga pöördub kõik ümber, tuleb välja, et isa ei olnudki nii abitu, ta oli täiesti töövõimeline, lihtsalt oli majanduskriis, isa laostus ja ei suutnud oma uhkuses tööle minna. Edasi hakkas isa ära kasutama Victorit, kes ustava pojana tema kõrvale jäi. Victor käis tänavalt toidujäänuseid korjamas, samal ajal kui isa istus 4000 dollari otsas. Kui Victor seda kuuleb, on ta äärmiselt pettunud. Ta on maha maganud kogu oma elu. Selle asemel, et visata tujukale isale, keda ta ise abituks pidas, käega ja minna edasi õppima, nagu tegi Walter, oli Victor kogu aeg isa kõrval ja temast sai lihtne politseinik. Walter on aga edukas arst, tal oli mitu haiglat ja oli vanadekodu, nüüd peab ta mingit muud tulusat meditsiiniga seotud ametit.
Vennad saavad kokku isa vanas uberikus, mis on täis mööblit, mille Victor kavatseb nüüd maha müüa. Ausa mehena tahab ta muidugi poole saadud tulust Walterile anda, kes seda raha üldse ei vaja, aga Victori jaoks on see rohkem nagu žest, et ikkagi tuleb pooleks teha, pool sellest kõigest on ju Walteri oma. Vennad kohtuvad üle 16 aasta ja saavad lõpuks ennast tühjaks rääkida. Kuigi tõeliselt tühjaks räägib ennast ikkagi ainult Walter, ta avab mitmel korral pimeda Victori silmad ja lööb vennal pinna jalge alt. Kuigi tekstiliselt on Victoril isegi suurem osa, on siiski pöördelised tekstilõigud Walteri kanda. Riho Kütsar Victorina oli ikkagi nii hea, et oleks tahtnud peale paari tema eriti tulist pikemat tekstilõiku suisa aplodeerida. Selline tuline mees, kes arvab, et ta on märter, et ainult tema on kannatanud, on ennast perekonna nimel ohverdanud, kuni siis julma tõde kuuleb, et see ainus inimene, kelle nimel ta ennast ohverdas, isa, tõmbas teda ennast haneks ja lihtsalt hoidis truud poega egoistlikult enda juures, et mitte täiesti üksi jääda. Väga hea oli Walteri väljend nende perekonna kohta, et siin puudus austamine ja armastus: „Kui ema sulle oma armastust pakkus ja sind hellitada tahtis, siis jooksid sina minema, kui isa vajas ema tuge, hakkas ema oksendama...“
Üllatuse pakkus profinäitlejate seltskonnas esinenud Walterit kehastav Aarne Mägi, mõjus täitsa usutavana ja eriti pani imetlema tema diktsioon, täiesti selge ja puhas hääldus, mida isegi mõnel lavaka lõpetanud näitlejal ei ole. Elina Reinold Victori naise Estherina oli õrn ja habras, kuid samas oma tõe eest seisev naine. Tal oli lõug kogu aeg nõudlikult püsti, nii siis, kui Victor oli nõus mannetu ja maitsetu mööbli liiga väikese hinna eest maha müüma, kui ka siis, kui Victor lapselikust jonnist keeldus vennale vennakätt ulatamast, et Walteriga ära leppida. Walter tegi kogu aeg mitu sammu, aga Victor talle vastu astuda ei tahtnud. Kuigi see vendade leppimine oli Estheri jaoks ka rohkem materiaalne küsimus, pakkus ju Walter välja suurepärase võimaluse, kuidas vanamööbli kuhja eest korralikku raha teenida. Kohale tulnud mööbli kokkuostja pakkus kogu kraami eest ainult 1100 dollarit, aga Walteril oli plaan, kuidas selle mööbli eest 6000 dollarit saaks. Victor valib Estheri suureks pahameeleks siiski selle variandi, et müüb mööbli Solomonile.
Täiesti üllatav oli Guido Kanguri Gregory Solomoni lahendus. Lõbus ja krutskeid täis rauk, kes tuleb Victori mööblit ära ostma. Peaks olema 89-aastane, näeb ka selline välja, aga ikkagi liiga elav. Kuigi hingeldab, kui kohale jõuab ja vajab vahepeal hingetõmbepausi, kui ta jalust eest teise tuppa puhkama saadetakse. Aga tal on kogu aeg mingeid ettepanekuid, tal on vaja kogu aeg kaubelda, ta ei suuda kuidagi pakkumist teha, tahab osta, aga maksta ei taha. Kangur mängis ikka tõeliselt hästi, oli liikuv ja vitaalne, jäi huvitavatesse poosidesse seima, kui vennad üle 16 aasta kohtuvad, siis seisab ta selle kohtumise tunnistajana vendade vahel ja vaatab neid rõõmsalt armastava isa pilguga. Kuni siis vennad kohmetuvad, et nende kohtumist tunnistab keegi täiesti võõras ja ka Solomon oma õndsast tardumusest ärkab. Lõpus minu meelest Solomon suri, aga selles variandis Kangur tantsis. Ostis mööbli ära, jäi oma mööbliga üksi, hakkas esemetele katteid peale tõmbama, pani grammofoni mängima ja kukkus tantsima. Vanustest rääkides oli natuke kummaline veel see, et teksti järgi pidid vennad Walter ja Victor üle 50-aastased mehed olema, aga mängus seda kahjuks välja ei paistnud, mängiti ikka sellises vanuses mehi, nagu nad tegelikult on, nii kõvasti 10 aastat nooremad.