Kuningas Richard III

William Shakespeare „Kuningas Richard Kolmas“, lavastaja Barrie Rutter, Vanemuine

Üle ootuste hea lavastus oli. Kartsin midagi samalaadset nagu „Quevedo“, et uinamuina ja jobutamine käib, aga lugu läks kohe käima ja oli iseig naljakas, vaatamata sellele, et tegemist on ikkagi Shakespeare'i tragöödiaga. Jüri Lumiste mängis suurepäraselt lombakat ja küürakat, igat moodi väärastunud kuju, kes kipub kuningaks ja lõpuks selleks ka saab. Ja tapab nagu oma lõbuks. Mitte ainult neid, kes tal troonile pääsemist takistavad, vaid ka teisi, kes millegipärast ette jäävad või tüütuks muutuvad. Nagu näiteks oma naise Anne'i. Anne tundus olevat selline valel ajal valesse kohta sattunud naine. Richard kohtab teda kuninga leinarongkäigus, nagu ta mitu korda ütleb, et tappis tema mehe ja äia, siis tapab naise enda ka. Richard paneb naise uskuma, et ta tappis Anne'i mehe ja äia suurest armastusest Anne'i vastu. Ja Anne jääbki uskuma, kuigi vaid mõned hetked tagasi vandus naine verist kättemaksu sellele, kes tema mehe ja kalli äia tappis. Siis tapab Richard veel igasuguseid kujusid, kellegi lahkumine ehk tapetud saamine oli lahendatud selliselt, et lava ühte otsa olid riputatud konksud, mille külge omakorda riputati selle inimese sall või müts, kes ära oli tapetud. Laval endal tapmist otseselt ei näidatud, kui, siis ühe tegelase kaussi uputamist.
Täiesti hämmastav oli see, kuidas nii palju tegevust ja tegevuspaiku oli nii väiksele lavaruumile ära mahutatud. Natuke see muidugi häiris, eriti see, et näitlejad nägid publikut. Selline suurejooneline vaatemäng, kus üheks stseeniks on isegi sõjalahing, kui näitlejad käivad sõjarongkäigus ringi, klopivad odasid vastu maad, sõidutatakse ringi ratastel alust, mis peab kujutama hobust, mille ümberlükkamise järel Richard saab hüüda oma kuulsa fraasi: „Kogu kuningriik hobuse eest!“, oli ära mahutatud äärmiselt kitsale kahes leeris vastastikku istuma pandud publiku tsooni vahele. Ma oleks pigem ette kujutanud seda näidendit suurel laval, seal oleks kogu traagika ja mastaapsus hästi välja tulnud, aga samas ka sellises kammerlikus, natuke nagu isegi isetegevusliku teatri moodi esituses oli tulemus väga hea.
Kogu trupp mängis suurepäraslet. Nagu oleks neile mingit rohtu antud. Muidu on nad ikka sellised loiud, et ei saa öelda, et kogu Vanemuise seltskond tervikuna oli hea, ikka on mõned tähed, kes esile kerkivad ja teised on neile nagu koor. Aga siin olid kõik tasemel, oskavad küll, kui tahavad. Ja näidendis oli palju tegelasi, kellest osad lavastaja oli välja jätnud, kuid väikse Sadamateatri lava jaoks oli sellist seltskonda ikka väga palju. Samas ei saanud mitte kellegi kohta öelda, et ta jäi statistiks, et ta oli nagu koor või ta oli see mees, kes korraks lavale tuli. Isegi tavalisi vaikivaid osatäitjaid või „härra, teile on kiri“ stiilis osatäitmisi etendavad Markus Luik ja Martin Kõiv mõjusid siin täiesti ehedalt, neil olid rollid, mida mängida. Kuigi statistilised, aga ikkagi tunnetatud ja elusad. Eredalt jäi meelde ka Richardi vastu sõtta astuv Tanel Jonas sõjamehena. Maria Soomets esitas väga hästi Anne'i, Merle Jääger pagendatud kuninganna Margaretina oli suisa suurepärane. Selline emotsionaalsus ja ümberkehastumine. Needis kõiki, kes ette jäid, samas elas neile kaasa ja nuttis koos nendega, kui tema needmised nagu kogemata kombel täide läksid, sest Richard käituski just niimoodi, nagu Margaret oli ette täheldanud.
Kostüümid olid ka väga vahvad, neid oli huvitav vaadata, ei olnud nii, et mingi suvaline ürp oli üll, vaid kõigil kostüümidel olid maitsekad detailid ja stiilne välimus. Sõjastseenis riietus kogu näiteseltskond, nii 20 inimest, mustadesse tunkedesse. Osad mehed käisid nendes riietes vahepeal rõdugaleeri peal seismas, siis ma vaatasin, et mõnel mehel on nii imelikud püksid, et jäävad kuidagi kotti ja kisuvad igalt poolt, aga kui nad siis päris lavale jõudsid, oli aru saada, milles asi on, need püksid olid ühendatud särgiga ja kuskil seal vahepeal rippus veel vöö. Sõjastseen oli üldse nii elavalt lahendatud, ilma otsese lahenguta, kuid väga intensiivse liikumisega, nii et ka selles stseenis oli väga palju vaatamist.
Eriti omapärane oli võte, millest olin palju lugenud – panna paari kõige pikem ja kõige lühim mees. See oli vist ainuke kord, kui ma Alo Kurvitsat enam-vähem taluda suutsin, kui ta nii vahvas paaris koos pika Leino Reiga tegutses. Kord olid nad mõrtsukad, see võis olla ka ühe mehe roll, mis oli tehtud lavastaja tahtel kaheks, nagu mõrtsuka 2 poolust, kas ma tapan või ei tapa, kas ma täidan külmalt käsku või on mul ka mingid tunded. Siis olid nad tapetud kuninga pojad, kes saabuvad kroonimispidustustele, kuid keda hakatakse kindluses varjama ja kes seal ka tapetakse. Üks poeg on vanem, see on kärsitu kuningakskippuja, ei jõua kuidagi ära oodata, millal ükskord krooni pähe saab, teine poeg on väike ja rumal, talle on veel kõik lubatud, isegi Richardile tõtt näkku öelda, mida ta oma teadmatuses naljana esitab. Üldse oli näidendis palju toredaid momente ja leide, mis kõik meelde ei jäänud. Aga väga tore oli see, et näidendi lavastas inglane, inimene, kes on Shakespeare'i traditsiooni peal üles kasvanud, kellele see tekst tähendab kindlasti palju rohkem kui meile, ja nagu kavalehelt lugeda võis, kellel ka mitu „Kuningas Richardi“ lavastuse kogemust juba olemas on. Nii saigi kokku tore ja täisulik tervik. Kahju ainult, et Tartu publik seda lavastust hinnata ei oska ja see juba nii ruttu repertuaarist maha läheb.