Hirmus veretöö Läänemerel

Villem Tuun „Umb ehk hirmus veretöö Läänemerel“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Päris hea lugu oli, kuigi kippus natuke pikaks jääma. Eriti ilus oli lavakujundus, kuigi mingid labased kohad, mida näidati, rannakülad ja laeva tekk, aga ikka väga huvitavalt kujundatud. Rannakülast oli kujutatud ühte väikest kohta, eemal rippusid aedade peal võrgud, need rippusid kohe laest alla, nii et suurem osa horisondist oli võrkudega kaetud. Kui küla muutus laevaks, siis koristati võrgud ja aed ära, nii muutus lava laeva tekiks. Eeslava paremas osas oli veel hästi palju igasuguseid laevale kuuluvaid atribuute, nagu katkine paat oli ka seal. Kõiki neid detaile oli nii palju, et neid võis lõputult vaadata, aga päris kõike ikka tähele panna ei jõudnud. Laevastseenides kasutati päris palju pöördlava, mis laevaelu kujutamise juurde väga sobis, jäi selline mulje, nagu filmi vaadates, et kaameraga tehakse ring laevale peale, on näha erinevaid laeva osasid ja mis erinavate sirmide taga toimub.
Lugu rääkis noorest poisist Umbist, kelle ema merele hea laeva peale sokutab. Laevakapten on ema armuke ja lubab poisi emale, et kasvatab poisist mehe. Meheks kasvamine näeb kapteni meelest välja nii, et poissi tuleb võimalikult palju peksta ja mõnitada. Nii et kogu meeskond annab mõnuga takka, kord mõnitatakse, siis kasvab mõnitamine üle peksmisest. Umb kargab ülekohtu eest isegi üle parda, siis lubab Lutsepa mängitud meremees, et tema enam Umbi ei peksa, kui see laeva tagasi tuleb. Tema vist rohkem füüsiliselt ei kiusagi, aga teised ikkagi jätkavad kiusamist.
Umbil läheb lõpuks närv mustaks, see juhtub stseenis, kus mehed on ära varastanud Umbi kirja koju. Umb ei taha emale südamevalu valmistada ja kirjutab kirjas, et tal on laeval väga tore olla, mehed on temaga sõbralikud ja ühtegi halba sõna pole ta kuulnud. Samas on stseenid kodukülast, kus Umbi ema ja kallim poisi kirju loevad, emas tekitab see kahtlust, et poiss kirjutab, et ta on väga tubli ja pole ühtegi halba sõna kuulnud, see kõlab kuidagi võltsilt, et kui ema kohta keegi hästi ütleks, siis tema ei läheks ju seda kellelegi edasi rääkima, mõeldakse, et ta on uhke. Umbi mõnitatakse selle kirja pärast, seal on ridu ka kallimale, samal ajal hoitakse Umbi kinni, et ta ei saaks lugeja käest kirja ära tõmmata. Mehed naeravad omal kõhu täis ja lähevad laiali, jäävad ainult Umb ja Taavi Teplenkovi suurepäraselt mängitud lätlasest lipukapten. Lipukapten mõnitab Umbi edasi, tantsib talle oma leivanumbrit jänest, lipukapten sai just selgeks sõna „jänes“ ja kasutab seda igal võimalusel, samas käed pea juures kõrvadeks ringi hüpates. Umbile satub kätte kirves, ta hakkab ähvardavalt lipumehele lähenema. Lipukapten saab aru, mis Umbil plaanis on ja põgeneb.
Järgneb stseen, kus kõik laevameeskonna liikmed ükshaaval lavale välja jooksevad, kirvega Umb neil järel. Siis jookseb tagaaetav tagalavale, mida lahutab eeslavast õhuke eesriie, selle taga annab siis Umb oma ohvrile surmava löögi. Kaptenil õnnestub siiski Umbist osavam olla, ta teeb Umbi kahjutuks ja pääseb eluga. Vahele on pikitud veel hästi pikki lugusid, iga mees jutustab ühe loo, neid kuulata oli päris igav, oleks piisanud 2-3 loost, mitte nii, et kõik tegelased oma kohustusliku loo räägivad. Räägiti ka mingis imelikus murdes, kuigi see eriti ei häirinud, päris kõik tegelased vist ei rääkinudki murdes. Lätlane igal juhul tahtis kogu aeg korralikku eesit keelt kuulda, kui talle öeldi „kule“, siis ta hakkas vastu vaidlema, et sa pead ütlema mulle „kuule“, mitte „kule“. Lätlasega sai üldse igasugust nalja. Ma arvasin, et see on hästi must ja sünge tükk, aga peaaegu kogu aeg oli hästi naljakas, kuigi see teadmine ikka kipitas alateadvuses, et kohe läheb veriseks.