Maakad

Maria Blom „Maakad“, lavastaja Taago Tubin, Ugala

Olin sellele lavastusele hästi palju reklaami teinud ja läksin seda vaatama päris kõrgete ootustega, aga tegemist oli ikka igavese jamaga. Juba esimese vaatuse ajal tundsin, et ma ei jõua enam seda orgiat vaadata. Kuskil kolka kultuurimajas saavad kokku 3 õde. 2 neist elavad maal vanemate lähedal, hoiavad neil silma peal ja on moraalseks toeks, füüsiliselt ja tegudega eriti ei toeta, kui nüüd see ise juubelipidustusteks sahmerdamine välja aidata. Kolmandal õel on jätkunud oidu minna pealinna elama, ta on seal edukas reklaamijuht või midagi sellist. Nagu õdede tüli käigus selgub, kui noorim õde küsib vanematelt õdedelt, kas te üldse teate, kellena ma töötan? Noh, kellena ma töötan. Siis kehitab keskmine õde õlgu ja ütleb, et sa töötad arvutitega. Vaheajaks olin aga muutnud oma arvamust ja arvasin siiski, et võiks asja lõpuni vaadata, äkki tuleb seal midagi põrutavat. Et tulevad välja perekonnasaladused ja suured kired.
Noh natuke kirglikum see teine vaatus küll oli, õed muudkui kaklesid ja onu läks päris hulluks, hakkas hoovis seisvat suurt kaske maha saagima, siis tahtis torti mootorsaega lahti lõigata, aga midagi põrutavat küll polnud, sellist intellektuaalsel tasemel huvitavat, et oleks saanud õhata, et vot seda küll aimata poleks osanud, kui huvitavalt kirjutatud ja tehtud draama. Selline saladus küll tuli välja, et noorim õde on rase, aga seda oli juba esimeses vaatuses aimata, kui ta rääkis moblaga, et ma pole neile veel öelnud ja siis tal oli vahepeal kuidagi imelik olla, nagu minestushood käisid peal. Pealegi onu küsis temalt, kui seda mobiilijuttu salaja pealt kuulas, et mis sul siis on, mida sa teistele öelnud pole, rase oled või?! Üldse käis seal kogu aeg mingi pealtkuulamine. Nagu kellelgi selleks võimalust oli, kas ta tuli ise nii ruumi, et teda ei märgatud, või ta oli juba enne ruumis ja sinna tulid uued inimesed ja enne ruumis üksi olnud inimesel õnnestus ennast kuhugi varjata, siis kohe kuulati mõnuga pealt.
Kõige sümpaatsema mulje jättis Vilma Luige mängitud keskmine õde Gunnila, kuigi ta oli oma olemuselt kuidagi ebastabiilne ja tegi kummalisi asju, näiteks sõitis Balile puhkama ja pihtis peale seda, et talle üldse ei meeldinud seal, ta oli kogu oma puhkuse oma toas nutnud, õdedele aga kiitles, et tal oli suurepärane reis. Aga muidu loomult tundus ta olevat kõige hoolivam. Tahtis ikka õdedega neljasilmavestlusi korraldada ja neid puudutada, kasvõi lohutavalt õlale patsutada, lihtsalt teised õed olid nii vihased mutid, et ei lasknud endale kedagi ligi ja muudkui karjusid üksteise peale. Siis toimub üks suurem trall, üks külapoiss, kelle isa ennast 5 aastat tagasi vist samuti sellesama õdede isa sünnipäeval maha laskis, üritab ennast ka maha lasta, onu tuiab endiselt kord elektrisae kord püssiga ringi, kõige vanem õde saab rabanduse ja sureb ära. Siis lepib noorim õde oma lapsepõlve sõbraga ära, nad isegi suudlevad ja lähevad kumbki oma teed. Meelis Rämmeldi mängitud lapsepõlvesõber, kes on kogu elu olnud sellesse tüdrukusse armunud, oli ikka tõeline nilbar, ma poleks sellise kõrval isegi istuda suutnud. Terje Pennie mängis ka üllatavalt hästi pesakonna vanemat õde, seda, kes ära suri. Selline küllalt sisutu maakate ühe tavapärase päeva kisadest saadetud olukirjeldus oli. Laval tõmbles kogu aeg mingi muusik, see häiris natuke. Kuidagi tobe ja tarbetu oli, mingit ilusat muusikat ta ka teha ei osanud, ainult taidles ja osales vahepeal tegevuses, aga sõnalist rolli tal muidugi polnud.