Rein Pakk „Don Juan“, lavastajad Rein Pakk ja Ain Mäeots, Vanemuine
Selle põhjal, mis varem loetud-kuuldud-nähtud oli, arvasin, et tegemist on mingi erilise jamaga. Aga kõige hullem jama isegi polnud. Isegi mitte nii jama, et poleks kannatanud lõpuni ära vaadata. Idee iseenesest tundus huvitav – Casanova ja Don Juan saadetakse põrgust maa peale, meie aega. Sellega oleks saanud teha mida iganes, aga tehtud oli mingi jama. Kõik tegelased olid kuidagi pinnapealsed, tekstid äärmusest äärmusesse, kas liiga teaduslikud (nagu reklaam lubab, siis see ongi koolitus teatripileti hinnaga) või mitte midagi ütlevad. Nagu nendele lavastustele kohane, kus tegev Rein Pakk, oli ka siin kaasatud tema abikaasa kostüümikunstnikuna, ja tulemus polnud jälle just kõige parem. See oli muidugi märgiline, et Casanova oli riietatud musta ja Don Juan valgesse, aga oleks võinud ka muid huvitavaid lahendusi valida, teistel tegelastel oli ikka küllalt labased kostüümid seljas. Käidi igasugu imelikes kohtades, nagu tavaline korter, sisustusmess, turismitalu (see talu nägi pildi peal küll välja selline, et sellisesse kohta ei tahaks ükski endast lugu pidav turist minna), seksisõltlaste koolitus. Olid mingid naljad sellel teemal, kuidas seksitakse ja miks seda tehakse, aga mulle jäid need kaugeks ja arusaamatuks, nii et korralikult nalja ka ei saanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment