Vanalinna saladused

D.Normet-L.Golovataja „Vanalinna saladused“, lavastaja Jevgeni Gaitšuk, Vene Teater

Üle hulga aja üks hästi armas lastelavastus. Selles lavastuses oli kõik nii tore ja kodune, et oleks tahtnud tegijaid kohe kallistada. Kõik mängisid ka kuidagi hästi loomulikult ja lapseliku rõõmuga, vist tegijatele endile ka kuidagi hingelähedane asi. Lugu rääkis poiss Matist, kes saab sõbraks Une-Matiga. Une-Mati võib olla nähtav ja nähtamatu, selleks peab ta oma peas olevat mütsi keerama. Publikule oli Une-Mati kogu aeg nähtav, aga teistele näidendi tegelastele osaliselt mitte. Nii tekitas Une-Mati palju segadust, näiteks viis kelku edasi, kuigi tundus, et keegi kelku ei tassi. Une-Mati viib Mati Tartusse, kus õpivad Mati vanemad. Une-Mati, Mati ja Mati koer Tups satuvad raamatukokku ja vaatavad natuke aega, kuidas Mati vanemad eksamiteks valmistuvad, Une-Mati aitab ka Matil ja Tupsul nähtamatuks muutuda, nii et nad hiilivad vanemate laua juurde ja panevad sinna pirukaid ja kirja. Siin oli väike ebaloogilisus, sest loo järgi said Une-Mati ja Mati kokku, kui oli juba öö, igal juhul oli Matil uneaeg, Une-Mati sõidutab Mati Tartusse ja siis on vanemad raamatukogus, kuigi on öö ja raamatukogu peaks kinni olema.
Hästi tore oli veel see, et kaasati lapsi. Lapsed kutsuti ringmänge mängima, näiteks selleks ajaks, kui seltskond Tartusse sõitis. Siis pidid lapsed käed püsti tõstma, sest nad sõitsid jänest ja käidi ringis ning lauldi „Rong sõidab-sõidab-sõidab...“ Mulle tuletas see käed püsti käimine meelde, kuidas me onutütardega väiksed olime ja minu kui kõige vanema initsiatiivil mahalaskmist mängisime. Ma olin midagi sellist filmidest näinud, kuidas head partisanid fritsud kinni püüavad ja siis neid viiakse läbi metsa ja külade ja linnade, käed on üleval ja relvastatud mehed ümberringi. Siis ma panin onutütred ka niimoodi marssima ja jagasin neile igasuguseid korraldusi. Marssige, seiske, pöörake näoga seina poole ja lasin nad maha. Siis peeti veel näidendis Tupsu sünnipäeva ja selle puhul mängiti „Kes aias“, kaasati jälle lapsi publikust. Seltskond käis veel mööda Tallinna seiklemas, Luigetiigil, seal said nad kokku kauni luigepaariga, kes neid vanalinna lennutas, vanalinnas aga kohtuti Vana Toomase ja Paksu Margaretaga. Hästi lihtsate vahenditega mängiti hästi südamlikku lugu.