Huntluts

Mati Unt „Huntluts“, lavastaja Ingo Normet, Vanemuine

Eks seda näidendit oli kunagi loetud, aga loetust polnud mitte midagi meeles. Hoopis rohkem oli meeles mingist „Täna õhta kell kuus viskame lutsu“ arvustusest, kus käis kogu aeg läbi „Mes sa käid“. See hakkas nüüd ka lavastuses eriti kõrva, kogu aeg küsiti teise käest jutu alustuseks, mes sa käid. Undi enda lavastuse kohta draamateatris oli meeles, et see oli mammutpikkusega, vist üle nelja tunni. Hea, et Normet oli nüüd teksti kärpinud ja see etendus ainult kolme tunni kanti kestis. Oli viiteid ka teistele Lutsu teostele, nagu „Soo“ ja „Kapsapea“, mis kõige rohkem silma-kõrva hakkasid.
Muidu käidi läbi kogu Lutsu Paunvere tsükkel, alustades „Kevadest“ ja lõpetades „Sügisega“. Eks see „Talve“ autorlus olegi kaheldav, „Talvest“ küll midagi tuttavat ette ei tulnud, isegi Kõivu „Talvest“ mitte. Lavaruum oli enamasti tühi, vahel harva täideti seda koolipinkide või muud harvade mööbliesemetega. Lava ääristasid suured eraldi asetsevad seinaplangud, heinavärvi kollased ja mingite kirjade-joonistega. Kõik oli tühi ja mälupiltidest koosnev, samas väga naljakas ja äratundmisrõõmu pakkuv. Kuigi ka see lühendatud versioon tundus natuke pikana, mõnedki stseenid olid liiga venitatud ja panid õlgu kehitama, et milleks seda veel vaja oli.
Näitlejatest hakkas silma, et noored ei olnud eriti oma annete kõrgusel, kõige küsitavam oli Robert Annuse Arnu lahendus, kes kogu aeg minu meelest aktsente valele kohale asetas. Küsilause oli tal rohkem hüüdlause moodi ja vastupidi. Seevastu vanad näitlejad olid tasemel, neil tuli hästi välja nii noorukite mängimine „Kevades“ kui ka küpsemas eas isikute kehastamine „Sügises“. Tegelased olid läbi näidendi kogu aeg ühed ja samad, nii mängis Hannes Kaljujärv väga hästi nii noorukist vallatut Kentucki lõvi kui ka vanemas eas asist taluperemeest Joosep Tootsi. Küsitav oli minu jaoks ka Ragne Pekarevi valimine Teeleks, mina oleks selles rollis hea meelega näiteks Merle Jäägerit näinud.