Mees, kes teadis ussisõnu

A.Kivirähk-J.Veski „Mees, kes teadis ussisõnu“, lavastaja Johannes Veski, Endla

Sellist jama poleks küll oodanud. Arvasin, et see on midagi hästi vahvat, kus saab palju naerda, nagu Kiviräha näidendid siiani on olnud, aga tegemist oli ikka mingi täieliku möödapanekuga. Ega tema romaanid minu jaoks ei kannatagi lugemist, ka „Rehepappi“ olen siiani suutnud ainult draamana lava pealt vaadata. „Ussisõnade“ kohta ei osanud midagi ette aimata, aga et see ikka selline lauslollus on, seda ka poleks aimanud. Ürginimesed taidlesid ringi ja võitlesid külarahvaga, osad läksid ära küladesse elama, viimased inimesed olid veel metsa jäänud. Kasvatasid seal hunte ja tapsid huntidele söögiks jäneseid. Jõid hundipiima. Naised elasid karudega kokku ja mingi selline jama oli. Hiietark käis kogu aeg „öö“ häälikud ümisedes ringi, läks kellegi sisse ja tuli sealt välja, tahtis noort neitsit ohvriks tuua, et kogu metsarahvas ära küladesse ei läheks. Enam-vähem naljakas oli uss Ints, kellest tuli esimese vaatuse lõpuks välja, et ta on hoopis emane uss, sest ta sai pojad. Aga rohkem kui ühe vaatuse ma seda jama vaadata ei kannatanud. Asi oleks ehk talutavam olnud, kui tegemist oleks olnud lastelavastusega, nagu keegi kriitikutest juba jõudis kirjutada, et kogu lugu näeb välja nagu lastelavastus.