Jumala narride vennaskond

Peter Barnes „Jumala narride vennaskond“, lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Väga hea lavastus ja väga head osatäitmised. Tegemist oli Nüganeni juhendatava XXV lennu bakalaureusetööga, aga seda polnud üldse aru saada, et osad näitlejatest laval on n.ö. professionaalid ehk vanad kalad ja osad neist alles õpivad näitlejateks. Ja osad ei õpi isegi näitlejateks, vaid on dramaturgia ja mis kõik veel tudengid. Põrgulava naljaka kujuga lava oli praktiliselt tühi. Sinna toodi aeg-ajalt vankreid, aluseid, laudu ja pinke, aga ikka oli kogu ruum praktiliselt tühi. Ka seinad olid tühjad, nii et kõige pikema ja kaugele jääva seina ääres olid näha teatri radiaatorid. Tudengid täitsid kogu lava ära, nii et seda tühjust ei pannud tähelegi, pigem oli vahel tunne, et neil jääb nagu ruumist puudu, neid on nii palju ja nad täidavad kõik selle ruumi ära ja nad teevad nii palju. Laulev ja hästi liikuv kursus on. Palju nalja sai ka, kuigi kujutasin jälle ette, et tegemist on hästi sünge looga, pime keskaeg ja katkuhaiged. Aga loo mõte oligi selles, et üks mees võtab kätte ja hakkab naljaga katku vastu võitlema. Päris katku enda vastu ta muidugi ei saa, aga saab leevendada vähemalt haigete viimaseid hingetõmbeid, kui neile midagi naljakat räägib ja nad südamest naerma ajab. Või suhtub humaanse inimlikkusega teiste poolt põlatud tõbistesse, kes peavad käima grupis, kelladega kolistama ja karjuma, et nad on pidalitõbised. Ta läheb neile ligi, suudleb naisi, tantsib nendega. Samuti kogu tema vennaskond, kogu see totralt veider, aga armas kamp.
Eriti jäid silma peaosaline Henrik Kalmet, alguses vastasleeri kuulunud, aga vend Flote töö sihist aru saades, poolt vahetanud isa Toulon Pääru Oja kehastuses ja nunn Piret Krumm. Piret Krummi puhul oli kummaline see, et ta on tegelikult koledalt paks, aga tema andekust vaadates, seda kui hingestatult ta mängib ja kui hästi ta oskab liikuda ja kui puhtalt laulda, siis nagu seda paksust nii väga ei panegi tähele. Kuigi jälle, kui teised tüdrukud olid laval, siis hakkas silma, et see on see paks. Ja nunna armulugu rüütliga jäi ka kuidagi uskumatuks, kui nunn ise selline paks on, no kes sellisesse ikka armub, kui ümberringi on nii palju kenasid peenikesi piigasid. Liis Lassi mängitud kaaren oli ka väga andekas, nad moodustasid meeskaarna Andres Raagiga väga harmoonilise paari. Üldse olid kõik tegelased, keda oli hästi palju, väga omapärased, kõigil oli mingi omapära ja naljakas omadus või valulik mälestus. Eriti koomiline oli enesepiitsutajate kolmik, kelle esimeest mängis üks näitlejatudeng, piitsutatavaid aga näitlejad Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens. Iga nende ilmumise puhul oli jälle selline äratundev naerupahvak, et jälle need jobud tulevad. Esimees käib ees ja karjub kõvasti, et te kõik peate ennast piitsutama, 2 piitsutavat kuju käivad tal järel, muudkui piitsutavad ennast, esimees paneb ka paar laksu juurde. Vend Flote hakkab esimeest peksma, kes ehmub, et mis sa mind peksad, ennast peab peksma. Ühes viimastest stseenidest tegid need vennad nalja sellega, et esimees oli kellelgi jala ära murdnud, leidis, et piitsutamisest jääb väheseks, jumal nõuab suuremaid ohvreid. Ähvardas veel teise jala tal ka ära murda või siis teisel mehel, kellel jalad veel terved olid, samuti jala ära murda.
Kursus on omapärane ka sellepoolest, et seal on palju näitlejate lapsi, nagu Kalmetite 2 poega, Pääru Oja ja Piret Krumm, ning 2 paari vendi, kellest 1 paar koguni kaksikud. Kahjuks olid tegelased kõik väga suure grimmi all, nii et kaksikute mängu seal mängida ei saanud, niikuinii poleks aru saanud, kui sarnased need kaksikud on, kui nad ka harvadel kordadel koos laval olid. Aga kavalehel olevate piltide peal olid nad küll väga sarnased, nagu oleks 2 pilti ühest poisist, ühel pildil on see poiss tõsine, teisel naeratab. Ma olen neid kaksikuid Piuse näinud juba ka Emajõe Suveteatri lavastustes, nii et olin meeldivalt üllatunud, kui sain teada, et nad lavakasse sisse said. Ka kaupmehi mänginud Andres Raag ja Margus Tabor ning lõbunaisi kehastanud tudengineiud olid väga head. Üldse, kõik olid suurepärased, täiesti pretensioonitu lavastus. Kui millegi kallal norida, siis ehk pikkuse kallal. Lõpuks tüütas ikka täitsa ära, et no millal see ükskord lõppeb, kuigi kõik mängisid nii hästi ja oli huvitav, aga ikka liiga pikaks oli venitatud kogu see värk. 4 tundi kokku. Eraldi aplausi teenis ära Aleksander Eelmaa kehastatud paavst, kes kutsub vennaskonna tegelased kõik ükshaaval pihile. Paavsti ja pihitavat lahutab 6 nunna. Paavst ulatab neile kõigile käe ja käsi ilmub teiselt poolt nunnasid, nagu oleks see Eelmaa väga pikaks venitatud käsi.