Onu Tomi onnnike

Harriet Beecher-Stowe – Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper „Onu Tomi onnike“ NO80
Päris hea lavastus oli, kuigi esimese vaatuse ajal tundus, et ma olen kõik ära näinud, võiks ära minna, ega siit enam midagi sellist ei tule, mis eriti üllataks. Nii oligi, kuigi jäin ikkagi etenduse lõpuni – kuhugi kiiret polnud ja nii jama see tükk ka polnud, et oleks kannatamatult vaheaega oodanud, et teatrist minema saada. Lavastus oli esitatud onu Tomi jutustusena, eesti keelt kuulis vähe. Ja onu Tom Andres Mähari esituses rääkis samuti vähe minategelase poolt. Enamus teksti esitati väljamõeldud keeles, kord kõlas see keel rohkem saksa keele moodi, siis jälle prantsuse keele moodi, aga inglise mõjusid oli seal vähe märgata. Mõtlesin seda keelt kuulates, et huvitav, kas näitlejatel on selles väljamõeldud keeles mingi kindel tekst või nad improviseerivad igal õhtul vastavalt etteantud loo sündmustikule. Välja arvatud sellised tugisõnad või väljendid, mis kogu aeg kordusid ja märgilist tähtsust omasid: verkauft, schlag, negro, putsima, bakso.
Erinevad näitlejad, peale minategelase onu Tomi, lugesid Beecher-Stowe' raamatust teksti, teised näitlejad samal ajal näitlikustasid seda teksti ja rääkisid segakeeltes. Eesti keelt kasutati väga minimaalselt ja põhiliselt siis, kui tegelane sattus oma „minamaailma“, kui ta kirjeldas oma hinges toimuvat või kõrvaltvaatajana seda, mida ta toimuva kohta arvab. Mänguruumiks oli hästi palju madratseid, nii et kui tegelane madratsiteringist väljus ja tavalise põranda peal seisis, siis ta oli oma hingepeegli ees ja väljendas ennast vaatajatele arusaadavas keeles. Ühe stseeni puhul kasutati ka sünkroniseerimist, kui näitlejad Risto Kübar ning Mirtel Pohla esitasid isa-tütre stseeni, rääkides arusaamatus keeles. Selle teksti taustal kõlas eestikeelne raamatutekst Eva Klemetsi esituses, vaikne ja mahe sünkroniseering, just see Klementsi oskus teisele plaanile jääda ja peaaegu muutumatu vaikse monotoonsusega vaatajale tekst arusaadavaks „tõlkida“, oli eriti meeldiv. Maskides esinenud näitlejate äratundmine erilist vaeva ei pakkunud, naiste eristamisega oli küll alguses raskusi. Mirteli tundsin üsna pea ära, tal on sellised iseloomulikud silmad. Inga Saluranna ja Eva Klemetsi eristamine võttis aga päris pikalt aega, seda enam, et alguses ma pidasin Eva Klemetsit „selleks tüdrukuks, kes „Perikleses“ mängis“.
Lavastus oligi suuresti üles ehitatud pantomiimile, millega Klemets minu meelest kõige paremini hakkama sai. Tema esitatud neegritüdruk Topsy oli omaette ogaruse näide, aga ajas väga naerma. Samuti sai ühes stseenis hiilata ka Marika Vaarik, kui ta sellele samale Topsyle rätiku silumise kunsti õpetab, teenides selle esituse eest ära publiku spontaanse aplausi. Kõige andekama žestina jäi meelde Mirtel Pohla mängitud Eva suurte silmade väljendamine, mis näidendi jooksul mitmeid kordi kordus ja iga kord muige esile kutsus, samas mõjus see žest väga loomulikuna, kui sai ette kujutada, et see väike ingellik tüdruk, keda Mirtel mängib, ongi sellist suurte ripsmetega tegelane, nagu näitlejanna harali aetud silmade ümber käed hetkel väljendasid. Neegrite peksmiseks kasutati kokkupandud kummivoolikuid, mille topelt kokkuasetatult kokkulaksatamisest tekkinud heli väga piitsahoopide moodi lõikavalt kaikus. Eriti vaimukad olid veel jutustuse juurde tehtud sõnasõnalised pantomiimid. Näiteks raamatuteksti puhul „ta tegi laevatekil paar ringi“ teeb tegelane ümber oma telje paar ringi või tekst „ta keeras ennast kannal ümber“, keerab tegelane ennast suure ringiga ümber, hoides kanda ühe koha peal paigal, varbad taeva poole.
Nagu NO teatri varasemas lavastuses „Hirvekütt“ kasutati mängupinnana saepuru, nii oli „Onu Tomis“ madratsitel peale mängupinnaks olemise ka muid funktsioone. Onu Tom maeti madratsite alla maha, madratsitest kisti välja vatti, mida orjatöö näitlikustamiseks puuvillana töödeldi. Taaskasutatavate kaltsukostüümide all olid näitlejatel trikoolaadsed „nahakostüümid“, vastavalt tegelasele, keda mängiti, ja peas timukamaskid, mida ilustasid veel huvitavad miimmaskid seaninade või laiade naeratustega. Nii eristus näidendi tegelaskond kolmeks: mustad, värvilised ja valged. Oli päris andekaid mängulisi lahendusi, eriti neegriorjatari vägistamisestseen, mis minu jaoks tuli täiesti ootamatult, see oli ootamatu just selle tõttu, et mees on nõus oma kallimat vara, kindlasti oli see vägistajast orjapidaja just seda tüüpi mees, kellele riist on kõige tähtsam vara, toppima neegri vittu. Eriti jäle oli neegrite kodutööde illustreerimine, kui pindu puhastati süljega. Risto Kübara peeglipuhastamise tehnikat vaadates läks süda ikka päris pahaks, kui suured süljelärakad peeglile langesid ja seal laiali hõõrutud said. Samuti kadus pärast orjataride moodi nõudepuhastamise nägemist mingiks ajaks igasugune isu midagi taldriku pealt süüa – nõusid lakuti keelega puhtaks ja löödi süljega läikima.