Börs ja börsitar

Ott Aardam „Börs ja börsitar“ lavastaja Ott Aardam, Ugala

Ootamatult hea elamus. See lavastus tuli programmi vahetuskaubana, sest tegelikult oleks pidanud toimuma leedu teatri „Izadora“ etendus, aga see jäi ära, nii et mõtlesin siis selle „Börsi ja börsitari“ ka festivalimelus ära vaadata. Kunagi käisime seda kambaga Ugalas vaatamas ja rahva tungival nõudmisel läksime poole pealt ära, sest tegu näis olevat täieliku lollusega. Kuigi tüübid olid head, aga siis tundus, et kõik on kuidagi üle mängitud ja üle paisutatud. Viljandis vaatamise korrast jäi erilise tähena meelde Andres Tabuni suurepärane karaokemehe esitus, kui näitleja tõelise koomikuna laulu lõõritades publikult isegi aplausi välja teenis. Ka täna mõjus karaokeäss väga naljakalt, see oli ikka selline nagu otse elust teatrilavale sattunud armetu mehike, kes endale ei tea mida ette kujutab, umbes midagi sellist, nagu me Reporteri öölokaalide reportaažides näha võime. Ma olen nii lahe mees, ma oskan nii palju asju, kuidas sa aru ei saa, et ma olen lahe mees? Tabuni laul kahjuks täna aplausi ei pälvinud.
Samuti oli mul seekord võrdlusmoment kahe erineva Mailise esituse vahel. Tookord esitas Mailist ilmselt see, kellele autor-lavastaja selle rolli kirjutanud oli – Aadrami abikaasa Laura Peterson. Ja tegi seda väga omapäraselt, tal oli just selline huvitav aktsendike, ma pidasin teda isegi mustlaseks, kuigi teises vaatuses selgus, et ta on hoopis venelane. Eriti koomiliselt mõjus Laura Peterson stseenis Sille töö juures, kui ta avastab, et Sillel on nutust silmavärv laiali valgunud ja seda Sillele selga keerates oma peikale Jasperile näitab. Samuti oli Petersoni esitus kuidagi särtsakam ja elavam, ta oli nagu tulesäde, kes hästi palju kädistada jõudis ja head füüsilist liikumisvõimet demonstreeris. Samas stseenis Sille töö juures oli veel koomiline moment, kui Mailis hakkab ette lugema oma telefoninumbrit, mida ta hästi kiiresti ja mitu korda korrutab, öeldes vahele teisi numbri kombinatsioone, et mitte 22552255, vaid 222552225. Ees ei ole 2 kahte, vaid kolm kahte, said aru... 222, mitte 2255...
Festivalil esitas Mailist Kadri Lepp, kelle esitus polnud just halb, aga jäi kõvasti Laura Petersoni varju. Lepa Mailis oli palju kahvatum ja värvitum, muidu lihtsalt tore tüdruk, aga ilma tulesädemeta silmis. Selles suhtes, kas Jasperit mängis Karol Kuntsel või Juss Haasma mul erilisi eelistusi polnud. Tegelikult on see Jasperi roll selline küllalt armetu, et jääb isegi märkamatuks, kuigi tegemist on näidendi peategelasega. Selles mõttes pole näidend ka korralikult läbimõeldud ja jääb kaugele šedöövrist, üldse oli seal palju poolikut ja nagu laest võetut. Liiga labased situatsioonid, mis liiga lihtsalt lahenevad. Aga selles mõttes tuleb küll Aardamile au anda, et see kõik on ikkagi tohutult naljakas, mis ta kokku on kirjutanud ja kuidas ta näitlejad seda mängima on pannud. Mis siis, et pole päris realistlik ja vahel tundub, et no ei saa ju nii olla, aga ikkagi täitsa vaadatav. Isegi mõnuga vaadatav.
Kummaline oli selle näidendi juures see, et elutruult mõjusid episoodilised osatäitmised, kõiksugused kõrvalliinid ja niisama juurde pikitud seigad tundusid hästi usutavad, aga põhiliin – Sille ja Jasperi teineteise leidmise lugu oli täiesti mööda. Kõigepealt tekkis minus vanuseline konflikt. Sille on 30-aastane meeleheitlikult vallalise staatuseset vabaneda püüdev vanatüdruk. Jasper on üliõpilane, seega 20ndate aastate alguses. Kas selliste eanumbritega inimeste vahel saab ikka tõelist armastust tekkida? Mina klassikalise peremudeli pooldajana ei suuda ette kujutada perekonda, kus ema on isast kümmekond aastat vanem. Kui Jasper tuleb Sille juurde raha laenama ja Sille pakub talle tagastamatut laenu väikese boonusega, et Jasper peab temaga vahekorda astuma, siis see on suisa piinlik. Ja täiesti ebareaalne ning kiirendatud tundus näidendi lõpp, kui Sille on arvatavasti sellest ühest vahekorrast Jasperiga rasedaks jäänud ja Jasper kogu oma kraamiga Sille juurde elama tuleb. Happy end.
Tundus, et mida lõpu poole, seda rohkem hakati ära väsima. Seda nii esitajate poolest, kuid sama kehtib ka autori-lavastaja Aardami kohta. Kuni teatud ajani suutis ta korralikult kirjutada ja päris andekaid situatsioone ning dialooge produtseerida, aga siis käib järsku mingi nõks ja kõik kukub kokku. Alates sellest kohast, kui Jasperi ühiselamutuppa saabub Sillest huvitatud vanahärra, kes tegelikult ei tea, et Jasper tunneb Sillet, vanahärra tuleb Jasperi kuulutuse peale, et osta pannidest koosnevat muusikariista. Ja pakub selle eest Jasperile 500 000 krooni. See kiskus juba utoopia valdkonda. Et kokku võivad saada täiesti võõrad inimesed, keda ühendab üks naine, et üks neist on Miljonimängu fänn ja suutis saatesse pääseda ja sealt isegi miljoni võita, ja kõige lõpuks see, et ta selle, nagu ta ütleb „kergelt tulnud raha“ on nõus pannkonstruktsiooni eest välja käima.
Edasi küll väga heas esituses taas Arvo Raimo uues rollis Sille isana ja talle sekundeerimas Luule Komissarov Sille emana Sille kodus. Vanemad on saabunud tütrele külla ja viivad läbi uurimustööd, ega miski, mis korteris on, ei viita sellele, et Sillel võiks olla mees. Vanemad on hullumiseni õnnelikud, kui avastavad esikust pulgaga jalgratta, järelikult tütrel ikka on keegi. Ja samamoodi pettunud, kui kojusaabunud Sille teatab, et see pulgaga meestejalgratas on tema oma ning isa peal pardlina kasutatud instrument on hoopis säärekarvade eemaldaja. Siis saabub voila üllatus: Sille on rase. Ja kõige tipuks deus ex machina veel Jasper ehk tulevase lapse isa ja Sille suur armastus. No ei ole reaalne, ei ole.
Kui Hilje Murel tõsteti 2007.aasta näitlejapreemiate kandidaadiks parima naisnäitleja kategoorias, oli see kõigile täielik üllatus. Olin selleks ajaks näinud „Börsi ja börsitari“ esimest vaatust ja hoidsin ahastades peast kinni, no mis see siis ometi on, sellises lavastuses täiesti olematu rolli eest saab kandideerida parimaks naisnäitlejaks? Ei kummutanud minu suhtumist ka näidendi tervikuna ülevaatamine. Kuigi suhtumine Hilje Murelisse natuke muutus, ei ole see roll nii olematu midagi ja lavastus ise on ka päris hea, aga sellele tasemele, et nimetada seda üheks aasta parimaks peaosatäitmiseks, Mureli esitus kindlasti ei küündi. Minu meelest on tegemist tavalise meelelahutuslikus žanris tugeva esitusega, samasugusega, nagu neid teatrilaval õhtust õhtusse näha võib, ei midagi nii väga erilist.
Kõrvalrollid seevastu olid aga palju toredamad ja usutavamad. Kogu see meestegalerii, kellega Sille kuulutuste peale kohtamas käib. Lugenud netis valitsevast lihaturust ja enesepaistuamisest mitmeid lugusid, kui must võib osutuda valgeks ja mees naiseks, tundus, et kogu see galerii, kes ennast Sillele pakkumas käis, on justkui neti suhtlusportaalidest välja astunud. Väga hea rolli tegi Kata-Riina Luide roosades dressides noore emana. Teda vaadates tuli meelde ütlus, et lapse saades muutub naine jälle lapseks, vanusest olenemata. Kõik need lollitamised ja nännutamised, mis lahti lähevad, ei küsi iga, selline emainstinkt lihtsalt tuleb välja elada. Sõbranna suhtumine elusse ja asjadesse tundus palju elutervem kui „õige“ Sille oma. Sillegi võinuks omale vanakõbist mehe võtta, oma aadetele sülitada, peaasi, et mees ja raha on, küll pärast tuleb armastus ka.
Samuti meeldis väga Tanel Ingi mitmes rollis. Tema esitatud müügimees oli just täpselt selline jala ukse vahele pistev ja ainult politsei abil sinu kodust lahkuv müügimees, nagu mõnikord on õnnetus olnud päriselus neid inimesi kohata. Teatrilavalt tunduvad nad küll koomilised, aga kui ette kujutada, et need inimesed ongi tegelikult sellised, arvestavad kõiki asju oma kaubas ja selles rahas, mis nad selle kauba eest saada võivad, tuleb ikka hirm peale. Ja põhiline on see nende enesekriitika ning taktitunde puudumine. Nagu kohe täitsa ekstrasort inimesi. Kes ei saa aru, et nad on üleliigsed, et nende juttu ei viitsita kuulata, et mitte kellelgi pole vaja osta korraga kahte panni, et saada kolmas pann tasuta. Aga nalja sai igal juhul kõvasti. Teine Ingi kehastatud tegelane oli Jasperi erialaõpetaja, natuke ohmu ja pidevalt püksilukku lahti unustav boheem. Imestama pani, et õppejõud suutis püksiluku lahti unustada isegi sellise aja jooksul, kui nad Jasperiga ühest klassist teise läksid. Kusjuures just enne seda, kui Jasper ootamatult tundi segama tuli, oli Ingi tegelane omal lahtiunustatud püksiluku oma klassis kinni pannud. Koridoris vajus ilmselt püksilukk uuesti lahti ja kui jõutakse rektori õppeklassi laulutundi segama, on Ingil püksilukk uuesti lahti.
Nendes stseenides said taas hiilata ka Andres Tabun ning Kata-Riina Luide, vastavalt rektori ning õpilasena. Kata-Riina Luide kehastas Ingi klassis kohmakat viiuliõpilast, kes ei suuda kuidagi lõpunooti täiuslikult välja venitada, nii et õppejõud selle ise ära kääksab. Kui Ingi ja Jasper rektori õppeklassi jõuavad, on õpilane Luide juba seal laulutunnis, suutmata rektori ülinaljakalt ettenäidatud arusaamatust laulus väljendada. Mõlemad õppejõud soovitavad õpilane Luidele mõelda, ehk tasuks vahetada eriala, õppida mõnda muud instrumenti. Veel oli siin stseenis võrratu rektori esitatud anekdoot, mis polnud üldse naljakas, aga pani kogu hingest kuulama ning kaasa naerma ainuüksi näitleja Tabuni esituse poolest. Millegipärast tuli just seda Tabuni esitust üle hulga aja meelde tema poolt kunagi ülinaljakalt esitatud Münchhauseni kuningas, kes oli samasugune tarka nägu tegev äpu.