küünlad põlevad lõpuni

C.Hamptoni draama „Küünlad põlevad lõpuni“ S.Marai romaani järgi, lavastaja Indrek Sammul, Ugala

Läksin seda lavastust vaatama nii sellepärast, et selle on lavale toonud Ugala vastne peanäitejuht Indrek Sammul, aga veel rohkem huvitas mind küsimus, miks võtab lavastaja mängima oma naise eksmehe. Kas sellepärast, et olla üle kollase ajakirjanduse kaudu kaasaskäivast oreoolist, et eksid alati omavahel kisuvad, ja näidata, et tema saab küll oma naise eksmehega väga hästi läbi, neil on koguni loominguliselt ühiseid teemasid? Näidendi ära vaadanud, oli aga selge, miks valik just Kaljujärvele langes. Lastes silme eest läbi Ugala vastavasse rolli vanuse poolest sobivad meesnäitlejad, ei tulnudki rohkem kedagi meelde, kui Andres Lepik, aga tema suhtes oleks ma kahtlevale seisukohale jäänud, kas ta oleks ikka selle suure rolli välja kandnud. Ilmselt jäi samamoodi kahtlevaks ka lavastaja ja läks sellega kindla peale välja. Põhimõtteliselt on ju „Küünlad põlevad lõpuni“ monotükk, nii et Kaljujärve kehastatavat Henrikut peab mängima näitleja, kelle mäng ka neid küünlaid väärib. Ja Kaljujärv tõesti vääris.
Mul on siiamaani Kaljujärve vaadates enamasti antipaatsed tunded olnud, ta esineb kuidagi bravuurselt, suudab ka kõige intelligentsema tegelaskuju labaseks ila pritsivaks joodikuks mängida ja eputab liiga palju grimassidega. Ilapritsimise patust polnud puhas ka Henrik, kuid see oli üks väheseid Kaljujärve rolle, mis tõeliselt särama lõi ja kõige vähem häirivana tundus. Koguni nii vähe häirivana, et ma sattusin sellest osatäitmisest vaimustusse, selles oli kõike parajalt: bravuuri, vaoshoitust, väsimust, rahutust. Mööndustega võib selle draamateose kohta öelda tõesti monotükk, kuigi näidendis on 3 osatäitjat. Ja asi pole üldse selles, et Kaljujärv oma lavapartnerid sedavõrd üle mängiks, hakates soleerima ja teistele esinemisvõimalust mitte jättes. Ei, üldse mitte. Kaljujärve roll on kandev juba autori poolt looduna. Praktiliselt kogu teksti kannab Kaljujärv, teistel tegelastel on statistide rollid. Kui kunagi tehti põhjalikke uurimusi selle kohta, kuidas uues saates „Head uudised“ soleeris Aunaste ja toodi välja üksikud fraasid, mida kaassaatejuht Rutiku öelda sai, siis „Küünalde“ näidendi puhul võiks teha sama statistikat. Üle kahe tunni kestvas lavastuses räägib ainult Kaljujärv, kahel ülejäänud tegelasel on selle aja jooksul lausuda vaid üksikud fraasid.
Ka mänguliselt, selle poolest, mis jääb sõnade taha, oli Kaljujärve roll kõige kandvam. Oleks ju Arvi Mägi kehastatavale tegelasele Konradile see hea mänguline võimalus oma näitlejameisterlikkust vaikivas rollis näidata – istuda kogu näidendi väitel laval ja kaasa elades kuulata, mida vanal sõbral talle öelda on. Aga kohati tundus, et mängib ainult Kaljujärv, Mägi oli lihtsalt kuulaja, kes eriti kaasamängimise peale jõudu kulutada ei viitsinud, mõned üksikud võpatused-emotsioonid välja arvatud, mis selles tegelaskujus aeg-ajalt välja lõid. Sellist asjade seisu laval nähes, tuli mul kohe meelde eelmise aasta lõpus Talveöö festivalil nähtud teatrikorüfee Peter Brooki lavastus „Suurinkvisiitor“, kus olid samamoodi laval 2 tegelast, aga selle tüki puhul oli tegemist sõna otseses mõttes monotükiga, kus näitles lavalolijatest ainult 1 mees, teise rolliks aga oligi vaikselt ja liikumatult seljaga publiku poole istumine. Mägi roll nii tagasihoidlikku lähenemist ei vajanud, et lihtsalt muumiana laval kohal viibida, ma täitsa kujutasin ette, kuidas selle rolli oleks saanud „suureks mängida“, milliseid värve ja varjundeid, emotsioone ning ärajäämisi laval olemisse lisada, aga kahjuks seda kõike polnud suudetud teha.
Esimene vaatus oli päris igav. Ma olin juba valmis selleks, et lahkume peale esimest vaatust, sest kõik näis justkui selge olevat. Vana maamõis, mida pole ilmselt ammu kasutatud, katus tilgub läbi, hoolimatu tuul on ruumi läbi katkiste või lahtiste akende koltunud lehti kandnud. Ruum koosneb sammastest, mis teevad ka vaatamise natuke raskendatuks, kui mõni tegelane parajasti sinu positsioonilt vaadatuna mõne samba taha satub jääma ja siis seal midagi olulist toimub, kasvõi mingi silmapilgutus, mida oleks vaja püüda, et tervikut tajuda. Mööblit ruumis eriti pole, kõik viitab sellele, et selles ruumis või majas üldse pole ammu viibitud. Nüüd on ruumis maja või mõisa omanik, kes ootab siia kedagi külla. Enne külalise saabumist peidab veel serveerimislaua sahtlisse püstoli. Kummalisel kombel oli selles lavastuses koguni 2 püstolit, millest kummastki pauku ei tulnud. Kuigi selline peategelase käitumine, enne külalise saabumist, püstoli paremasse positsiooni paigutamine, annaks justkui viite, et seda püstolit läheb loo käigus kindlasti vaja. Arvasin, et mingi aja pärast juba esimeses vaatuses, oli mulle selge, milleks Kaljujärve tegelasel seda püstolit vaja on. Ta kutsus endale külla parima sõbra, keda ta ammu näinud pole. Ja ütleb: „See on ruum, kus ma sündisin ja kus ma kavatsen surra.“ Nii et minu mõte läks kohe seda rada pidi, et ilmselt on tegemist looga, mis pajatab valikutest sõpruse käigus. Või siis sõpruse lõpus. Kogu elu on 2 meest olnud parimad sõbrad, kogu elu koos, kui elu lõpus vajab üks sõpradest teiselt „teene“ - aidata elust lahkuda.
Aga nii see polnud. Kui olin mingi aja esimest vaatust ära kuulanud, paistis mulle selge olevat, kuhu tükk tüürib, selle eelkirjeldatud finaali poole. Tundus, et terve tükk tuleb mingit mälestuste heietamist, kuidas me noored olime, kuidas me õppisime, kui head sõbrad me olime. Aga vahetult enne publiku vaheajale laskmist, suutis Kaljujärve tegelane õhku paisata nii intrigeeriva fraasi, et ainult need mõned üksikud sõnad kõigi tuhandete eelnenud tunni vältel kõlanud sõnade järel, olid impulsiks, mis sundisid jääma ka teisele vaatusele. Need sõnad olid sellised, et andsid lootust, et lugu ei lähegi seda rada, nagu ma mõttes olin paika pannud, ja selles mõttes ma enam ei eksinud. Muude heietuste sekka on Kaljujärve Henrik päris tihti nimetanud ka kellegi Kristina nime. Ka talle külla tulnud nooruspõlve sõber Konrad küsib peaaegu esimese küsimusena Kristina kohta. Nii et jääma sundis juba kasvõi ainuüksi see uudishimu, et kes see Kristina siis lõpuks on. Nimetati ainult tema nime, aga täpselt aru ei saanudki, kes see, tundub, et saatuslik naine siis on – ema, õde, armastatu, lihtsalt hea sõbranna, kellega moodustati omala ajal püha sõpruse kolmainsus? Kui armastatu, siis kumma tegelase oma?
Selles mõttes asetabki teine vaatus kõik oma kohtadele, kõik saab selgeks. Who is who. Ei olegi nii lihtne lugu, et kokku saavad 2 suurt nooruspõlvesõra ja hakkavad oma mälestusi heietama. Õigemini, see, et mälestusi heietab ainult Henrik, oli selge juba esimese vaatuse jooksul. Selles mõttes ei pakkunud muutusi ka teine vaatus, ka seal juhib mängu Henrik, Konradi kanda on taas tagasihoidliku statistist pealtkuulaja roll. Teine vaatus suutis siiski loost suurepärase terviku moodustada, lahti koorus nii põnev psühholoogiline triller, ja seda kõike ainult ühe näitleja esituses, nii et suur aplaus võrratule Kaljujärve esitusele. Vahepeal jälgisin päris pingsalt Kaljujärve käsi. Kuidas need näitleja keha kõrval rippudes ülimat pinget väljendasid: sõrmed eraldi tarretunult, mõned sõrmed kõrgemale tõstetud, mõned rohkem harali aetud, veresooned suurest pingutamisest läbi naha paistmas. Juba nendes kätes väljendus rollile omane pinge. Kui raske oli Henrikule sellest kõigest rääkida. Eriti raske nii enda läbielamiste pärast, on ju see kõik üle 40 aasta teda painanud, temas vastuseta jäänud küsimusi esile kutsunud, tema peast on läbi käinud tuhandeid erinevaid variante, kuidas miski võis olla, aga täit tõde ta ei tea.
Selline psühholoogiline piinamine kestab tervelt 2 tundi. Kuigi piinamine on see ainult lavakangelastele endile, sest teema on piinav, see kõik on valus, mida üks räägib ja teine kuulama peab. Aga vaatajale on see ülim nauding, kuulata nii oskuslikult edasi kantavat teksti, vaadata näitleja mängu, jälgida lavadetaile. Mingit raskemeelset rusuvust küll selle teksti kuulamise ajal ei tekkinud. Samuti ei ole tegemist sellise näidendiga, mis kuidagi painama jääks, et tekiksid paralleelid enda eluga või enda elus juhtunud seikadega. Mingis mõttes oli tegemist ka nagu kooli matemaatikatundidest tuttavate tekstiülesannetega. Näidendis pakuti lahendamiseks järgmist ülesannet: Konrad sõitis ära aastal 1899, 8 aastat peale tema ärasõitu suri Kristina, kes oli surres 28, praegu oleks naine 61. Mis aastal toimub näidendi tegevus? Juba nende faktoloogiliste üksikasjade väljapüüdmise mõttes oli näidendi tekst paeluv. Neid fakte ei esitata loomulikult sellises tekstiülesandele iseloomulikus jadas, vaid üksikud faktid tilguvad loo vältel erinevates stseenides. Mõtlesin hiljem, kas sellisel juhul oleks ka saanud välja arvutada tegevuse aastat, kui Henrik poleks ühes fraasis maininud, et see toimus „eelmise sajandi viimasel aastal, vahetult enne sinu ärasõitu.“ Aga nii kõva matemaatik ma pole, et ma oleksin selle lahenduseni jõudnud, kuidas arvutada seda toimumise aastat ilma ühe kindla aastaarvuta.
Kui minu arvutused peaksid õiged olema, siis peaks tegevus toimuma 1940.aastal. Nii et veel üks alatoon näidendi toimumisaega, kuigi näidendi sisu ise räägib kogu aeg minevikust, aga ka see detail on oluline, et tegevus toimub II maailmasõja lävel või ajal. Seda sõltuvalt riigist, kus tegevus aset leiab, aga kui tegevusaasta saab peale matemaatilist peamurdmist välja arvutada, siis tegevuskoha tuvastamisega on asi palju raskem. Näidendi aluseks on ungari kirjaniku romaan, praegu on selle kirjaniku elukoht Tšehhi aladel. Näidendis endas räägitakse sellest, et Konrad sõidab Londonisse ööbima, ka romaani näidendiks dramatiseerinud kirjanik on inglane. Konkreetset tegevuskohta minu meelest ei nimetatudki. Samuti ei räägita näidendis kaasaegsestest sündmusest, ei sõnagi sellest, mis olukord on Euroopas, kuigi Konrad on just saabunud troopikast, ta reisib kogu aeg ringi, ja ta ei kahetse näiteks midagi sellist, et oli mul vaja siia sõja sekka tagasi tulla. Ometi 1917. aastast nad räägivad, aga seda hoopis teises kontekstis. Reaalset aega tuuakse tegevuskohale viitava teksti näol sisse ainult niipalju, kui Henriku tõdemus, et elektriga on siinkandis endiselt kehvasti, peale seda, kui lava järsku pimedaks muutub. See kõlab samas naljakalt ka, justkui oleks teatris ootamatult voolukatkestus juhtunud ja näitleja Kaljujärv peab niimoodi improviseerima, et kuidagi olukorda lahendada. Tegelikult on elektrikatkestus siiski süžee järgi ette nähtud, vanad sõbrad jätkavad õhtut küünlavalgel.
Kui natuke igavaks kiskuv esimene vaatus ära kannatada, kuigi tegelikult seal polegi midagi kannatada, ei tohi lihtsalt minna seda teed, et ma tean, milleni see lugu välja viib, siis on garanteeritud suurepärane teatrielamus. Lõpus tundus mulle, et tuleb välja veel selline absurdne puänt, et Kristina polegi tegelikult surnud. Kahe meestegelase kõrval on näidendis ruumi jätkunud ka ühele naisnäitlejale. Vilma Luik kehastab esimeses stseenis vana teenijannat, siinjuures tuleb kiita grimmikunstnikku – kui tõetruult olid keskealised näitlejad eluõhtusse jõudnud tegelasteks muudetud. Mingil ajal, kui Henrik oma mälestustega aina sügavamale ja valusamatesse mälusoppidesse sukeldub, ilmub lavale ka kummituslik noorem naisterahvas. Arvatavasti siis Kristina, niisama illustratsiooniks. Tuleb kuulama seda, mida talle 2 olulist meest 40 aastat hiljem räägivad. Ja siis see puänt, millest mina unistasin. Lõpus, kui Henrik on oma pika monoloogi lõpetanud, Konrad pole konkreetseid vastuseid andnud, tegelikult on kõik sama selgusetu, nagu näidendi alguses, ainult selle vahega, et me oleme vahepeal kuulnud võrratus esituses paeluvat lugu, tuleb lavale taas Kristina kummitus. Sel hetkel käis mul läbi pea, et äkki see polegi kummitus. Võib olla on Kristina elus, eriti peale teksti: „Kas ma tõstan selle pildi nüüd seinale tagasi?“. Nii tunduski mulle korraks, et kogu see Henriku monoloog Konradile oli hästi läbimõeldud etendus. Tegelikult Kristina elab, nii naine kui ka mees on pettunud Konradi reeturlikus käitumises, mis neile siiamaani haiget teeb, ja kättemaksuks mängivad nad Konradile sellise etenduse. Aga tegelikult on Vilma Luige mängitud noorem naisterahvas hoopis amm Mimi. See jäi kuidagi segaseks, miks pidi amm nii noor välja nägema, kui ta loogiliselt võttes oleks pidanud juba ammu surnud olema. Pigem oleks selleks nooreks kummitusnaiseks sobinud ikkagi Kristina, kes on vastavates stseenides, kui Konrad kuulajana laval viibib, kummitus, aga peale Konradi lahkumist jälle endiselt elav Kristina.
Paljutähenduslikud ja mitmele variandile, mis võib edasi saada, on Henriku viimased sõnad Konradile „sinu viimased üksildased tunnid“. Võimalik, et Henrik otsustas teda kunagi rängalt reetnud sõbrale sellisel moel kätte maksta, et korraldab talle psühholoogilise pihitooli, kus pihtijaks on Henrik ise ja Konrad peab tahtmatult pihiisaks-kuulajaks olema. Kuulama ära kõik selle valu, mis neid kaugete peaaegu poole sajandi taguste sündmuste kaudu ühendab. Minema ära teadmises, et kõik ongi täpselt nii halvasti ja ta on põhjustanud oma sõbrale just sellist valu, nagu ta sõbra juurest põgenedes ette kujutas ja milliste süümepiinade kannatades ta kõik need aastakümned erinevates kohtades hakkama on püüdnud saada. Viia sõber viimase kahetsuse sammuni, siia juurde veel Henriku sõnad Konradile, kui Konrad teatab, et ta ei jää ööseks Henriku juurde, vaid läheb tagasi Londonisse: „Jah, sa veedad seal oma viimased üksildased tunnid.“ See on ju selge viide sellele, et Henrik on nagu ette veendunud selles, et peale kõike kuuldut ei suuda sõber enam edasi elada, niigi terve elu suure valuga ära kannatatud, kui ta Londoni jõuab, tapab Konrad ennast ära. Või siis variant, et Henrik paneb selle mõtte teadlikult Konradile pähe. Kindlasti mõtleb Konrad Henriku juurest lahkudes kõige kuuldu üle pingasalt järele, Konradi sõnad jäävad teda kummitama. Ja eriti jäävad kummitama Henriku viimased sõnad. Lahkuvad nad ju teadmises, et nad ei kohtu enam mitte kunagi. „Sinu viimased üksikud tunnid.“ Mitte päevad ega nädalad, kaugeltki mitte kuud, vaid just tunnid. Henrik suunab otseselt Konradit sellele, et endine sõber peab ennast peale seda Henriku pihtimust ära tapma. Siin võib näha tausta ka avastseenis Herniku poolt lauasahtlisse peidetud relvale. Kui näidendi alguses tundus, et see relv on mõeldud vahendiks, millega sõber peab sõbra tapma, või siis natuke ootamatuma variandina, et Henrik kavatseb ise Konradi tappa, siis nüüd, kõik ära kuulnud ja tegevuse käiku jälginuna, võib jõuda ka sellele mõttele, et Henrik pani püstoli valmis iseenda jaoks. Nüüd, kui ta elupihtimuson pihitud, võib siit lahkuda, meenuvad taas Henriku ühed esimesed sõnad Konradile: „Ma olen siin toas sündinud ja kavatsen siin ka surra.“ Aga selles päris kindel ma ikkagi ei oleks, et Henrik ennast peale Konradi lahkumist ja näidendi lõppu tapab. Kui see oleks autorite nii selge kavatsus, näidata Henriku surma, teha see vaatajale selgeks, et võimalik on ainult selline loo lahendus, siis oleks see tegevuslikult ka näidendis väljendunud. Eesriie (tinglik, lavastsuses pole eesriiet) oleks sulgunud alles peale lasku. Või oleks lask kõlanud vähemalt pimeduses, täielikus vaikuses.
Näidend on ilusalt väljendatud mõtetest lausa tiine. Kõige kõlavamad on sõprus, reetmine, muusika ja pihtimine. Üheks põhjuseks, miks Henrik omal ajal Kristina ja Konradiga hingelist barjääri tajus, oli see, et tema ei saa muusikast aru, aga need 2 olid kogu hinges muusikas. Väga ilusalt väljendatud mõte oli ka Henriku tagantjärele teadmine Kristina kohta, kes pidas päevikut: „Pihtima hakkab ainult see inimene, kes tunneb, et tal seisab ees väga oluline pihtimine.“ Nii et kõik, kes peavad päevikut, tunnevad, et nad peavad pihtima, neil on see vajadus, pidevalt pihiks valmistuda, valmistuda niimoodi mõtteliselt või kirjalikult ette kõige suuremaks ja raskemaks pihiks.