„Võrumaa rituaalid vol.2“ lavastaja Tarmo Tagamets, Võru Linnateater
Kui midagi on haiget, siis on see lavastus. Eneseirooniaga esitatud episoodid võrokeste iidsetest kommetest. Ajasid kohe alguses südame pahaks oma puskaritegemisega – õun nätsutatakse suus läbi ja siis sülitatakse „segu“ mahlapressi. Pärast proovivad veel sitast puskarit teha ja see on „täitsa õige maitsega“. Noh maakate värk, ega neil vist käibki seal kõik nii. Peietel mängitakse nii kõvasti pilli, et kadunuke kukub kirstust välja. Kui moosekandid matuselt ära minema hakkavad, ütlevad nad: „Järgmise korrani.“ Vahele oli pikitud pikemaid pajatusi võro murdes, millest suurem osa sõnu arusaamatuks jäid (mitte näitlejate diktsiooni poolest), aga ega nendel jutustustel mingit tähtsust polnudki, vähemalt ei tundnud ma ennast millestki ilmajäänuna, kui päris kõigest sellest sonimisest aru ei saanud. Sekka sõidetakse romu jalgrattaga, mängitakse imelikul moel imelikke pille. Näiteks hüppab üks mees kolisevate kellukestega nööri jalgade vahel kõigutades ringi. Näitlejatel olid peas kohalike mustrikirjadega pajalapid. Vist olid mõeldud küll labakinnastena, aga mina nimetasin neid pajalappideks, mulle tuttavam asi. Hullumaja. Vot see on selline teater, millest ma distantsile jään ja seda endale kuidagi meeldivaks mõelda ei suuda. Õnneks kestis see performance ainult tund aega, nii et eriti kaua seda nõmedust vaadates piinlema ei pidanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment