Tapatöö jumal

Yasmina Reza „Tapatöö jumal“ lavastaja Jaak Allik, Kuressaare Linnateater

Uus „Virginia Woolf“. Tegelikult oleks see lugu pidanud lõppema juba palju varem. Inimesed ei tee niimoodi, et ütlevad, et neil on nüüd vaja ära minna, isal oli kogu aeg kiire ka, ta oleks pidanud juba ammu uksest välja tormanud olema, aga jäävad selle asemel oma kohale edasi istuma, et jõuda järgmise stseenini, mis neid siis süžee poolest edasi viiks. Ühte kodusse on kogunenud kahe lapse vanemad. Ühe pere poeg lõi teist poissi. Nüüd arutatakse seda probleemi, „kannatanu“ perekond näitab pahalase perekonnale kindlustusseltsile mõeldud avaldust. Peksasaanu ema nõuab, et teine perekond tuleks nende poole koos pojaga, et peksja peksasaanult andeks paluks. Ja oma tegu südamest kahetseks, et ta ikka saaks aru, mida ta valesti tegi.
Lõpuks istuvad nad seal ruumis nii kaua koos, et hakkavad ise käituma veel hullemini kui nende lapsed. Ma saan aru, et just selle pärast, et viia tegelased sellisesse olukorda, nagu nad lõpustseeni jõudes on, ei saanud autor Reza lasta külalistel varem lahkuda, aga iseenesest on see ikkagi ebausutav olukord, kui külalisest isa, kellele pidevalt helistatakse, kellel on advokaadina käsil väga tõsine juhtum, millega tuleks kohe tegutseda, ei lähe külast minema oma tööasjadega tegelema. Hoopis jääb külla nii kauaks, et ta naine täiesti endast välja läheb ja mehe „elu“ mobiiltelefoni näol suurde lillevaasi uputab. Tegemist on küllalt meeldiva kammerdraamaga, mida mängivad 4 inimest, loo vältel saab igaüks oma soolostseeni vihapurske näol. Oksendatakse, tormatakse teineteisele kallale, uputatakse telefone, öeldakse inetusi, kasutatakse võimalust ja juuakse ennast täis, samas kui tuldi kokku selleks, et tsiviliseeritud inimestena oma ülekäte läinud laste käitumist arutada. Paarid tülitsevad nii vastastikku, s.t. üks abielupaar teise abielupaari vastu kui ka omavahel. Mõnes kohas tekkis aga üksiklase vastasseis, kui kõik ülejäänud tegelased kellegi ühe isiku kallale kargasid. Võrdlusmoment taas „Virginia Woolfiga“: „Nüüd mängime mängu „Karga perenaist““. Kuigi nii räpaste perekonnasaladuste ja sügavate hingehaavade lahtikiskumiseni nagu Albee näidendis Reza muidugi ei jõudnud.
Draama tasus vaatamist ainuüksi osatäitjate poolest, kuigi lugu ise oli ka päris paeluv. Aga ainuüksi koosluse Kreismann-Aarma pärast tasuks seda vaadata, neid pole nii ammu koos laval näinud. Osatäitjad olid kõik keskmiselt head, teistest paremana hakkas silma Jüri Aarma kehastatud peksja poisi isa. Aarmat oli kogu aeg huvitav jälgida, need tema täiesti klassikaliselt väljakujunenud miimid pakkusid kogu aeg huvi. Kuidas ta muigega suu ammuli mõnda teist tegelast vaatama jääb. Kulmu kergitades suu viltu kisub, kui tema naine laua juurde viskipudeli juurde läheb, et omale uus klaasitäis valada. Masendunult ja jõuetult eeslava põrandale istuma jääb, kui tema mobiiltelefon „ära tapeti“. Hea esituse juures ei häirinud isegi tegelastest vanuseliselt moodustatud kummalised paarid – loogilisem oleks olnud, et ühe perekonna oleksid moodustanud vanemad näitlejad Kreismann ja Aarma, ning teise perekonna esindajateks oleksid Rauk koos Tepandiga. Samas olid need väga kindlad tüpaažid, kes väga sobisid ja oskuslikult oma rollid välja kandsid, kuigi, tõele au andes, Teppart ja Rauk siiski kahvatumalt. Peale seda, kui Rauga tegelane on suure väärtusega maalialbumi täis oksendanud, hakkab pererahvas kaost koristama ja perenaine Kreismann pihustab lavalaotusesse suurel hulgal lõhnaõli. Seda saab nii palju, et kandus isegi saali minuni.
Lavaruum oli natuke kummaliselt kujundatud. Teatrile omaselt kummaliselt, nii tühjasid ja vähese sisustusega elutubasid, nagu tavaliselt teatrilaval näidatakse, on päriselus raske ette kujutada. Laval näidatud perekonna elutoas olid mööbliga koguni nii kokkuhoidlikud, et seal ei jätkunud korralikult istumisruumi isegi neljale inimesele, nii et Sulev Tepparti kujutatud pereisa pidi vahepeal ühe tumba otsas istuva teise pere ema Piret Rauga ees ühel põlvel põlvitama, ainult sellepärast, et tal polnud kuhugi istuda. Lava tagumist osa ehtis üle terve seina laiuv mööblikonstruktsioon, mis koosnes suuremas osas klaasi taga põlevast kaminast, siis olid seal veel mingid kapid või riiulid. Lava vasakule poole olid paigutatud väike diivan, kuhu mahtus laiutades istuma ainult üks inimene, kohvilaud selle diivani ees. Siis veel 2 tumbat ning suur tulpidega lillevaas. Tulbid olid võõrustava pere poolt spetsiaalselt „külaliste“ tulekuks koju ostetud, et jätta muljet, et neil on „ilus“ kodu.