Elud

Elulood „Elud“ lavastaja Andres Keil, Tartu Uus Teater
Gen klubis oli täpselt nii nõme, nagu ma olin endale ette kujutanud. Teadsin juba ette, et see on hästi tobe koht ja küllalt valuline oli sinna minna, kui tead ette, et tuleb olla mingis räpases ja vastikus kohas. Sisse ei lastud enne, kui oli täidetud leping. Lavastus „Elud“ põhineb prostituutide elulugudel, need on kõik reaalsed inimesed ja nendega juhtunud lood, nii et inimeste turvalisus oleks tagatud. Kuigi selle jutu põhjal, mis räägiti, oli ikka üpris raske kedagi ära tunda, vähemalt mina küll ennast sellelt mõttelt ei tabanud, et äkki on see naine keegi minu tuttav, üldse sinna poole ka polnud. Lepingusse kirjutasin muidugi valeandmed, ei viitsinud seda läbi lugeda ja ei hakka oma allkirja iga paberi alla ka panema. Ja üldse on nii rahulikum, kui minu nime kuskil pole ja mind millegagi seostada ei osata.
Istuma pidi räpases ja tolmuses ruumis kartulikottidel. Etenduse algus venis, härra lavastaja Keil käis mitu korda vabandamas ja kogu kambaga organiseeriti etendusele pääsejatele kohti. Hästi ebamugav oli sellises tobedas ruumis istuda, kui pole korralikku tugitooli, kus saab käsi ja selga toetada. Ja näha ka praktiliselt midagi polnud. Vähemalt selles mõttes oli hea, et niikaua, kui rahvas kogunes, sai vaadata televiisorit, näidati erinevaid programme, mis parajasti telekast jooksis. Need kohad olid head, kui näitlejad taidlesid lavale püstitatud kõrgel poodiumil, siis oli neid hästi näha, aga kui nad kuskil lavapinnal seisid, siis oli heal juhul mingi osa näitlejast näha, suurem osa teatrist kujunes minu jaoks aga kuuldemänguks.
Lood ise olid päris huvitavad. Kõige esimene lugu ei tundunudki nii väga prostituudi oma, vaid lihtsalt eduka ärinaise pajatus. Et ta magab meestega asjade eest, tahab saada kingitusi, samal ajal õpib tasulises kõrgkoolis, tal on välismaal projektid. Kui ta ise seda ei mainiks, et tunneb ennast prostituudina, siis ei saaks sellest arugi. Vähemalt selle elukorralduse põhjal. Ja kõik mõtted, mis ta välja ütles, olid väga õiged. Teised naised seovad ennast, püsisuhtes võib haiget saada, aga tema valib kliendi, kui mees talle meeldib, siis ta magab temaga ja saab sellest majanduslikku kasu. Abielus naine peab seksima isegi siis, kui ta ei taha, saab mehe käest pärast veel peksa ja sõimata ka, peab olema tasuta koduabiline, koristama ja süüa tegema, aga tema on oma tegemistest ja otsustes vaba. Kui tahab, siis teeb, ei taha, siis elab väljaspol kodu sotsiaalset elu.
Vaestemate naiste lood olid labased, sellised harjumuspärased pajatused, et see juhtus nii, sest ma olen vaesest perekonnast, maalt ja hobusega, tulin linna ülikooli õppima, ei olnud raha, et üüri maksta ja süüa osta, siis sõbranna kutsus ühte baari, seal õpetati, kuidas klientidega suhelda ja nii see läks. Või Eesti riigi maapõhja kiruva vana venelanna sõim, et tema selle väikse riigi keelt õppima ei hakka, tal pole seda vaja, aga Eesti on ta viinud selleni, et ta on pidanud vanast peast litsiks hakkama. Mees läks Venemaale tööle ja kadus ära, raha enam ei saada, lapsed on kaelas, no mida ta tegema peab. Ja laste tulevik on ka rikutud – ema lits, tütar lits, noorem tütar on veel suutnud patust pääseda, aga temalgi on kõik teed läbi lõigatud, sest kõik teavad, et ema ja õde on lits, tütar ei saa isegi Keskerakonda astuda, et kunagi riigikokku saada. Selle juures jäi arusaamatuks, miks pidi publik andma vaikimisvande, et nad etenduses kuuldust-nähtust midagi kellelegi ei räägi, kui selle naise puhul teadsid seda kõik, kui ta tütre karjäär juba ette läbi kriipsutatud oli.
Alguses tulid elulooesitused korrapäraselt, 1 lugu Jekaterina Novosjolovalt, teine Elina Pählimäelt. Siis mingil ajal see korrapärasus kadus, hakati rääkima läbisegi ja mängu sekkus ka lavastaja Keil. Rääkis oma hästi tobeda loo sellest, et ta on juba 35-aastane, aga peale suuri ringirändamisi ja mitte midagi saavutamist, peale seda, kui ta on mitmest kõrgkoolist välja visatud ja ta pole mitme tööga hakkama saanud, sest on tööandjale valetanud ja vastutustundetult käitunud, on ta ringiga jälle ema juures tagasi. Kooris ennast veel poolpaljaks ka, et eriti hale pilt jääks. Paks mitte millekski kõlbmatu vanapoiss. Siis esines Keil veel mingi mehe rollis, kes leidis omale Itaaliast endise prosti naiseks, naine oli sel ajal vist juba strippariks tõusnud, kui nad tutvusid. Eriti jäi painama selle naise jutustusest see, et inimkaubandusega tegeleti juba 90ndate alguses ja vahendajaks oli kellegi kuulsa dirigendi abikaasa. Ei tea, kes see abikaasa oli, Ariel Klas või? Ometi võib see muusiku abikaasa kergendatult hingata, sest tema räpased teod ei tule kunagi ilmsiks, sest need naised, keda ta prostideks kupeldanud on, häbenevad oma minevikku ega taha seda päevavalgele kiskuda.
Lõpuks esitas Keil veel meesprostituudi pihtimuse. Ma mõtlesingi kohe alguses, et miks ainult naised, kas siis meesproste polegi? Aga ikka on. See mees oli täiega õnnelik – saab seksida ja makstakse ka veel selle eest. Temast võis muidugi aru saada, tal polnud perekonda ja siis pole selliseid mõtteid, et mida küll lapsed tunnevad või mis neist üldse saab, kui tuleb välja, et isa on prostituut, nagu oli soome filmis „Mehe töö“. Või nagu peaks olema normaalsel inimesel, et ta mõtleb kõigepealt alandusele ja tagajärgedele ja lastele, kasvõi tulevastele lastele. Kui oled ennast sellise asjaga sidunud, on laste saamine välistatud. Aga see oli selle näidendi üks lõbusamaid monolooge. Vahepeal tantsiti natuke ja lasti hästi palju muusikat. Siis olid stseenid, kus naisnäitlejad karjusid kõvasti mängiva muusika taustal, nii et polnud üldse aru saada, mida nad räägivad. Tundus, et Novosjolova rääkis vene keeles. Ja lõpuks lehvitas veel Venemaa lipuga. Pärast seda tuli vaheaeg. Imestasin, et see on vaheaeg, minu meelest oleks paras olnud see jama juba ära lõpetada. Igal juhul mina olin oma piinad ära tundnud, ebamugaval kohal väljakannatamatult kaua koonutanud, nii et mingit põhjust asja edasi vaatama jääda polnud. Niigi venitati nende lugudega 1,5 tundi, no mis teine vaatus veel...