Bille

Vizma Belševica „Bille“ lavastaja Valdis Lurinš, Läti Rahvusteater
Täpselt samuti, nagu eile võisid leedulased „Dekaloogis“ ükskõik, mida rääkida, võisid ka need lätlased „Billes“ suvalist juttu ajada. „Kuule, mis me peale etendust teeme?“. „Täna on ikka mingi eriliselt nüri publik, mitte midagi ei saa aru.“ Nagu ma eilegi leedulaste puhul mõtlesin, et tõlke puhul ei tule naerukoht mitte siis, kui näitlejad teavad, et siin tavaliselt publik naerab, vaid sellel ajal, kui tõlge või tegevus publikuni jõuab. Kui nali seisneb sõnades, siis sõltuvalt sellest, kui täpselt tõlge räägitava tekstiga sünkroonis on. Võib jõuda varem või hiljem. Siis võib näitlejatel päris kummaline olla, et ootavad, et noh, see on ju nii hea nali, Leedus ja igal pool mujal festivalidel on küll alati selle koha peal naerdud, kuradi tuimad eestlased, isegi see ei aja neid naerma. Kui siis eestlased lõpuks umbes paar minutit hiljem hirnuma hakkavad. See näeb välja tõepoolest nagu pika taibuga eestlased või anekdoot, kelle anekdoot oli kõige naljakam. Või siis hakkab publik varem naerma ja näitleja on segaduses, et mis nad naeravad, ma pole „seda“ ju veel öelnud või teinud. Rikuvad kogu minu suure mängu ära ja kõik mu püüdlused lendavad vastu taevast.
„Bille“ oli minu jaoks läti variant „Väiksest Illimarist“. Tuglas pole mingi kirjanik ja selle avastasin ma juba enne seda, kui üks väga tark inimene sellega välja tuli. Samasugused mälestused lapse silmade läbi, romaanina esitatud draamalavastus. Dialooge oli vähe, rohkem rääkisid näitlejad isikulist teksti: Bille vaatas, ema tuli, isa hakkas sööma. Kõike tehti koos liikumisega, aga tihti ei väljendanud see liikumine või liigutused üldse seda, mida tekst väljendas. Lugu esitasid kolm näitlejat, Bille, ema ja isa, vajadusel võisid nad kehastada ka kedagi teist, aga põhiliselt kujutasid ikka neid kolme tegelast. Billet esitanud vanem näitlejanna oli hästi vahva kratt, imestama pani tema superoskus last ja lapselikult mängida: vaadata suu ammuli, rõõmsalt kilgata, kui teda vann-käruga sõidutatakse, kogu jõust röökides jonnida ja jalgu trampida. Näitlejanna meenutas natuke Lii Tedret.
Ema ja isa esitasid Billest tunduvalt nooremad näitlejad, aga kui pidi ette kujutama, et Billet mängiv vanadaam on tegelikult laps, siis see vanuseline ebakõla ei häirinudki. Ema mänginud ilusa noore näitlejanna esituses meeldis eriti Bille väikse sõbranna kujutamine, kelle kohta Bille mainis, et sellel tüdrukul oli alati nutuvõre ümber suu ja ta oli alati valmis ja nõus kellegagi kaasa nutma, ükskõik, mis põhjusel. Selle tüdrukuga eksib Bille kuhugi ära ja siis on hästi vahva vaadata, kuidas heledate lokikestega armas tüdruk on kogu aeg hädas, kuidas Bille targema ja asjalikumana teda kantseldama ja lohutama peab. Sellised südamlikud episoodid olid. Kuigi tõlget eriti jälgida ei saanud ja mingil ajal kadus tõlge üldse ära, siis äratuntavalt kõlasid sõnad Riga, Daugava ning Valmiera.
Lavakujundust praktiliselt polnudki. Mängiti piklikuks venitatud lava peal, publik kahel pool seda piklikku koridori istumas. Ühel pool koridori oli raudvärav, teisel pool puust uksed. Kasutati väheseid esemeid – pesukausse, riideid, linu, käru. Asjad ja riided olid paigutatud publiku vahekäikudesse ja kuna istuda oli väga kitsas, siis vaatasin, et need, kes otse vahekäigu kõrval istusid, olid osaliselt riidekuhjade all. Riidepuud olid hästi huvitavad, aga kuidas nad täpselt välja nägid, seda ma nüüd enam ei mäletagi. Oli nagu puupulk, mis oli kuidagi nööridega kinnitatud, mõtlesin, et kas need on läti rahvusliku eripäraga riidepuud, eesti talurahva kultuurist küll selliseid moodustisi ei mäleta. Suhteliselt igav oli ikkagi, nii et peale esimest vaatust ära minna ei valmistanud mingit probleemi. Istuda oli ebamugav, keeleliselt aru midagi ei saanud ja algas järgmine etendus, nii et oli vaja minna.