Ärge äratage magavat koera

J.B.Priestley „Ärge äratage magavat koera“ Moskva

Teadsin sellest kirjanikust, et tal on kombeks kirjutada ühe stseeni või kogu näidendi kohta erinevaid variante. Ka selles näidendis demonstreeriti natuke Priestley omapära, kui näidend näiliselt ära lõppes, siis alustati esimese stseeniga otsast peale ja see ei kulgenud sootuks samamoodi, nagu näidend alanud oli, vaid triumfeeris kõigi tegelaste (kes näidendi lõpuks jõudsid lootusetult tülli pöörata) sõbraliku tantsuga. Kuna kogu näidendit puudutavat informatsiooni publiku eest varjati ja kavalehti ei pakutud, ei õnnestunud mul etendust reklaamiva plakati järgi kindlaks teha ka lavastajat ega seda, kas tegemist on mõne Moskva teatri etendusega või on tegemist selle näidendi esitamiseks kokku kutsutud projektiga. Igal juhul Kalnins oli kohal ja säras, samuti teised näitlejad, natuke tuttav tundus näitlejanna nimi Artgolts, aga kui ma laval näidendis mängivaid naisi nägin, siis ma küll ei osanud arvata, kes neist Artgolts on. Arvasin, et lillas naine on Artgolts, aga peale etendust kuulsin, kuidas 2 naist omavahel näitlejate tööst rääkisid ja nimetasid hoopis valges olnud Beckyt Artgoltsiks. Ma arvan, et nad teavad neid näitlejaid paremini, nii et siis Becky oli Artgolts. Aga ikka ei tulnud selle näitlejanna nägu mulle tuttav ette, et ma teda kuskil filmis või saates näinud oleksin.
Päris vahva näidend oli, eriti hea oli see, et Kalninsit näha sai. Sisu ise oli natuke kriminulli-laadne: kokku kogunes kuuest inimesest koosnev seltskond, 2 abielupaari ning vallalised mees ja naine, kellel kogu seltskond abielluda soovitab, et siis oleksid nad kõik abielus. Vallalisel mehel pole selle vastu midagi, aga vallaline naine armastab ühte selle seltskonna abielus meest ja vihkab seda vallalist meest, kellega teda paari poogitakse. Sisu keerleb umbes aasta tagasi surnud Martini üle, tulevad välja igasugused räpased saladused, kes teda viimati nägi, kas Martini surm oli enesetapp, mis põhjusel ta suri, kes tegelikult varastas selle raha, mida arvati varastanud olevat Martin ja mis põhjusel teda arvatigi ennast tapnud olevat. Selline sümboolne pealkiri – ärge kiskuge magavat koera ehk ärge hakake minevikus sonkima ja tõde päevavalgele tooma, see teeb kõigile ainult halba.
Tulevad välja ka sellised asjad, et seltskond on omavahel lähedamalt seotud mitte ainult abielupaaride suhetes, kõmab läbi koguni midagi sellist, et ühel abielumehel oli surnud Martiniga armusuhe. Selle mehe naine on tüdinenud sellest, et tema mees kogu aeg Martini järele õhkab ja surnut armastab, nii et andub vallalisele mehele. Vallaline naine, nagu öeldud, on armunud teise abielus mehesse, see mees on omakorda armunud teise abielus naisesse, kes vallalise mehega üle aisa lööb ja teise abielus mehe sellega endas väga pettuma paneb. Selline tõeline kirgede torm, kõik armastavad kedagi, aga vastuarmastust saamata. Moskvalased olid kohale tulnud ainult oma taustapildiga, tundus, et kõik muu, mis laval veel näha oli, oli kohalikust kontserdimajast laenatud – nii lauad kui ka riidega kaetud toolid. Kõige koomilisem oli, et vallaline Moskvast pärit ja vene keelt rääkiv Eestisse juhuslikele gastrollidele sattunud mees luges eestikeelset Postimeest. Ilmselt haaras kuskilt kontserdimaja tagaruumist esimese lehe, mis kätte juhtus, et oma rekvisiidiga lavale tormata, kui ta peab ühes stseenis istuma laua taga ja lehte lugema. Kalninsit oli naljakas vaadata ka selles mõttes, et just samal nädalavahetusel näidati televiisorist 1980ndate filmi "Teater", kus noor Kalnins Via Artmane partnerina üles astub, hommikul nägin teda noore ja värskena, nüüd reaalajas.