Indrans

Rudolfs Blaumanis „Indrans“ lavastaja Lauris Gundars, Teater TT (Läti)
Selle lavastuse vaatamise tegi lõbusaks tõlge, seekord kõrvaklappide kaudu. Ma ei saanudki aru, kas tõlgiti otse või oli tekst varem valmis tõlgitud ja tuli vaadata, et see õigel ajal ette kantud saaks. Tundus siiski, et tegemist oli selle teise variandiga, sest vahel jooksis tõlge natuke ette ära, siis oli pikalt vaikust, kuigi näitlejad lava rääkisid. Ja mõnes kohas oli selline paaniline järelekiirustamine, et näitlejad on juba stseeni lõpetanud, lähevad lavalt ära, aga tõlget loetakse hästi kiiresti järele, kusjuures ei mäleta ega saa enam aru, kes seal mida ütles, kogu teksti loeb üks inimene. Sellise tõlke kuulamine kutsus esile spontaanseid naerupahvakuid saali erinevates otstes. Veel tegi tõlke naljakas imelik keelekasutus, sõnad olid mingit imelikku moodi pidi fraasi pandud. Jäi mulje, nagu see oleks pidanud olema värssdraama, kuigi läti keelset teksti kuulates küll muljet ei jäänud, et nad riimis räägiksid. Aga eesti variandis püüti kuidagi sõnu nii seada, et ühesuguse lõpu või kõlaga sõnad jääksid riimi. Või vähemalt mulle tundus nii. Selline hästi naljakas tõlkevariant oli. Sellepärast tekkiski vahepeal mulje, et tõlgitakse kohapeal, siis võib nii juhtuda, et sõnade järjekord või kõla jääb kuidagi naljakas, kui peab kiiruga tõlkima, samal ajal uut teksti kuulama ja seda juba mõttes hoidma, kui veel eelmist fraasi välja hääldad.
„Indrans“ on nagu läti variant Mikumärdist „Tõe ja õiguse“ algetega tänapäevases vormis. Lugu vaadates oli aru saada, et tegemist on klassikalise teosega, mille tegevus toimub mingite kaugetel aegadel. Käest ära ja võlgades talukoht, mida üritavad korras hoida vanapaarist isa ja ema, aga töö käib neile üle jõu. Kohale saabub noorem poeg naisega, teatavad, et vanem poeg talule ei pretendeeri, ta on ära sõitnud kuhugi Venemaale, nii et talukoha võib südamerahus nooremale pojale pärandada. Pärast tuleb välja, et uusperemees on vanematele vanema venna kohta valetanud, tegelikult oleks vanem vend olnud talust huvitatud küll. Selle peale märatseb isa, et õige lätlane pärandab oma talu vanemale pojale, mitte nooremale. Mingeid seoseid võis tõmmata „Kuningas Leariga“, nii selle noorema venna kompleksi pärast, nagu Edmond „koristab“ ära vanema venna, kes on privilegeeritud ainult sellepärast, et sündis temast enne. Samuti tütarde suhtumises isasse, isa armastatakse ainult seni, kuni varandus on nende nimele kirjutatud, kui tütred saavad võimu, muutub isa liigseks.
Nii ka „Indransis“. Alguses tulevad noorem poeg ja naine viisakalt, lipitsevalt, Laima kommikarp kaugele ette sirutatud. Kui aga saavad talus võimu, lükatakse vanemad tagaplaanile ja hakatakse ootama, millal nad lõplikult jalust eest ära lähevad. Poeg hakkab kohe ümberkorraldusi tegema, tahab talu päästa, niipalju kui see tema meelest võimalik peaks olema. Peale seda, kui poeg peremehitsema hakkab, ei ole vanematel enam mingit sõnaõigust, ollakse kogu aeg vaenujalal, konflikt järgneb konfliktile. Noored ei saa vanadele isegi nii palju vastu tulla, et pimedaks jäävale emale linna arsti juurde minemiseks hobuseid anda. Mingi nali oli seal otse ja kahes reas sõitmisega või midagi sellist. Seda, mis publikule juba poole etenduse pealt selgeks saab, et ema on pime – koperdab kogu aeg vastu trepiastmeid, käib käed ettesirutatult ringi, et mitte kellelegi otsa kukkuda, selle tabab isa alles viimases stseenis ära, et ema, sa oled ju pime!
Kuna talu on vaene, siis on arvel iga asi. Eriti ajuvabaks läks asi siis, kui hakati söögi pärast sõtta kiskuma. Igast asjast võis selles suures perekonnas tüli tekkida. Tavaline söök oli pudru, aga pudrul oli kombeks põhja kõrbeda. Selle juures oli veel huvitav mänguline moment, kui tüdruk tuli perenaisele teatama, et pudru kõrbes jälle põhja, visates trepimademele pudrukausi ja asetades uhkelt oma jala trepile. Perenaine vaatab tüdrukut ja ütleb: „Jälle!“ Selle peale koristab tüdruk oma jala korraks ära, sest tal on jalas perenaise kingad. Nii et see „jälle“ võis käia nii pudru kui ka selle kohta, et nipsakas tüdruk on jälle perenaise asjade kallale läinud. Selle tüdruku Guste staatus jäigi mulle segaseks, kavalehel oli kirjas „Guste, Ievas masa“, ilmselt siis selle tegelase staatust tähendav kommentaar, kas kellegi tütar või midagi sellist, aga kes ta tegelikult seal talupidamises oli, aru ma ei saanud. Või oli ta hoopis noorperenaise õde, noorperenaise nimi oli Ieva.
Söögist võisid tekkida sellised konfliktid, et Guste peitis oma peika, sulase Nolinsi jaoks liha vanaperenaise karjapauna. Kui see liha sealt avastatakse, süüdistab noorperenaine Ieva ämma selles, et see sööki varastab. Mingi täielik absurd, inimene on kogu elu seal talus elanud ja siis saab teda veel selles süüdistada, et ta sööb liha. Kuigi tegelikult polnud mamma selle liha kadumise ja liha tema karjapaunas olemisega üldse seotud, aga sellest tekkis noorte ja vanade vahel jälle hästi suur tüli, mida siis peaaegu terve näidendi jooksul lahendati. Vahemeheks oli naabrimees Matiss, keda mamma palus, et ta käiks noorte juures ja neid veenaks, et nad isa ees vabandaksid. Aga noorte positsioon oli selline, et hoopis isa peab nende ees vabandama. Poeg ise nii palju seda vaenukinnast ei kiskunudki, kui just tema võimukas naine, kes tahtis kogu olukorra perenaine olla, et kõik oleks tema kontrolli all ja kõik talle kuuletuksid. Tundus, et Matisse ja mamma vahel oli iidsetest aegadest armuleek lahvatama löönud, mis nüüd tänu sellele, et mamma kogu aeg Matisselt tuge otsis, taas väikseid sädemeid pilduma hakkas. Aga kuna muresid Indransi talus oli niigi üle pea, siis ei olnud mammal eriti aega oma kunagise armastusega tegeleda.
Pojanaine oligi kõige kurja juur. Alguses on vanad oma tavalises vaeses elus rahulikult. Siis hakkavad saabuma uudised, et noorem poeg kavatseb koju tulla. Lõpuks oodatud poeg saabubki, aga koos naisega. Seda uudist saadab suur pettumusohete laviin, kui saadakse teada, et „mõlemad“ tulid. Kui noored ennast isatalus koduselt tundma hakkavad, hakkas silma minia huvitav komme särki kanda – käiseid pidi ümber piha ette seotud põllena. Alguses jäi arusaamatuks ka peretütar Zelmina staatus, mina pidasin teda teatud ajani teenijatüdrukuks. Selliseks upsakaks jobukeseks, kes endast natuke palju arvab ja kogu aeg oma radasid pidi käib. Zelminat mängis omapärase välimusega näitlejanna Aiva Birbele – pika nina ja natuke matsaka kehaga punapea, nii et ta oli enamasti päris koomiline, kui pikk nina taeva poole uhkelt üle lava sammus, kuigi samas oli temas ka mingi kompleksipundar, nagu keegi välja ilmus, tõmbus ta kohe kössi ja oli hästi häbelik.
Noorte saabumise stseenis jäi mulje, et Zelmina on perepoeg Edvartsisse armunud. Kui abielupaar lavale tuleb, peidab Zelmina ennast pingi taha ära ja teeskleb seal magamist, kui ta avastatakse. Kohmetus külaliste vastuvõtu stseenis seavad kõik peale minia ennast pingile istuma, ka kraps Zelmina leiab endale seal koha. Sel ajal ma arvasin veel, et tegemist on teenijatüdrukuga, nii et tema potastamine sellisele positsioonile pererahva ja nende pojaga ühele pingile tundus erilise taktitundetuse väljenduse upsakusena. Aga hiljem tuli välja, et Zelmina on hoopis peretütar, Edvartise õde. Samuti oli alguses arusaamatu noorte perepoja Edžinši staatus. Teda vaadates jäi alguses mulje, et see on arengupeetusega sulane, lapsiku käitumisega täiskasvanu, aga asja arenedes, sain aru, et tegemist ongi lapsega. Näitleja mitte ei mängi lapseks jäänud täiskasvanut, vaid mängib lapsearuga last. See oli näitleja Antons Zamišlajevsilt päris naljakas esitlus. Sulast Nolinsit mänginud näitleja Viktors Jancevičs oli aga eesti näitleja Margus Jaanovitsi teisik, isegi pärisnimed on neil sarnased. Vähemalt kavalehel olevat tegelaste pilti vaadates tabas mind hetkeks küll üllatus, ohho, kas nad on meie Jaanovitsi mängima võtnud.
Kuigi tegelikult ei tea ka, mida selles loos väljendati, vähemalt mina sain sellest loost nii aru. Küllalt segane lugu oli, seda just teksti poolest, tõlge oli ka nagu oli, nii et kindlasti jäid mingid väga olulised momendid tabamata, et loost täit selgust saada. Tabasin ennast seda lugu vaadates mõttelt, et vanad peavad elama, noored tahavad elada. Noored tahavad elada, aga vanad tihti ei lase, tundub, et vanad on ees. Et oleks palju lihtsam, kui vanad eest ära läheksid, laseksid noortel kõike omatahtisi teha. Aga kuhu neil vanadel minna, kui nad veel elama peavad, kui neile veel mitme aasta või isegi aastakümne jagu elupäevi on antud. Lavakujunduseks oli keset lava seisev logu aiamaja, mille fassaad koosnes mujal liigseks osutunud ustest. Igale poole oli kokku kuhjatud laudu ja hästi suuri putkede vihkusid. Aiamaja ees oli trepp koos väikse lavaga, kus suurem osa tegevusest toimuski, siis veel suurem lavaulatus aiamajast kuni publikuni, kus samuti mängiti. Eriti problemaatiliseks läks asi siis, kui hakkasin seda lavastust oma dokumentidesse sisse kandma. Mul on eraldi dokumendid nähtud lavastustest: eesti draama, dramatiseeringud, klassika, kaasaegne draama. Ei teadnudki, kuhu seda panna, kas see on kaasaegne draama või klassika.
PS jess-jess-jess, ma olen kodus!!!