Vahepeatus

Uku Uusberg „Vahepeatus“ lavastaja Uku Uusberg, R.A.A.M.

Täiesti mõttetu ja ebaloogiline lavastus/lugu. Kõigepealt oli ebaloogiline see, et keegi tüdruk tuleb kuhugi vett küsima, aga kui nende inimestega, kes seal majas asuvad, kokku saab, ei saa nende juurest kuidagi minema. Ja mitte sellepärast, et teda kuidagi füüsiliselt seal kinni hoitakse, vaid ta lihtsalt ei lähe ära, kuigi katsetab kogu aeg. On selline viisakas tüdruk, kes ei taha kellegi poole jutu pealt ära minna ja tuleb kogu aeg tagasi, kui talle uut teemat pakutakse või öeldakse, et ära mine veel. Normaalses situatsioonis oleks see tüdruk sealt kohe minema läinud, mitte tundideks nende vennikeste sonimist kuulama jäänud. Ta ju üritas kogu aeg ära minna, olekski loogiline olnud, et poleks järgnevat juttu kuulama jäänud, midagi eksistentsiaalset talle seal ei öeldud, umbes midagi sellist, mis tavaliselt inimesi jääma sunnib, et ma tean sinust midagi või mingi faktiga lajatatud. Mingeid füüsilisi takistusi ka polnud, prauh uksest välja ja las kummalised vennikesed sonivad seal omaette edasi.
Kui „Pea vahetuselt“ sai poole pealt ära tuldud, siis selle näidendi kannatasin peaaegu hambad ristis lõpuni. Kõigepealt sellepärast, et mängis Argo Aadli, ta on üks mu lemmikuid, eriti oma eripärase hääletämbri poolest. Veel kannustas jääma huvi, et no ei saa ju niimoodi olla, et ongi selline sisutühi näidend, et mitte midagi ei toimu, mingit moraali või intriigi polegi. Aga polnudki! Imestama pani ainult see, et Uusbergil on päris omapärane keeleline vaist, nagu selline spetsiaalne filoloogiline huvi, et mängib sõnadega, nagu tema näidendite pealkirjadki: pea vahetus ja vahepeatus, siis muidugi näidendis kõlanud omapärane „ilma täppideta“ keel või kasvõi täiesti tavaline igapäevaselt kasutatavate sõnade tähtede vahetus, mille peale ise pole kunagi tulnud: küpsis ja püksis. Võib olla võikski rohkem kirjalike tekstide kirjutamisele pühenduda, sest lugeda oleks sellist asja päris huvitav, kuidas looja sõnadega mängib, aga lavale kantuna see ei kanna minu jaoks välja. Kuigi kindlasti on ka sellisele näidendile oma vaatajaskond olemas.
Mingi intriigi oleks andnud ehk see, kui oleks kummaliste vennikeste kooseksisteerimise seal mahajäetud majas kuidagi lahti seletanud. Nagu jäi vastamata tüdruku küsimus: Kust te siin olemiseks raha saate? Ja tõeline intriig ning moraal oleks pannud näidendile ilusa punkti, kui tüdruk oleks grupiviisiliselt ära vägistatud. Mitte, et ma vägivalla pooldaja olen, aga lihtsalt selline lugu oleks pidanud nii lõppema, kui eluliselt läheneda. Ja sellega oleks lool ka mingi õpetlik point olnud, muidu mõni naiivitar või laps vaatab seda ja mõtleb, et nii ongi, satud üksikusse majja ja jää aga julgelt sinna hullikeste juttu kuulama. Isegi see tüdrukule ei mõjunud, et poistel olid aeg-ajalt haigushood, kui nad täiesti imelikult käituma hakkasid. Sellise käitumisega meestelt oleks oodanud rohkem endassetõmbumist, mitte sellist avatust, et kui keegi võõras nende juurde satub, siis pannakse ta osaliselt sunniviisiliselt oma pajatusi kuulama. Kuula nüüd, kui lahedad mehed me oleme, et meil on elu, et me oleme leidnud elu mõtte, et just see ongi õige, nagu meie siin teeme, aga teised lihtsalt ei saa sellest aru. Kuula seda ja räägi edasi, et ka teised hakkaksid „õigesti“ elama. Ma ei näinud ühtegi loogilist põhjendust sellele, miks peaksid metsa erakuelu ja kummalisi tegevusi (liistudest laastude hööveldamine, oma kirjutatu valgendamine ning söömine) harrastavad vennikesed hakkama juhuslikult nende juurde sattuvale tüdrukule ennast niimoodi avameelselt ja pealesurutult avama.
Palju loogilisem oleks olnud, et tüdruk tuleb majja ja hakkab ise huvi tundma, mis seal toimub, kes need poisid on, miks nad neid tegevusi teevad, mida nad teevad. Ja poisid ignoreerivad teda pikalt, ajavad omavahel asja edasi, räägivad seda sama juttu, mida nad tüdrukule esinedes rääkisid, aga teineteise poole pöördudes, nagu tüdrukut polekski majas. Tüdruk oleks võinud selle nimel pingutada, et mehed kuidagi avanevad. Kuidagi selle usalduse ära teenida, mitte nii, et tüdrukut tegelikult ei huvitagi see, mida mehed talle öelda tahavad, tüdruk tahab juba oma teed edasi minna, aga viisakusest kuulab ikka muudkui edasi ja edasi, mida veidrikel veel öelda on. Näiteks oleks võinud olla murdekoht see, et saades teada tüdruku nime – Maria, mängitakse talle seda inglite ülistuslaulu Mariast, mida praegu etenduses kasutati, ja alles peale seda võtavad poisid tüdruku omaks ja hakkavad talle neid oma lugusid seletama. Kes nad enne olid ja miks nad siia majja sattusid, mis otsingud neil on olnud, mis nad on läbi elanud ja muud sellist.
Poistel käisid peal ikka tõelised hulluhood, nii et juba sellepärast tundus ebaloogiline, et tüdruk nende seltskonnast ei lahkunud. Aidata ju neid kuidagi ei saanud, midagi asjalikku ta ei öelnud. Arvestades seda, et poisid on valinud omale erakuelu, et neil on sellised kummalised tegevused, mis neile endile on üliolulised, oleksid need poisid pidanud olema väga selle vastu, et keegi nende ilusasse ja konkurentsivabasse maailma trügib ja minevikus sorima hakkab. Aga selle asemel, et sissetungijat välja peletada, et teda ignoreerida või tema vastu ebaviisakas olla, ollakse temaga väga „harrasmehelikud“ ja palutakse peaaegu põlvili, et tüdruk neid ikka edasi ja edasi kuulaks. Väga ebaloogiline. Lavastuses kastutati kolme eraldi asetsevat ja huvitava kujuga lauda, mida sai igat moodi erinevalt kokku üheks suuremaks lauaks panna. Sandra Üksküla kehastataval tüdrukul oli seljas armas kootud kleit.