Linn

Jevgeni Griškovets „Linn“ lavastaja Lembit Peterson, Theatrum
Mõtlesin seda lavastust vaadates, et seekord aitas kaasa suur publikuhulk. Kui ma oleksin seda lavastust vaadanud „reaetendusena“, kus kohal alla 10 inimese, siis oleksin kindlasti poole pealt ära läinud. Isegi osad žüriiliikmed läksid ära. Ja teine plusspool, mis sundis teiseks vaatuseks jääma oli see, et Lembit Petersoni kehastatud isa ei näidatud esimeses vaatuses. Kui ma oleksin Peterson seeniori esimeses vaatuses ära näinud, siis ilmselt poleks küll miski mind sundinud enam teiseks vaatuseks jääma. Lihtsalt selleks, et näha isa-poja kooslust laval ja ka sellepärast, et pole Lembit Petersoni ammu laval näinud. Märgiline siinjuures on see, et nad on päriselt isa ja poeg ja mängivad isa ning poega.
Petersonide stseen oligi lavastuse parim. See oli nii peenelt esitatud, kuigi tundus, et mängida seal eriti midagi polegi. Lembit Peterson oma elutarkuses, suhtub poega nagu ta ilmselt eluski suhtub, aitab tal kaasa mõelda, vaikib, kui poeg tema peale pahaseks saab, üritab olla võimalikult nii, et pojal oleks lihtne. Et poega mitte häirida, aga samas tema jaoks alati olemas olla. Selline hästi südamlik kooslus kahest teineteist väga armastavast inimesest, kes ei tea, kuidas teineteist aidata. Huvitava detailina märkasin Lembit Petersoni käes natuke koltunud ajakirja „Iskusstvo i Literatura“ numbrit. Ma ei usu, et see ajakiri enam ilmub, nii et tegemist oli kindlasti kuskilt riiulist väljakaevatud vana ajakirjanumbriga. Selline märk, et see pole mitte tavaline töölisklassi kuuluv isa, vaid intellektuaal, suur mõtleja. Sellest võibki aru saada, miks tema pojast nii suur mõtleja kujunes. Isal on positsioon, tutvused, selja taga hästi elatud elu, ta on kõigega rahul, ainult pojaga ei oska midagi peale hakata. Otseselt midagi pojale ette heita ka pole, pojalgi on kõik hästi, tal on töö, ta on edukas, aga midagi on ikkagi viltu. Kui seda puudusena võib nimetada, siis mõtleb liiga palju.
Marius Petersoni esitatud Basin on kindlasti selle näitleja suurroll. Kõrvalt vaadates äärmisel naljakas kuju. Ma ristisin ta kohe suureks mõtlejaks. Tal on kogu aeg mingi probleem. On vaja mõelda, läbi mõelda. Aga mõtlemine on ka selline tegevus, mis väsitab, mis viib ummikusse. Nii ongi Basin oma suures ummikus, tahab edasi mõelda, aga ei tea, kuhu suunas mõelda. On oma ummikus ja hästi väsinud. Tahab põgeneda, aga ei taha kellelegi midagi seletada. Päris ilma seletamata ka ära minna ei saa, naisele ja vanematele tuleb ikkagi öelda, et ta läheb teadmata ajaks ära. Aga mitte neid lõputuid seletamisi: miks? Mis lahti on? Mis juhtus? Mis sinuga toimub? Ma ei saa aru, mida sa tahad? Selline kaasaegne misantroop, kelle meelelahutuseks on võtta kätte märkmik ja helistada läbi kõik seal leiduvad nimed ning teatada nendele isikutele: „Te olete loll!“ Niimoodi ei jää enam mitte kedagi, kogu linn saab tühjaks.
Marius Petersonil õnnestus väga hästi kehastada seda abitut närvilisust. Sa oled ikkagi tsiviliseeritud ja viisakas inimene, tead, et on olemas mingid käitumisnormid. Aga kõigest on kõrini. Ei viitsi neid enam jälgida. Päris ahviks ikkagi muutuda ka ei taha, nii et peab viisakas olema. Nii palju, kui närvid seda lubavad. On selliseid väikseid purskeid, enesekontrolli kaotamist, mida Basin kohe kahetseb. Inimesed, kes tema ümber on – naine, poeg, vanemad, sõber, on ikkagi sellised inimesed, kes teda armastavad ja temast tõeliselt hoolivad. Nad ei ole seda ära teeninud, et Basin ei saa iseendast aru. Et Basin ei saa iseendaga läbi, see on ainult ja ainult Basini enda probleem, kuid kuna ta elab siiski inimeste seas, mitte üksikul saarel (kuhu ta arvatavasti põgeneda kavatsebki), siis tuleb käituda inimese moodi. Hästi armas oli Basini öeldu sõbrale: „Tead, Maks, sinu nime polegi siin märkmikus...“ Kandev paus. „Sinu number on mul peas.“ Just selline hästi tüüpiliselt Basini moodi käitumine. Öelda midagi, mis pealtnäha võib adressaati solvata, aga tegelikult ei taha ta sellega mitte midagi halba.
Sõber Maksim (Kristo Toots) oli tore selles mõttes, et tegi sääsest elevandi. Sääse jutt läks mulle hästi korda, sellest peale hakkas mulle see lavastus meeldima, et kui õige jutt! Mäletan veel suurepäraselt neid jubedaid aegu, kui polnud võimalust ennast sääskede eest kaitsta, ja siis oli täpselt sama tunne, nagu Maks rääkis: sa lamad kuumas toas, ei saa niigi palavuse pärast magada, oled peale võtnud kõige õhema katte, mis üldse võimalik. Tavaliselt lina. Lina pole muidugi mingi sääsekaitse. Oleks, et nad siis lihtsalt joovad vere ära ja lähevad minema, aga ei, nad peavad öö läbi pinisema. Piniseb ja piniseb, nagu tule põlema paned, pole teda kuskil. Siis heidad ennast peibutades taas pikali. Ei võta isegi lina peale. Õhku tahaks. Jääd ootama, algab pinin. Piniseb siin ja seal, eriti julmalt kõrva ääres. Siis jääb pinin vait. Ootad oma keha peal, et kus nüüd valutama ja sügelema hakkab. Tuleb lamada võimalikult sellises poosis, et saaks kohe selle koha peale virutada. Sa oled peibutis, kes on valmis ennast lööma. Ja lööd pimedas kindlasti mööda, sest selle aja peale, kui sa ennast püsti ajaks ja seda kohta täpsemalt vaatama hakkaksid, kus valutab, on kurjategija juba minema lennanud. Ebaõnnestumine ebaõnnestumise järel. Lõpptulemus on see, et kogu keha valutab ja sügeleb, und ei tule, pinin kestab edasi. Siin aitab ainult väsimus, mis lõpuks niidab. Ja järgmisel ööl algab kõik otsast peale.
Juba sellepärast ma ei saa aru, kuidas saab meeldida vastikult palav suvi, kui sellega kaasnevad veel sellised vastikud elukad nagu sääsed. Nad on ju väljakannatamatud. Nende peletamiseks tuleb teha väga suuri rahalisi kulutusi. Kõige odavam on hankida ülivõimas ventilaator, mis tuleb panna kohe voodi kõrvale. Selle surina või mürina kannatab veel ära, aga ventilaatorist on nii palju kasu, et saab õhku ja see õhk uhub sääsed eemale. Sääsed on ju kerged ja selle suure surve all, mis ventilaatorist inimkehale voogab, ei pääse nad oma abitule saagile ligi. See on tõesti täiesti müstiline, kui abituna võib inimene tunda ennast sellise väikse olevuse ees nagu sääsk. Griškovetsi tegelane ütles ka väga hästi, et inimestel ja sääskedel on kohe nagu eriline suhe. Näiteks metsloomad, põdrad ja metssead vaevalt sääskede pärast nii palju kannatavad kui inimene.
Öisest sääsepeletamisest algab ka stseen Basini ja naise vahel. Basini naist Tanjat kehastanud näitlejanna Anneli Tuulik jäi minu jaoks väga nõrgaks. Eriti tema monoloog, see ei kõlvanud kohe mitte kuhugi, suurema osa sõnu neelas ta alla, nii et ei saanud isegi tekstist aru, selle väljamängimisest rääkimata. Aga dialoogides Basiniga oli naine täitsa talutav. Rohkem küll see tema tekst, et suur mõtleja ajab ka tema segadusse oma pideva uurimise ja puurimisega. Naine tahab lihtsalt õnnelik olla, tahab, et armastatud mees oleks tema kõrval. Aga seda ju mees ongi, nii et ta ei saa aru, mis on valesti, et mees kogu aeg selline imelik on. Neil on ju koos hea olla, nad armastavad üksteist, hoolivad nii teineteisest kui ka ühisest lapsest. Aga mees mõtleb kogu aeg, kuulab naise küll rahutult ära, aga kohe on tal mingi küsimus või seletus varuks, vaata sina mõistad seda nii, aga mina tungin sügavamale. Ma ei saa aru, miks on mingi asi nii ja miks on mingi asi naa. Jälle selline sääsest elevandi tegemine, aga Basini tegelase puhul armsalt arusaadav ja muigamapanev. Mitte kordagi ei tekkinud sellist mõtet, et mees, misasja sa tahad. Sul on korralik korter, hea naine, tore laps, sul on töö, sul on võimalused, rahune maha ja jäta see virisemine. No pole midagi teha, kui kõrvalt vaadates on inimesel kõik korras, aga inimene ise seda öelda ei suuda, et tal kõik korras on. Midagi on korrast ära ja see viib kõik balansist välja.
Üleminekud stseenilt stseenile oli liiga pikad ja tüütasid ära. Sellel ajal oli igav. Paari esimese ülemineku ajal pakkus veel pinget vaadata, mida see meesterahvas seal laval toimetab, aga siis edasi oli juba nii, et ajas ohkima, appi, jälle ta tuleb. Nüüd läheb jälle mingi 5 minutit, enne kui teater edasi läheb. Ka siin kasutati konstruktsiooni laud-voodi, aga traditsioonilises mõttes, et suur keset lava asuv kast oli ilma katteta laud ja kui sellele pandi peale lina ning padjad, siis oli tegemist voodiga. Omapärane oli perekond Basinite tekkide süsteem, kuidas nad voodis magasid. Kumbki abikaasa magas eraldi teki all, mõlema tekid olid mitmeks kokku pandud (suvel, kui toas on sääsed?), nii et need mitmekordse tekid katsid ainult osa keha ja siis jalgade peal oli veel kolmas tekk, mis mõlema jalgade peale ulatus. Äratuskella hoiti patjade vahel voodis. Täiesti ebaloomulikult mõjus taksostseen. Nende mõõtmete järgi, mis takso välja andis, jäi mulje, et sõidetakse rekkaga. Hästi suur autoklaas, ebaloomulikus asendis rool, imelikud autosse sisenemised ja väljumised. Selle suure poodiumi asemel, mis kujutas autoistmeid, ja teistes olukordades võis olla laud või voodi, oleks võinud autoistmetena toole kasutada, oleks palju loomulikum jäänud. Aga taksosõidu eest maksmisel raha käsitlemine oli huvitav, raha oli kokku käkerdatud, nagu äraviskamist ootav bussipilet, sellisteks väikesteks nutsakateks. Basin võttis selliseid nutsakaid oma taskust välja päris mitu tükki ja andis need taksojuhile, taksist omakorda ei näinud selles mingit probleemi, et talle nii halva välimusega ja kehvasti hoitud rahatähti pakutakse. Raha on raha.
Stseenis sõbraga oli veel hästi koomiline teekeetmine. Kui see stseen algas, siis ma vaatasin, et vot, õige vene perekond, köögilaua peal on samovar. Kui siis Basin tegi sõbrale ettepaneku, et võiks teed juua, arvasin, et ohoh, nüüd hakkavad samovari ka kasutama. Aga ei, nagu Basin kõike äraspidiselt teeb ja mitte millegagi rahul pole, nii ei kasuta ta ka laual seisvat samovari tee valmistamiseks, vaid hakkab laua all oleva veekeetjaga vett keetma. See oli tõesti äärmiselt koomiline, et inimesel on laua peal samovar, aga tema teeb vett hoopis veekeetjaga. Kuni vesi kees, mõtlesin ma, et võib olla on kaasaegsel Venemaal selline komme, et vesi keedetakse ära ja valatakse siis samovari, aga ei. Kui laua all oli vesi valmis keenud, valas Basin selle hooletult pakiteedega täidetud kannu ja sealt edasi sama hooletult pritsides tassidesse. Samovar oli lavastuses lihtsalt venelikkuse rekvisiit. Basinite pere mõttes tavapärane igas kodus köögilaual hoitav suveniir, mis peab igas kodus olema, mis võib olla on pulmadeks kingitud, paar korda kasutatud ja siis tolmu koguma jäetud. No kuidas sa viskad rahvusliku uhkuse samovari minema? Pulmakingituse veel pealegi.