Janu

Martin Algus „Janu“ lavastaja Andres Noormets, Endla
Eestipärane „Moskva-Petuški“. Deliiriumisonimine. Inimene, kes üritab joomisest hoiduda, kes on ennast juba nii segi joonud, et ei suudagi juua, aga ikka tõmbab teda pitsi poole. Eriti märgiline oli näidendi avastseen, kus Ago Andersoni kehastatav Armin üritab pitsi valatud alkoholi põlema panna, aga kui see mitme katse järel ei õnnestu, kinnitab ta pitsi omale labakäe külge ja kallutab pitsi ümber. Jooki sealt välja ei tilgu. Jooki kätte ei saa. Juua ei saa, janu on, aga juua ei saa, ei tohi, ei taha. Selline küllalt raskepärane teema, nagu hoiatusdraama, et vaadake lapsed, kui laastav ja halb asi on joomine. Samas oli see kõik paraja koomikaga esitatud ega hakanud üldse painama, et no milleks sellist vastikut teemat ja mingit vastikut joomist ja joodikuid näidata. Siin tuleks vist kiita lavastaja Noormetsa, et selline raske ja unenäoliselt teema oli tehtud lõbusaks ja küllalt kergelt kulgevaks. Vähemalt sellelt positsioonilt oli küll hästi kerge vaadata, et mulle jääb see teema võõraks. Ei tea, kuidas oleks sel juhul seda näidendit vaadata, kui keegi lähedastest Arminiga samastuks, kui oma peres samasugune probleem oleks.
Kui peaks valima, keda panna mängima paadunud joodikut, siis on Ago Anderson loomulikult esimene valik. Tema tüpaaž lihtsalt on selline. Ta nagu ei sobikski muuks, vähemalt ei kujuta teda ette ja ega pole näinudki tükk aega üheski „kaine“ või normaalse inimese rollis, ikka on mingid äraspidised väärakad, kes laval mõjuvad alkoholiuimas. Näidendi alapealkiri kui ka Armini elu moto oli näidendis kõlanud fraas: „Kui ma ei joo, siis ma olen ufo!“ Anderson ei pidanudki eriti pingutama, et mängida sellist ääretult eemaletõukavat eluheidikut, kellest kõik on ära pööranud. Lõpuks katkeb ka tema naise (Kaili Närep) kannatus, isegi tema, kes ta viimasel ajal ainsana seda inimvaret armastas, ajab mehe minema. Näitleja oli nagu oma loomulikus olekus, selline räpane, eemaletõukav, vastikult rasvane ja nõmeda soenguga. Kogu aeg kummitas ikka Venetška Jerofejev, keda ma ka varsti näha saan. Ja siis tuli kuskilt mälusopist meelde veel selline lavastus nagu „Miks Jeppe joob?“, seda mängiti samuti Endla teatris kuskil 90ndate alguses.
Kõike näidendis toimuvat Armini mälupiltideks nimetada oleks vale. Minu meelest ei saanud Armin üldse aru, mis tema ümber toimub, aga see, mida näidendis näidati, toimus just Armini ümber, mitte tema mälus. Armin oli nii põhjas, et ei ulatunud sealt väljagi vaatama, aga tavainimesed toimetasid tema ümber oma argiasju. Seda vaadates hakkasin mõtlema, et kas tõesti on siis nii, et kui inimene on ennast lolliks löönud, läheb teistel inimestel elu oma tavaliste toimetamistega edasi. Aga ilmselt nii see ongi, keegi on kogu aeg deliiriumis, olgu see siis autos, kontoriruumis, kohtumisel äripartneritega, kodus sohval, aga teised teevad seda, mida nad peavad või õigeks peavad. Kogu aeg viibib juures üks keha, kes pole võimeline millessegi sekkuma, kes ei saa mitte millestki aru, mis toimub, kes ei tea isegi seda, kes ta ise on. Teab ainult seda, et tal on janu, on janu kõige selle järele, mis on valesti läinud, mis on olemata jäänud, mis on tulemata jäänud.
Nii istub-lamab-koriseb-läliseb keset lavale tõstetud poodiumi (justkui aupaistes jumalus, antikeha) Armin. Tema naine toimetab hommikusi toimetusi, kiirustab lapsi takka, et kell on juba pool kaheksa läbi. Tema ema? (ma ei saanud päris hästi aru, kes oli see vanem naine Helle Kuninga kehastuses, kas Armini ema või ämm) jagab Armini naisele soovitusi, tuleb vastu pidada, üksi on veel hullem. Lõpus oli eriti tore stseen, kui kõigi poolt ära põlatud Armin leiab oma viimse pelgupaiga ema rüpes. Mitte keegi teda enam ei taha, aga ema võtab ta ikka vastu. Kuigi on tingimused, alustatakse võõrutamist, Armin pannakse lugema, talle otsitakse asendustegevust, et ta ei peaks joomisele mõtlema. Siin tuli mulle meelde laul „Ema süda“ „Kõik mis nii harv siin ilma peal, on pelgupaiga leidnud seal...“ Joomisele mõtlemise asendustegevuseks sobib suurepäraselt Kalevi kommide paberist lahtivõtmine, kuigi armastav ema teeb selle raske töö Armini eest ära.
Kui Helle Kuningas hakkas kommi paberist lahti võtma ja sellega hullumoodi vaeva nägi, käis saalist naerukahin läbi. Selleks polnud vajagi näha, mis komm see on, kõigile eestlastele oli selge, et tegemist on Kalevi uut moodi pakitud kommidega. Välismaalased vist mõtlesid, et mingi üpris labane naljakoht, et näitlejanna lihtsalt tahtis natuke soleerida, võttis kommi ja ei saanud seda paberist kätte, rahvas kohe naerab, aga tegelikult on selle taga ju suur märk... See oleks täitsa hea asendustegevus Arminile, kui ema ostaks talle näiteks kilo Kalevi komme ja Armin peaks kõik kommid paberist välja saama. Pusib paraja hulga aega, teeb mõttetööd, arendab käelist osavust ja nii need päevad õhtu poole kulgevad.
Armini puhul aitas ainult see, et ta oli vahepeal surnud. Sõbraga Tallinnas ärikohtumisel käies, lähevad sõprade teed lahku ja Armin satub mingeid segaseid teid pidi kuhugi maakolkasse. Nagu majaomanike jutust selgub, tõi Armini nende juurde veidrikust naabrimees Heino. Armini eemalviibiv kohalolek maarahva juures lõpeb suure orgiaga, kui kogu seltskond ennast täis joob ja Arminil üks selgem hetk on, kui ta perenaisega tantsida üritab, ajades sellega vihale peremehe, kes Armini läbi peksab. Nagu Heino selle peale peremehele ütleb: „Sina tegid kõik õigesti.“ Peale seda on Armin natuke aega surnud ja siis juba väga raskes seisus haiglas.
Maakate trio oli samuti suurepärane. Pererahvast mängisid Lii Tedre ja Ahti Puudersell, nende veidravõitu invaliidist naabrimeest kehastas Lauri Kink. Lauri Kingi puhul olen ma varemgi vaadanud, et talle tohutult sobib veidrike kehastamine, näiteks suurepärane esitus lavastuses „Diileri valik“, kus Kingi tegelane oligi selle näidendi ainus vaadatav tegelane, kelle pärast selle suhteliselt igava lavaloo tasus ära vaadata. Nii ka „Janus“, Kink on nii äraspidine tegelane, aga see kõik mõjub hästi loomulikult. Selline vaikne veidrik, kes kellelegi halba ei taha, kes talle halvasti ütlemise korral hingepõhjani solvub, aga annab sekundiga andeks. Kes võib olla seltskonna hing, kuigi intellektiga tal hiilata pole. Istub ja naeratab omaette mingite ainult talle arusaadavate asjade üle. Kui midagi ütleb, siis nii, et see kutsub esile naerupahvaku või paneb vähemalt naeratama. Ja üldse mitte üleolevalt, et naeraks teda välja, vaid just muigad selle tema armsa tobeduse üle.
Ahti Puuderselli sai üle hulga aja näha asjalikus rollis. Ma olin kuidagi sellega juba ära harjunud, et ta on viimasel ajal kehastanud mittemidagiütlevaid statiste. Sellist lavatäidet, et keegi peab ju seda rolli mängima ja keegi peab seal laval seisma, siis korraks uksest välja minema või aknast sisse vaatama või midagi sellist. Aga nüüd oli kohe täitsa roll külamees Feliksina. Kohe sellest hetkest, kui Puuderselli ohmuvõitu maakas lavale ilmus, oli ta rollis sees. Tömbi näoga töömees, elust ja kõigest väsinud, tallaalune, kes alati pabistab selle pärast, ega ta ometi midagi naisele vastumeelset tee või ütle. Ja sellega oma aktsiaid ei riku, et teenib ära oma muidu tolerantselt proualt sõimu või veel midagi hullemat, et kasutusele tulevad sanktsioonid. Seda Puuderselli Feliksi kulgemist ja olemist oli päris koomiline vaadata. Näos kogu aeg selline jobu ilme, vahepeal mingid miimikamuutused, teeseldud huvitatus kellegi jutust, ei taba ära jutu sisu, aga üritab teha „kaasamõtlevat“ nägu. Isegi liikumises oli selles Feliksis midagi iseäralikku, selline vaikse mehe kõnnak, kes ei taha mitte kedagi segada, ei taha mingeid jamasid, ei taha, et keegi teda tähele paneks. Peaasi, et juua saaks ja väike rahulik seltskond oleks. Armini peksja on just nimelt Feliks ja ta peksab ühe käega teise käe pihku, markeerides nii Armini molli segipeksmiset.
Noori näitlejaid Liisa Laignat võrgutava saatanana hollandi koostööfirmast ning Sten Karpovit sõbrana oli lihtsalt ilus vaadata. Järgmise etenduse vaheajal kuulsin välismaalasi rääkimas, kui üks mees üritas ühele naisele selgeks teha, mis „Janus“ toimus. Nagu mees ütles, oli naine kogu etenduse maha maganud. Välismaalasest festivalikülalise arvates olid meie tavalised maainimesed asotsiaalid (aga ega ta palju ju mööda ei panegi), et nad korjasid selle mehe oma autosse. Hmmm... huvitav arusaamine asotsiaalidest, korjavad oma autosse ja viivad ta oma koju. Naine: „Aga miks ta läbi peksti?“ „Sest ta hakkas perenaisele külge ajama“. „Tegelikult oli see väga lihtne lugu, seal polegi midagi aru saada, kõik oli väga loogiline...“ seletas mees edasi.