Ohvrit mängides

Vennad Presnjakovid „Ohvrit mängides“ lavastaja Mart Koldits, Linnateater
Igas mõttes huvitav lugu jutustab 33-aastasest Valjast, kes on misantroop ja erak ning töötab miilitsagrupi juures „ohvrina“. Grupp käib rekonstrueerimas mõrvajuhtumeid ja siis peab Valja olema see peksupoiss, kes on ja teeb täpselt seda, mida kurjategija ütleb, mida ta ohvrile tegi, mida talle ütles, kuidas ohver kukkus või lamama jäi jne. Iseenesest täitsa huvitav töö, mõtlesin, et kui mulle üldse mingi töö sobiks, siis just selline, tegema just eriti midagi ei pea, saaks käia igasugu huvitavates kohtades ja igasugu imelikke inimesi näha ja omapäraseid lugusid kuulda. Ise mõtlema ega vastutama ka ei pea, teed seda, mida pealik käsib.
Lavastus oligi lahendatud kaheselt: üks lugu, mis kulges lava peal, ja teine lugu, mida näidati kuriteo rekonstruktsiooni üles filmiva miilitsaoperaatori Piret Kalda kaamera läbi. Lava tagaseinale oli asetatud ekraan, kuhu koheselt filmitud pilt ilmus. Seega oli osavalt lahendatud ka publiku viimine sellistesse kohtadesse, mis otseselt publiku vaatevälja ei jäänud, nagu näiteks lavanurgas asuv kinnine tualettruum. Kui kurjategija koos Valjaga tualetti lähevad, et kurjategija saaks näidata, kuidas ta täpselt oma sõbranna tappis, siis jäävad nad suuresti publiku vaateulatusest välja, aga tänu kaamerale on selgelt näha, mis seal pisikeses ruumis toimub. Filmipildina kasutati igasuguseid naljakaid kaadreid, näiteks seene kasvamist või katastroofifilmi. Eriti palju hakkas silma „South Parki“ tegelane, kelle nimi mul nüüd meelde ei tule, aga kes igas osas surma sai. Siis olidki erinevad fragmendid selle naljaka tegelase surmamomentidest. Ja Valja t-särgil oli ka see multifilmikangelane.
Samuti olid väga head suured plaanid, kui oli hästi näha näitlejate pingutusi ja miimikat, see tekitas väga palju koomilisi momente, kui mõnda tömpi nägu lähivaates näidati. Erilised kiidusõnad tuleks siinkohal öelda Andero Ermeli mängitud kahtlustatavale. See oli selline tüüpiline otsekui tänavalt teatrilavale toodud jobu, hästi tõetruu esitus. Sellist idiooti annab ikka mängida. Kuidas tal silmad särama lõid, kui ta ennasttäis ja enesemõistetava uhkusega teatas, et tead, ma ütlesin talle, et lähme välja, räägime. Ja kuidas ta siis arusaadava enesestmõistetavusega näitas, kuidas ta oma lapsepõlvesõbra maha laskis, külma rahuga võtab relva välja ja läheb ülbelt talle paar sammu lähemale, et lasta surmavad lasud kuklasse. Sellele järgneb taas väga heas esituses mõrvagrupi ülema raevustseen, kus Rain Simmuli tegelaskuju sõimab valimatutel teemadel ja valimatult kõiki. See oli selline hästi õige hoiakuga raev, et ma ei saa aru, mis teiega valesti on, et te sellised värdjad olete, miks te klõpsite püstolit ja teete selliseid nalju, selle asemel, et panna kodus naisele hambapastatuubi sinepit – vot see on üks õige nali, mitte need teie lollused. Märgates endal pealiku kurja pilku ütleb Ermeli tegelane nagu vabandavalt: „Tulistasin... paar korda.... no ainult paar korda...“
Lavastus oligi täis üliandekaid esitusi, eesotsas muidugi peaosatäitja Valjaga Priit Võigemasti kehastuses. Sellist intelligentset nüridust on ka raske mängida. Et sa oled sisukalt tühi. Kogu aeg vaikselt ja omaette, aga samas kohalviibiv. Enamus ajast vait, aga kui midagi ütleb, siis nii, et on öeldud, ja et meelde jääb. Ja hea mõtte või poindiga. Valja suhtumine oli kogu aeg nii äraspidine, tundus, et ta pole üldse asja juures. Aga kui panna kõrvuti 2 „nüri“ kuju – Valja ja teine miilits Mart Toome esituses, siis tuleb kohe välja, milline vahe on nüril ja nüril. Valja kindlasti mängib, kaitseb ennast selle nüri hoiaku taha, et kõigest sellest jamast välja jääda, mis toimub. Toome tegelane aga ongi nüri, lihtsalt loll. Nagu selgus ka selles Valja poolt korraldatud eksperimendis, kui ta täiesti ootamatult näitab miilitsapoisile, et vaata, sinu rahakott istub seal, ja osutab mehele, kelle kuritegu rekonstrueeritakse. Valja mõte seisneb selles, et tasub miilitsal see pätt lahti lasta ja ta saab suure varanduse. OK, töö juures tuleb jama, saab pahandada ja aetakse töölt minema, aga see-eest ta saab omale sellise varanduse, et pole vaja enam tööl käiagi. Pätt kuuleb ka seda juttu pealt ja on juba stardivalmis, et plehku pista, nagu talt käerauad maha võetakse. Kui aga Toome tegelane tõepoolest hakkab pätti köidikutest vabastama, tuleb välja, et Valja õpetas oma kolleegile kõigest moraali, et see saaks aru, milline tegu on eetiline, milline mitte. Ja lisab sapiselt: „Mis sa mõtled, et lepite kokku, et ta toob sulle kilekotitäie kulda ja mees ongi sul homme ukse taga: Tere, siin on teie kuld?“
Idiootsuse tipu saavutab kogu lugu, kui hakatakse topeltrekonstrueerima. Andero Ermeli esitatud päti rekonstruktsiooni ajal juhtus selline tobe lugu, et mõrvagrupi ülem hakkas selles restoranis, kus kuritegu toimus, pakutavat sushit sööma ja suri mürgitusse. Peale seda tuleb uue mõrvagrupi juhiga kahte kuritegu korraga rekonstrueerida, mis ei põhjusta peavalu mitte ainult Valjale, kes ei saa enam aru, kumba kannatanut ta nüüd mängima peab, ja mis hetkel ta parajasti kus olema peab ja kumba kannatanut kehastab, vaid on tobenaljakaks katsumuseks kõigile selles eksperimendis osalejatele. Samasuguse idiootsusena mõjus basseinistseen, kus oli vaja järele matkida basseinis uputamise kuritegu. „Idioot“ Valja jättis basseini tulles ujumispüksid jalga panemata, kuigi talle oli ette teada, et minnakse basseini. Aga Valjal on omad põhimõtted, miks ta peab panema basseini jalga sitased ujumispüksid, kui tal on jalas täiesti puhtad aluspüksid? Selle põhimõtte pärast ei luba basseinivalvur Helene Vannari väga groteskses esituses Valjat tavalises pesus vette ja uputamise kuritegu tuleb rekonstrueerida basseini äärel kuival maal.
Valja liin emaga (Epp Eespäev) jäi minu jaoks natuke häguseks. Ja seda, et Valja on Hamlet, lugesin ma üldse kavalehelt, ise poleks küll selle peale tulnud. Ainult selle vihje põhjal, mis lavastuses oli, et Valja suhtleb oma surnud isaga (Aleksander Eelmaa). Üldse jäi kõik, mis toimus Valja kodus, kuidagi tagaplaanile, seevastu tööd puudutavad stseenid olid täiuslikult lahtimängitud. Ilmselt läks kogu lavastusmeeskonna aur tööd puudutavatele stseenidele ja kodule ei jätkunud enam küllalt võhma. Kuigi omapäraselt muigama panid need kodusedki stseenid. Ka lõpustseen jäi minu jaoks arusaamatuks. Ei saanud aru, kas see, et Valja mürgitab tema pulmalauda kogunenud seltskonna, oli unenägu või ilmsi. Kas ta lasi emal ennast nii kaugele viia, et Valja oli nõus abielluma. Ja siis ilmuvad välja hägused madrused koos Valja surnud isaga, isa esitab juba eelnevalt 2 korda kuuldud „laulu“ jaapani kaunitarist, kes sai inglaselt lapse. Saal lastakse paksu tossu täis, kõik surevad. Või midagi sellist, ühesõnaga arusaamatu.
Lavakujundus tundus olevat just festivalil Sadamateatris esinemiseks tehtud. Kavalehte sirvides jäi udustest piltidest mulje, et seal mängiti hoopis teises keskkonnas, et kõik kuriteopaigad või Valja kodu olid ikka rohkem korterite moodi ja mööbli-tarbeesemetega sisustatud. Pilti näitas televiisor. Sadamateatris olid aga lava markeerimiseks üles pandud karkassid – valged liistud. Need tähistasid ühes küljes ust ja teises küljes oli aken, mis vajadusel muutus ka jaapani restorani letiks. Tagumine lavasein oli tahvel, kuhu tehti kriidiga igasuguseid konkreetsele stseenile vastavaid joonistusi – basseinistseenis olid selle seina äärde tõstetud toolid ja nende alla moodustusid ujumispukid, mille peale olid kirjutatud raja numbrid. Jaapani restorani stseeniks aga kritseldas Võigemast sellele seinale väga kunstipärased hieroglüüfid. Veel võis seal seinal näha kappi ja lihtsalt ust, mida ka kasutati, s.t. vastavad avad olid seinas olemas, mille kaudu käia. Kasutati veel omapäraseid klaasist aluseid, mida sai tõsta vooditeks või laudadeks, huvitav oli Valja ja ema stseen, kui ema peseb klaasi ja Valja teisel pool klaasi taidleb, kuigi vaid mõni minut tagasi oli see klaas Valja voodi.