Dekaloog

Gintaras Varnas ja Audronis Liuga „Dekaloog“ (10 käsku), lavastaja Gintaras Varnas, teater Utoopia (Leedu).
Sellist „välismaa“ teatrit pole ammu näinud, kus tuli hästi tähelepanelikult vaadata. Kui ei tea loost midagi, ei saa keelest aru ja kõik näitlejad on tundmatud. Kohe alguses hakkasin mõtlema, kui kauged me leedulastega tegelikult oleme, ei saa teineteise keelest ega suuresti ka kultuurist-elukorraldusest aru, aga samas ka nii lähedased, mõlemad Baltimaad, peaaegu naabrid ja isegi ühesugused kilekotid on meil. Alguses võttis natuke aega, et üldise korraldusega harjuda, ma pole üldse harjunud midagi vaadates oma tähelepanu jagama, et peaks vaatama lava ja lugema subtiitreid. Samamoodi filmide vaatamisel, mina ei saa nii vaadata, et pean vaatama pilti ja siis veel alt kirja ka lugema. Kui väga igav lavastus on, siis on muidugi eriti ooperite puhul sellest täitsa kasu, et üleval tekst jookseb, on vähemalt midagi lugeda. Aga niipalju, kui ma neid ooperite tõlkeid olen lugenud, siis seal liigub tekst hästi aeg luubis. Lauldakse veerand tundi aariat ja selle aja jooksul on üleval kogu aeg üks ja sama tekst.
Nüüd hakkas tekst hästi kiiresti liikuma ja vahetuma. Näitlejad edastasid palju teksti, seda oli kogu aeg vaja vahetada, üks kiri vahetus teisele. Samal ajal oleks tahtnud vaadata ka mängu või tegevust, üldse lava ja muid detaile, nii et selles mõttes oli paljuski isegi poolik vaatamine, et mingi osa sellest lavastusest läks tõlke lugemise pärast kindlasti kaotsi. Noh ja see leedu keel on ju ka täiesti arusaamatu. Mõned tuttavad sõnad hakkasid kõrva, aga päris nii kuulata ei saanud, et üldse tõlget ei loe, seda isegi ühte stseeni või dialoogi kestel. Ropendamised olid arusaadavad ka ilma tõlketa. Seda oli päris vahva tabada, et leedulastel on slaavi keelele omaselt palju vene keelest tuttavaid roppusi käibel, nagu „huinja“. Lugemata jätsin ainult teatri proovisaalis toimunud stseenid, kui etendati „Romeo ja Julia“ proovi, et noh see tekst on ikka teada, polegi nii oluline, mida nad seal parajasti räägivad, sisu on ikka teada, millest jutt käib. Nende stseenide juures oli laval ka kõige rohkem vaadata, sest tegemist oli noore leedu avangardistliku lavastaja traktsiooniga klassikast.
Teater teatris stseenid olidki minu jaoks kõige paeluvamad. Kuigi sellisel kujul „Romeot ja Juliat“ vaadata oleks olnud väga totter, poleks vist kaua vastu pidanud, aga niimoodi proovi tasemel, kui näitlejad ise ka sellesse paraja irooniaga suhtuvad, mida näitlejast lavastaja neil teha käsib, oli ikka väga vahva. Avangardist tahtis teha „Romeost ja Juliast“ täiesti oma lugu, pikkides sinna Nietzschet ja Wagnerti, sekka deemoneid ja kaasaegset tantsu. Näiteks pidid Tybalt ja Mercutio oma võitlustseeni esitama kaasaegse tantsu saatel, kuigi liigutused tuli enne kokku leppida ja läbi harjutada. Tybalti surmastseen nägi välja nii, et Tybaltit kehastanud näitleja esitas hästi pika suremise pantomiimi, siis läks pingile pikali, aga päris ära veel ei surnud. Mercutio tuli tema juurde ja hakkas mässama, tiris soolikad ja siseorganid välja, peale seda sureb Tybalt lõplikult ja Mercutio jääb vihase deemonina pingi taga olevale toolile kükitama. Hästi palju oli mängulisi elemente, kuidas nad mängivad stseeni läbi marsimehikestena, kes peavad olema skafandrites.
Tõlke jälgimise tegi keerukaks veel see, et puudus sünkroonsus. Kuigi seda teatrilavastuselt nõuda, oleks ka utoopiline. Filmi subtiitrite puhul on arusaadav: film on üles võetud, sellele kleebitakse vastavate kaadrite alla vastav tekst. Aga teatris on ju kõik koha peal sündiv, on küll kokkulepitud stseenid, teatud paigutus, kulgemine, aga ikkagi toimub kõik kohapeal, pole midagi püsivat ega õhtust õhtusse toimuvat. Siin viib tõlke sünkroonist välja isegi selline pisiasi, kui mõni näitleja pausiga kauem viivitab. Nagu kas paus kannab või ei kanna. Teeb ühes kohas kahe sekundi asemel minuti pausi ja juba on tõlketekst kuhugi kaugele ette ära jooksnud. Samuti hakkasid mängima ka kõikvõimalikud juhuste läbi sündinud improvisatsioonid. Näiteks üks koht oli selline, kus 2 poissi ja tüdruk istuvad pingil ning suitsetavad. Peavad suitsu käest kätte andma, aga ühe suitsu üleandmise korral kukub suits kellelgi käest maha. Selle peale toovad näitlejad kuuldavale paljuski spontaanse improvisatsiooni, nagu häälitsused „oih“ või „mhhh“ kuni pikemate fraasideni välja: „Mis sa pidid nüüd suitsu maha viskama...“ või midagi sellist. See kõik läks ette valmistõlgitud tõlke puhul kaduma. Oli aru saada, et mõnes kohas näitleja rääkis midagi muud, kui see, mis teksti ülevalt kuvati, aga teha polnud midagi, hea et niigi palju tõlget näha sai. Seoses tõlkega mõtlesin veel seda, et ei tea, kui palju leedulasi või leedu keelt hästi valdavaid inimesi saalis on. Kas näitlejad võivad kuskil „kaugel karupees“ mängides endale seda lubada, et hakkavad täitsa suvalist teksti pilduma. Et lihtsalt endale nalja teha ja vaadata, kuidas kaasnäitleja reageerib. Näiteks selle asemel, et oma näidendi teksti edastada, öelda: „Ega ma ei ütle seda, mis ma nüüd ütlema pean.“ Kui praegu laval midagi sellist toimuski, siis keelt mõistmata jäid kõik need nüansid mõistmatuks. Kuigi vahepeal ma lõbustasin ennast sellega, et kujutasin ette, mida näitleja tegelikult oma tegelase suu läbi kõlada lasi, et see ei vasta üldse üleval loetavale tekstile. Umbes nii, nagu ma prantsusekeelseid filme vaatan, mõeldes ise teksti juurde.
Lavakujundus oli samuti detailirohke, kuigi lava iseenesest oli tühi. Eeslava katsid pikas rivis kulgevad klaasid. Kõiksuguseid klaastist nõusid oli seal, aga põhiliselt pitsid. Tulles just etenduselt „Janu“ ja sellist lavakujundust nähes, mõtlesin, ohhooo, kas siis Baltimaade suurim ja aktuaalsem probleem on alkoholism? Samuti seisid seal reas ka mõned kodutehnilised vahendid, nagu veekeetja, millega vahepeal teed keedeti, ja tolmuimeja. Lava keskel oli mitmeid funktsioone omav pink, tagalava ehtisid tuules lehvivad pesupalakad, nende taga oli pikk kõrgendik, kus toimusid „ähmased“ stseenid, nende stseenide toimumispaigast ma eriti aru ei saanudki. Teksti järgi võis aru saada, et tegemist on mingi teatri pööninguruumiga, kus Punapea ja Varblane elavad ning kust nad binokliga teatrisaalis toimuvat passivad. Vasakul lavapoolel on laud toolidega. Paremal pool toolid ja tugitool.
Sellest oli kahju, et „Dekaloogi“ alapealkirja „10 käsku“ sain ma teada alles peale etendust. Vaatasin ja mõtlesin kogu aeg, et mis asi see nüüd on? Leedu kaasaegne elu? Eluheidikud ja paremal järjel inimesed, noored ja vanad, olmeprobleemid. Erinevad stseenid, mis on seotud mingite ahelatena. Palju huvitavam oleks olnud vaadata, kui oleks teadnud, et igas stseenis kujutatakse ühte surmapattu, oleks kogu aeg mõtlemist olnud, mis patuga parajasti tegemist on. Nii taibukas ma kahjuks ei olnud, et oleks ise selle peale tulnud. Ühte konkreetset lugu nagu polnudki, toimusid erinevad episoodid erinevate tegelastega. Ja kuna ma leedu teatrit tõesti eriti ei tunne, siis oli alguses raskusi isegi sellega, et ära tabada, palju neid näitlejaid siis laval on. Kas see mees on nüüd see sama mees, kes oli üle-eelmises stseenis näitleja? Või on see hoopis see teine mees, kes oli ühes teises stseenis poiss? Mehed suutsin enam-vähem ära identifitseerida, ainult vana kaltsakat mänginud mehe tundsin lõpus kummardamise ajal ära, et see mees mängis ka kirjanikku. Naiste puhul aga valmistas üllatuse koristajat mänginud naisnäitleja, kes oli ühtlasi ka Varblane.
Avastseenis Svetlanana üles astunud iludus oli kogu ülejäänud loo läbivalt Monika, teda oli kerge ära tunda, ta on pikk ja sihvakas ja tume, natuke isegi pilusilmne, nagu oleks tegemist mongoliidse rassi esindajaga. Ning kolmas naisnäitleja selles lavastuses oli blondiin, nende kahe viimase naise äratundmisel raskusi polnud, aga seda arvasin küll, et koristajat ja Varblast mängivad erinevad tegelased. Monika puhul pani imestama see, kuidas naine suutis ennast järjest vist oma 5 minutit keerutada. Pärast oli selgelt näha, et ta ei teeskle peapööritust, vaid tal ongi konkreetselt halb, tuigub ringi ja on näost valge. Kui ta peale nii metsikut soolot tugitooli puhkama laskub, on tal peanahk higine, nii et juuksed on märjad.
Kätel seismine oli ka siin oluline teema. Kui ma hakkasin kirjutama „Misantroobist“ ja jõudsin selle kohani, et keegi näitlejatest seisis kätel, siis jäin korraks mõtlema, et oot, see oli ju „Dekaloogis“... või oli „Misantroobis“ ka? Selgelt oli meeles, et teater teatris stseenides oli üks prooviepisood, kus „Romeo ja Julia“ tegelased pidid edastama oma teksti kätel seistes. Üks näitleja sai sellega suurepäraselt hakkama, seisis ja isegi liikus vabalt kätel, aga teine vajas korraliku kätelseisu teostamiseks tuge. See kutsus taas esile koomilise efekti, kui näitleja palus niigi närviliselt lavastajalt tuge: „Palun hoidke mu jalgu“. Möllunäitlejad, kes kõiki lavastaja kapriise täitma peavad, pistavad vahele, et ega see nii uudne polegi, mida avangardist teeb, Nekrošius on seda juba teinud. Lõpuks kaevasin mälusopist ikkagi nii palju välja, et oli mõlemas lavastuses ja huvitav, et ma neid lavastusi just ühel päeval nägin. Nagu eelmisel sügisel oli Kuldsel Maskil kõigil Moskva teatritel mantlitega mingi teema - „Jutustus õnnelikust Moskvast“ toimus garderoobis, kus mantlid olid üks põhiline mänguvahend, dekoratsioonielement ja aksessuaar. Järgmisel õhtul läks lahti VD eesriie ja „Kirsiaia“ avastseenis toimetas Firss mantlitega.
Leedu kaasajast toodi meieni igasuguseid huvitavaid stseene. Lastekodutüdrukust, kes tahab, et lastekodusse sotsiaalküsitlust tegema tulnud üliõpilane ta endale võtaks. Kodututest lastest Varblasest ja Punapeast. Varblane satub pedofiili kätte, kuid halvim jääb juhtumata, sest sekkub Varblase sõber Punapea ja tapab pedofiili. Peale seda võigast stseeni on nagu publiku jaoks vabastava naeru moment, kui paadialust joodikut mänginud vanamehest pedofiil lamab surnult laval ja lavale tuleb koristaja. Näitlejate pidevatest veidrustest väsinud koristaja (nagu ta „Romeo ja Julia“ proovi tegevale kolmikule ütles: „Teeksite te siin siis tööd ka...“) hakkab käratsema, et minge juba ära koju, no kaua võib, ma pean siin ju kõike veel koristama ka hakkama. Surnud näitleja vastab: „Ma olen surnud, ma ei saa kuhugi minna.“ Siis teavitab koristaja veel publikut, et teie daamid ja härrad minge ka ära, mul on vaja saali ka veel koristada, aeg on juba hiline, hakake aga minema.
Veel oli stseen telesaatest, kus iludus Svetlana rääkis oma elukorraldusest, et ta teeb 14 korda nädalas trenni ja milliseid iluprotseduure ta läbi viib. Stseen ema ja pojaga, kus ema poja inglise keele oskust kontrollib. Stseen teise ema ja pojaga, kus võlgadesse uppuv poeg tuleb emalt raha küsima, aga ei saa midagi. Poeg võtab appi isegi viimase õlekõrre, et kuidagi ema heldima panna, teatab emale, et ta on saanud vanaemaks, näitab ka „lapselapse“ pilti, aga kui ema teatab, et ta annab raha lapselapsele endale, mitte pojale, tunnistab raevunud poeg üles, et tegelikult polegi mingit lapselast. Selle laenudesse uppumise juures mõtlesin ma, et Leedus ilmselt SMS-laene ja muid selliseid kiirelt probleemist vabanemise võimalusi pole, muidu oleks seda ka ära märgitud. Kui eesti kaasaegses draamas oleks tegemist võlgadega, siis oleks tegemist kindlasti kiirlaenudega.
Siis oli pikemalt veel näidatud ilusa näitlejanna lugu, kes on väga õnnelik, et sai Julia osa noore ja kuulsa leedu avangardist-lavastaja uues lavastuses. Proovid kukuvad läbi, sest naine ei suuda olla nii himur ja jalgu hargitavalt hööritav Julia, nagu lavastaja temalt nõuab. Pealegi selgub, et Julia ootab lavastajalt last, mikrofon on selle stseeni juures sisse lülitatud, nii et seda dialoogi kuuleb kogu teater. Julia läheb teatrist ja kodust ära. Siis oli veel kuni viimaste hetkedeni natuke arusaamatu lugu tüdrukust, kes oma nuku ära tapab. Kogu seda julma stseeni vaadates kummitas mind küsimus, et mis siis nüüd on, mis nukk paha tegi, et ta tuleb ära tappa? Ema ja isa jätsid maha, siis ainus sõber on nukk, ja see tuleb ka ära tappa, et poleks üldse kedagi? Aga tegelikult tappis tüdruk nuku ära, mattis ta maha ja hakkas ootama, et nukk muutuks ingliks.
Näidati päris julmi stseene narkomaaniks kujunemisest, kuidas poiss läheb kodust välja, et saada õues kokku narkodiilerist tüdrukuga ja kanepit tõmbama hakata. Pärast ka natuke vägivalda, kui ühel poistest on uus ja vinge videokaamera, millega on vaja filmida juhuslikult hoovi pealt kinni püütud Punapead ja sundima teda matkima vahekorda oma sõbrannaga (ilmselt siis Varblasega). Need stseenid olid oma elutruuduses nii südant pahaksajavad, et tuli meelde kunagi vist Reporteris nähtud samasugune lollakate tembutamine, kui poisid filmisid ühte tänavameest, kellel kästi püksid alla kiskuda ja pärast korjati veel teine paariline alastatud alakehaga pudelikorjajale juurde, et teine suhu võtaks. Lastestseenid läksid eriti korda, kuna endal ka juba sellises tundlikus eas lapsed kasvamas, ei tahaks küll, et poeg sööb kodus „jälle nuudlid“ ära ja läheb välja selliseid lollusi tegema, nagu näidendis näidati.
Selle kolmiku ühest poisist ja ainsast tüdrukust kujuneb paar. Tüdrukust on aru saada, et ta on rikkast perest. Lõbutsemiseks ostsustavad noored tüdruku isa auto ärandada, rallivad sellega mööda linna ringi ja ajavad ühe paadialuse alla. Noorte jaoks pole probleem mitte see, et nad tegid haiget inimesele, ohver jäi siiski ellu, vaid see, et nad rikkusid tüdruku isa auto ära ja sellest tuleb suur pahandus. Hiljem elavad need poiss ja tüdruk koos, teine poiss on vahepeal mööda maailma ringi rännanud, suurema osa ajast Saksamaal autosid ärandanud. Tuleb Leetu tagasi ja näitab Monikale oma autokollektsiooni: automudelid, mida ta uhkusega kohvrist välja tõstab, seejärel neid Monikal mööda kaldu olevat klaaspinda alla laseb veeretada. Poiss suudab Monika ära rääkida, et Monika hakkab koos temaga tööle, saab miljoneid. Kui Monika oma uuest elukorraldusest elukaaslasele räägib, on poiss väga solvunud, et Monika tahab hakata „paha“ elu elama, ei aita isegi Monika unistused, kuidas nad mööda maailma reisima hakkavad, kõige kallimates hotellides peatuvad, kallite kaubamärkidega riideid ostavad ja lugematul arvul miljoneid omavad. Lastena käivad poiss ja Monika kerjamas, poiss mängib kitarri, Monika laulab. Laulu ajaks tuli Monika saali ja sai isegi paar rahatähte ilusa lauluesituse eest (Knock-knock-knocking on Heaven's Door).