100-aastane laps

Laululugu „Saja-aastane laps“ lavastaja Andres Noormets, Endla
Lavastuseks oli laulunäidend „Saja-aastane laps“ Endla teatrilt Andres Noormetsa lavastuses. Tükk koosnes vanaaegsetest lastelauludest, eriti mulle tuttavaid laule polnudki, nii vanad laulud oli, aga mõni motiiv tuli tuttav ette ikka küll. Imestama pani laulu „Rumal lugu“ esitus, ma laulsin seda mudilaskooris ja siis me laulsime iga salmi järele „ähvarduse“ õpetajale, mis siis saab, kui ta kohe vahaega ei tee. „Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen emmele, et õps ei lase söögile.... Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen onule, et õps ei lase joogile...“ Ainult viimase salmi puhul esitasid näitlejad ka selle kõige naljakama riimi: „Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen issile, et õps ei lase pissile.“
Lavastus oli hästi mänguline, näitlejad ise laulsid ja musitseerisid, mis pani mind taas mõtlema sellele, et milleks meil on ikkagi vaja teatris tehtavatesse muusikalidesse kutsuda mitte näitlejatest osatäitjaid, kui näitlejad nii hästi laumise ja esitamisega toime tulevad. Kui lauljad mittenäitlejad tahavad laulda, siis on neil ju selleks kontserdid ja muud väljendusvormid, igal juhul mina seda küll ei poolda, et igasugused Mihhailovad ja Padarid teatrietendusi reostama lastakse. Lavakujunduses oli palju detaile, aga häiris see hämarus, milles kõik toimuma pidi, nagu olekski tegemist mingi vana asjaga, mida päevavalgusele näidata ei kõlba. Samuti oleks võinud lava tagumisel seinal olevale ekraanile kuvada kõigi esitusele tulnud laulude sõnad, mitte ainult valitud laulude omad. Lapsed oleksid hea meelega kaasa laulnud, kui oleksid sõnu teadnud. Kui mõne üksiku laulu sõnu mõni laps teadiski, siis vaevalt, et ta üksinda kogu saalist ainsana oleks julgenud kõvasti kaasa laulda. Aga kui teised lapsed ka laulavad, nii oleks kõik lapsed kindlasti häälitsema hakanud. Oleks palju lõbusam selle aja ära istuda olnud.