Sound of Silence

„Sound of Silence“ lavastaja Alvis Hermanis, Riia Uus Teater

Geniaalne lavastus idee poolest – arusaadav igas kultuuriruumis keelest sõltumata. Otseselt pantomiim see ei olnud, inimesed tegelesid oma igapäevaste asjadega, neil olid abiks esemed ja mööbel, kõigest oli ka ilma sõnadeta aru saada, kuigi häälitsusi ja muusikat oli palju. Süžee kui selline puudub, aga samas ka tegevuse idee, panna inimesed tegutsema mahajäetud majas, on geniaalne. Näitlemisoskust sellise loo esitamine eriti ei nõuagi, olulisem on julgus ja tahe laval üles astuda. Kujutada inimest, kes tuleb majja, vaatab seal olevaid vanu asju, hakkab seal ise tegutsema, elama, toimetama. Tegevus toimus 60ndate aastate lõpus, sellepärast oli kõik hästi retro. Meeldisid naiste riided, tõeline moeetendus, eriti purgisoengu tegemine. Tuli välja, et sel ajal kasutati purke nii moe aksessuaaride kui ka suudlemise õppevahenditena.
Hermanisel on näitlejannad valitud nagu missivõistlusele, kõik laitmatult hea välimusega, nii et neid oli ka lust vaadata. Vaid üks naine oli erand, aga ta oli ka tegevuslikult vajalik paksuke, et natuke paksude inimeste üle naerda, kuidas neil on raskem armastust või tähelepanu leida kui ilusatel inimestel. Paksu naisega seoses oli üks moment, mis päris minu ootusi ei täitnud. Peale seda, kui kõik ilusad noored omavahel tantsima hakkavad, aga paksule kõik mehed järjest korvi annavad, läheb paks omaette tuppa. 2 noormeest tulevad talle sinna järele ja tõid kaasa ketta, mille kohta mina mõtlesin, et see on see kehalise harjutuse ketas, mille peal ennast puusade abil liigutama peab. Et panevad naise sinna peale võimlema ja ei võta teda seltskonda enne, kui ta on 20 kilo maha võtnud. Aga mehed panid naise sinna hoopis seisma ja keerutasid teda liikuva ketta peal niisama ringi. Vahepeal käis majast läbi noorte toimetusi jälgiv vaim – pikka kleiti ja suure kleidi tagumise osaga daam XVIII sajandist.
Kohe saalis istet võttes, märkasin laval tuttavat „eesriiet“. Vaatasin, et see on ju peaaegu sama nipp, mida Hermanis „Pikas elus“ kasutas – lavaruumi ette on asetatud erinevatest paanidest koosnevad piltseinad. Ka sellise eesriide äraviimine toimus samal meetodil nagu „Pikas elus“ ja kui siis lavaruum ise näha oli, oli selge, et see on sama ruum, mis oli „Pikas elus“ - kõik need 5 ruumi: köök, kummalise vanapaari tuba, kes käisid tasuta kilekotte toomas ja apteegist hulgi kondoome ostmas, et nendest küünlaid teha; vanapaar, kes terve päeva valmistub surnuaeda minema; üksik vanem mees, keda terve seltskond hakkab kapi otsast alla aitama või tal seal püsida aitama ning ühisvets. Ainult et nüüd on seal märgatavalt vähem mööblit, peaaegu polegi midagi, valdavalt tühjad ruumid üksikute kolaesemetega.
Ma vaatasin seda umbes nii, et see võib olla selle maja elu enne „Pika elu“ vanadust, need samad vanainimesed (kusjuures osaliselt ka samad näitlejad, kes vanainimesi mängisid) noortena, kuidas nad sinna majja sattusid, kuidas teineteist leidsid ja koos oma pikka elu alustasid. Või siis teine, aga lahjem variant selle maja vaatlemiseks on see, et maja pärast vanakesi, kui enam neid ka pole, kes seda maja oma pika eluga hinges hoidsid, maja suri välja koos vanakestega, nüüd on seal tühjus ja ringi kolavad juhuslikult sinna sattunud inimesed. Kuigi, kui ma sellest ideest kuulsin, et näidendi tegevus toimub mahajäetud majas, mõtlesin ma esimese matsuga, et seal käivad asotsiaalid. Aga sellist elementi polnud lavastuses üldse. Kahju oli sellest, et selles lavastuses ei järgitud olematute seinte reeglit. Alguses küll käidi erinevate uste kaudu ühest ruumist teise, aga mingil hetkel see barjäär kadus ja mitmest toast sai üks suur ruum.
Mahajäetud majas toimus palju salapärast, mis kaasaegsele inimesele võib täitsa arusaamatuks jääda. Nõukogude ajal kasvanuna olen ma küll kuulnud ja kunstilistes toestes näinud „keelatud“ raadiojaamade omavolilist püüdmist, nüüd nägin seda kõige näitlikumalt. Kuidas majja koguneb seltskond selle aja mõistes „edukaid“ härrasid, koristajatädi õpetab neid kõrvaklappe kasutama ja tehnikaga ümber käima. Seanss vabadusse on lühike, üks mees on sellest nii nördinud, et jääb pikalt, käed seinale asetatud, seisma ja tahab justkui seintest kogu seda vabaduse aurat oma kehasse ammutada. Mis teema neil seal piimaga oli, jäi küll arusaamatuks, piim oli nagu narkootikum, mida läbi kõrre sisse imeti ja siis veidralt käituma hakati. Kõige andekam leid oli lavastuses üles astunud rasedate komando, kui kõik majas elavad 6-7 naist korraga lapseootele jäid ja suurte kõhtudega ringi toimetasid. Olin natuke pettunud, et see nii pikk etendus oli, minu meelest oleks piisanud ka ühest vaatusest, pooled asjad ära jätta ja oleks väga hea elamuse saanud. Kaheks vaatuseks venitamine tundus lõpuks juba kordamisena, et seda kõike me oleme näinud.