Misantroop

J.B.Moliere „Misantroopi“ lavastaja Marcus Zohner, VAT Teater
Ateena saalis sain väga hea koha, kust oli kogu lava ja seal toimuv näha, aga tundus, et seda etendust oleks olnud parem vaadata rõdult. Nimelt toimus mäng tühjas ruumis, kuhu näitlejad kõik mänguks vajaliku kriitidega joonistasid. Nii olid tagumisele lavaseinale kritseldatud kapp riiulite ja sahtlitega, asjad seal peal ning sees, uksed, riidenagi ja ahjuroop. Põrandalt nägin lugeda molberti, veekaussi, lauda, kaminat ja diivanit. Muid asju võis aru saada selle järgi, kuidas näitlejad mängisid. Kui mingi asi kuhugi pandi, siis joonistati see asi sellesse kohta, kuhu see pandi, aga kui asi sealt jälle ära võeti, siis kriipsutati see läbi. Näitlejatel olid kostüümidel kohe spetsiaalsed taskud, kust vajadusel kriit välja võtta, et midagi joonistada või markeerida, ning siis peale „šedöövri“ sooritamist kriit tagasi taskusse pista. Nii käis mõni näitleja eeslaval käsi pesemas, Celimene maalis olematu molberti juures, Alceste'i sõber Philinte (Meelis Põdersoo) küttis olematute puudega olematut kaminat ja kohendas puid ahjuroobiga. Iga asi tuli peale selle kasutamist läbi kriipsutada, kui see ära kasutati, siis uut asja asemele ei joonistatud, kui asi võeti kätte lihtsalt kasutamiseks ja pandi kuhugi mujale või samasse kohta tagasi, siis joonistati uude kohta ese asemele.
Kõik oli väga lakooniline, kuid detailirikas. Kostüümide peal olid samamoodi nagu lavakujunduseski kirjapildis ära märgitud detailid: krae, tasku, nööbid, märk, nööpauk jne. Eriti tore oli see, et tegelased kandsid oma tegelaskuju nime riiete peal, muidu oleks päris kaua aega võtnud, kuni oleks aru saanud või ära harjunud, kes seal kes on. Kostüümid olid lihtsad, aga samas ka huvitavate ning palju mänguvõimalusi pakkuvate detailidega. Eriti hakkas see silma koguni viit osa etendanud Katariina Laugu puhul. Näiteks ühe kleidiga sai ta esitada kahte erinevas vanuses naisterahvast, sealjuures kleiti enda kehal ümber paigutades. Kui tegemist oli noore naisega, siis oli külje pealt lõhikutega kahest pikast siilust koosnev pihikkleit eest tõstetud põlvedeni, tagant normaalses pikkuses. Kui aga Lauk kehastas paha vanamutti, oli kleit eest siivsalt õiges pikkuses, aga tagant poole tagumikuni selja peale üles tõstetud. Selline kleidiasetus näitas seda, et väliselt (eestpoolt) üritab see vanamoor olla hästi korralik, jätta endast vagura mulje, käituda nagu nunn, aga tegelikult (tagantpoolt) näitab ta kõigile tagumikku ehk siis keeras igal võimalusel käkki. Kleiti sai erinevatesse positsiooni tõsta erinevalt paigutatud nööpide abil.
Ka teiste tegelaste kostüümid olid paeluvad oma lihtsuses. Värvidest olid kasutatud ainult valge, must ning hall, aga erinevates variatsioonides. Eriti koomiliselt mõjus pikk vibalik Ago Soots topeltrollis, Oronte'i mängis ta „pikana“ ehk oma tavalises pikkuses, olles nii pikk nagu ta tavaliselt on, teist tegelast markiid esitas ta aga natuke kühmus ja kükkis olles. Tema riietus oli ka eriti koomiline: lühikesed puhvpüksid ja sukkpüksid. Nii et alati, kui üks tema tegelaskujudest lavale ilmus, kutsus ta juba oma olekuga esile naerupahvaku, hea näitlejameisterlikkus ka veel juurde. Peategelane misantroop Alceste Tanel Saare kehastuses oli valges kostüümis valge vares ja tema armastatu Celimene Elina Pähklimäena oli üleni mustas nagu must ronk. Pähklimägi seelikul olid veel huvitavad detailid, seelikut sai sisemiste paelte abil erinevasse vormi ja pikkusesse reguleerida.
Lavastuse vaieldamatu staar oli Katariina Lauk oma eripärastes rollides. Kahest naiserollist oli juba seoses kostüümiga juttu, kuid nendel osatäitmistel tasub kindlasti peatuda ka rollisoorituse poolest. Vahepeal, kui appi võtta head kujutlusvõimet, tundus, et tegemist polegi ühe ja sama näitlejaga. Imestusväärne muundumisvõime. Noore ja „õigesti“ mõtleva naisena, kel puhas süda ja tunded paigas, kes on leidnud oma armastuse ja tahab temaga õnne luua, on Katariina Lauk siivas ja tagasihoidlik. Kuid kui vaja, siis seisab väga tuliselt oma ideede eest. Vanema ja ebaõnnestunud naisena kasutas Lauk mingit väga huvitavat hääletämbrit, nii et erilist tähelepanu väärisid näitlejanna häälepaelad, mis soonte näol väga pingul läbi kaela turritasid. See oli natuke kähisev, kuid äärmiselt kriiskav hääletoon, mida Lauk endast suutis välja pigistada, samas väga hea diktsiooniga, nii et tekstist ei läinud mitte midagi kaduma. Imetlust vääris ka kogu trupi hea füüsiline vorm. Näitemängu teksti mitte ainult ei edastatud, vaid seda ka mängiti läbi, vahepeal tehti seda isegi kätel seistes. Samamoodi nõudis ülimat füüsilist pingutust Laugu esitus vanema naisena, kes elus kõigest naiselikust ilmajäänuna tahtis vähemalt nüüdki vanuigi meeste lähedust tunda, nautides iga hetke, kui oli võimalus mõne mehega vestelda. Sel ajal esitas Lauk oma halenaljakaid lähenemiskatseid, nii et ta juhuslikult mehega mingisse siivutusse poosi vestlema jäi, ennast siis avastades sellele tegelaskujule omaselt käed suure ehmatusega mõlemad käed oma au ette lüües.
Veel kehastas Lauk „Misantroobis“ kolme episoodilist meesrolli: kahte teenrit ja käskjalga. Neist värvikaim oli Dubois, Alceste'i teener, n.n. „põmmpea“, kellele pea peale oligi pandud mingi „põmm“ - vateeritud mütsike, nagu kannavad haiged inimesed peasoojendusena. See tegelaskuju oli tõesti nii naljakas, et teda oli naerma pahvatamata võimatu vaadata. Suurepäraselt oli matkitud purjus inimese intonatsiooni, tema kehahoiakut, žeste, absoluutselt kõike. Kuidas Dubois arusaamatuses enda arvates asjalikku nägu teeb, saamata aru, miks peremees Aleste teda sõimab, kui ta tuli ju otsejoones peremehe juurde, et talle oluline teade edastada. Ainult et oluline kiri ise jäi koju laua peale. Hästi naljakas oli see tema pidevalt kõikuv olek, et kohe-kohe kukub ümber, aga pingutab kohutavalt, et üldse aru saada, mida ta ise räägib ja mida talle öeldakse. Ta võib jääda seistes magama, tukub natuke, siis ehmatab ennast järjekordse peremehelt tuleva sõimu peale virgeks. Ja üritab selle kõige juures kogu aeg „arusaaja“ nägu teha. Siis ta kõigub natuke, on juba ümber kukkumas, aga teeb taas asjalikult nägu, et ta tahtiski sellisesse poosi seisma jääda, et ta liigutas ennast natuke ja tahtiski just selliseid liigutusi teha. Pole tal häda midagi, enda arvates.
Asjade ümberpaigutuse juures oli veel omapärane Celemene'i loom. Nii mängis Alceste'i armastatu peaaegu kogu aeg sülekoerakesega, keda ta erinevatesse kohtadesse istuma pani ja loomakesele käsklusi jagas. Ülejäänud tegelased koos majaperenaise endaga jälgisid siis, kuidas koerake mingit käsklust täitis või selle täitmata jättis. Ja eriti ilus oli lõpustseen, kus Alceste, peale seda, kui ta on kõigis pettunud, kui ta on kogu aeg kõigiga tülis olnud, aga pole suutnud neid paika panna, vaid hoopis tema armastatule näidatakse koht kätte, kui Celemene'i valskusemask eest kisutakse, kutsub Alceste Celemene'i endaga kaasa. Sõita Pariisist ära, alustada uut elu vaikses maakohas, kuid Celemene põlgab sellise ettepaneku ära – matta ennast nii noorelt, loobuda seltskonnast, see ei sobi talle. Löödud Alceste lahkub, et sõita üksi ära, aga talle jookseb järele Celemene'i koerake. Kui inimestes mõistmist ei leia, siis loomad tunnevad kindlasti ära, kes on hea, kes paha, kes väärib armastust ja kes mitte.
Natuke kahju oli sellest, et viiest vaatusest koosnevat draamat mängiti ühes tükis. Kasuks oleks tulnud vaheaeg, peaaegu 2 tundi istumist hakkas väsitama ja mida rohkem lõpu poole, seda enam tabasin ennast mõttelt, et hakkame juba lõpetama. Kuigi kõik laval toimuv oli lõbusalt mänguline ja igavust kui sellist ei pidanud tundma, tekkis lõpuks ikkagi teatav tüdimus. Et me oleme seda kõike juba näinud, kaua võib lollitada, aitab ka juba. Kui oleks vahepeal olnud võimalus vaheajatada ja natuke ringi käia, ennast sirutada, siis poleks ka ehk seda tüdimust tekkinud, sest töö ja tulemus iseenesest olid ju väga head. Ainsa tuttava fraasina tuli meelde Alceste'i esitatud ekspromtluuletus, mille ta mõtleb välja, et näidata Oronte'ile, kui lihtne on teha luuletusi. Oluline on mõte, mitte see, et oleks reas võimalikult palju suuri sõnu. Siis mõtlebki Alceste käigu pealt välja lühivärsi sellest, kuidas tema eelistaks kogu Pariisi rikkustele oma kallimat: „Võta oma Pariis, juhhei! Mu kallimat ei saa sa, ei!“ Kui meid kooli ajal kohustuslikus korras Noorsooteatri „Misantroopi“ vaatama viidi, siis oli see värsirida ainus naljakas moment kogu lavastuses, mis veel aastateks naerupurske tekitajana kehtima jäi. Vat Teatri „Misantroopi“ oleks julgenud ka oma lapsed vaatama tuua, igav neil kindlasti poleks hakanud.