Üks joodik sõitis rongiga

V.Jerofejev – M.Lainvoo „Üks joodik sõitis rongiga“ lavastaja Toomas Suuman, Rakvere Teater
Eesti varianti Venetškast sai juba näha lavastuses „Janu“, nüüd oli kord originaali käes. Pettumuseks osutus see, et tegemist polnudki rongis kulgeva etendusega. Annab ju originaal kindla vihje, millega tegemist on – looga sellest, kuidas Venja sõidab rongiga Moskvast Petuškisse, samamoodi näidendi pealkiri otseselt - „Üks joodiks sõitis rongiga“. Rongi kui sellist kujunduses polnud, kuigi üks stseen toimus rongis küll. Selle asemel oli Venja liivakasti viltusi prügikasti ja ämblikuvõrkudesse mattunud puude vahele tegutsema pandud. Lava tagumisel seinal on mustal taustal ilusat tumesinist värvi tähtede laotus. Venjat saadab inglite koor, 2 naist ja 2 meest, kes räägivad inglitena kooris, muudes rollides esinedes räägitakse eraldi. Venja kallimat kehastavad naisinglid Anneli Rahkema ja Silja Miks korraga. Inglid on riietatud räbalatesse, ka nende inglitiibu on kärbitud, kahte tiiba kellegi selja peal polnudki, alles jäänud ainuke tiib oli ka kuidagi väga niru. Kuigi saatan väidab lõpus, et nad kõik on langenud inglid, nii ka inglid, ja see justkui vabandaks, miks inglid nii mööda laulavad, arvan ma, et halb lauluesitus oli siiski näitlejate kasinast lauluoskusest tingitud. Kuigi selles mõttes selline mööda ja kergelt kakofooniline laul jälle sobis sellesse etendusse, nagu oleksid inglid ka sama kõva auru all nagu Venetška.
Venja puhul on hämmastav see, et kuigi ta on oma mälu täiesti ära joonud, on tal jookide ja kellaaegade suhtes ikkagi fenomenaalne mälu. Ta mäletab minutilise täpsusega, millist jooki ja mis kell ta jõi. Kui suur periood jäi ühe ja teise joogi vahele. Ta teab jookidest kõike, teab kõike sellest, kust millist jooki osta saab, mis kell milline pood lahti tehakse ja mis kell seal alkoholi müüma hakatakse. Kuigi tegemist pole Eestiski viimaste aastate jooksul tuntud alkoholimüügi piirangu, vaid nõukogudeaegse paratamatusega, kui osta tuli seda, mida oli saada ja sellegi üle õnnelik olla, et see asi ostetud sai. Venja teab täpselt, mis tagajärjed, tunded, sümptomid ühe või teise joogi manustamisel on. Kui kiiresti või alata luksumine peale teatud margi joomist. Kui kauaks jääb magada, kui ära juua teatud kogus mingit marki. Täiesti hämmastavad teadmised, kui inimene neid ainult enda vastu ei kasutaks.
Selliste teadmistega võiks Venjake edukalt välja anda „Joogi käsiraamatu“ hoiatuseks kõigile neile, kes veel päris sügavale võrku pole langenud. Või karsklastele kindluseks, et nad kunagi pudeli järele ei haaraks. Erik Ruusi Venja rollis tuleb ainult kiita, tegemist on ju faktiliselt monolavastusega, kus tuleb mängida purjus mõtlevat inimest, edastada väga palju mõtteid ja tundeid, Ruusil tuli see kõik suurepäraselt välja. Samuti teab Venjake kõike rongimarsruudist Moskva-Petuški. Teab rongi väljumisaegu, teab, mis kell rong millises peatuses peatub, vahepeatuste nimedest rääkimata. Samuti selline oluline info, millise joogiga milliseks peatuseks mis joobeaste saavutatud on.
Rongistseen algab sellest, kui Venja avastab, et tal on kadunud 200 grammi viina. Nii „tutvub“ ta vaguni kaasreisijatega ja hakatakse koos jooma. Tekib diskussioon suurkujude alkoholismist, sellest, kuidas kõik suured loojad on olnud joodikud, kes lubas endale peale iga kirjatüki valmimist klaasi šampust, kes kaanis sisse viis pudelit õlut ja kohe valmis viievaatuseline surematu näitemäng. Vene joomarhingele on täiesti arusaamatu, kuidas see oli võimalik, nagu üks reisijatest väidab, et suur Goethe ei joonud. Peagi taipab Venja, miks Goethe ei joonud – ta väljendas oma joomaripüüdlusi selle läbi, et pani oma tegelased jooma. Kõik Goethe tegelased jõid, samal ajal, kui Goethe ennast karsklusega karistas.
Kui kunagi Mefistofelest mänginud ja selles lavastuses saatanat ning jumalat kehastanud Volli Käro pidi vastama Venetška küsimusele, kes ta on, avas momendil saatanat kujutav Käro raamatu, et tsiteerida just seda fraasi, mida ma arvasingi, et nüüd kõlama hakkab: „Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, ning halba tehes korda saadab head“. Jumala ja saatana eristamisega olid teatud raskused. Kõigepealt ilmus näitleja Käro lavale valges kostüümis, teda vaadates mõtlesin ma, et polegi Volli Käro ammu nii elegantses ilus näinud. Selle tegelase ilmudes kummarduvad inglid kükki maha, justkui tema ees värisedes. Ma mõtlesin, et see oli võib olla saatan, kui nad teda nii kardavad. Pärast ilmub Käro mustas riietuses, siis jäävad inglid lihtsalt valveseisakule. Juba nende inglite reaktsioonide järgi pakkusin ma, et siin lavastuses on toimunud värvide vahetus. Kui tavaliselt kujutatakse saatanat mustas ja jumalat valges, siis siin pöörati värvid teistpidi. Aga siis tuli välja, et valge oli ikkagi jumal ja must saatan, nii et polnud värvides midagi ebatraditsioonilist. Kummalise vahetaktina hakkasid mingil ajal Genialistide klubi läheduses oleva kiriku kellad lööma, täpselt ei tea, millise kiriku, seal on läheduses mitu kirikut. Aga nende inglite ja harva lavale ilmuva jumala taustal kõlas õhkõrnalt ja vaevukuuldavalt kajav kerkkokella helin ikka väga müstiliselt. Ja nagu täpselt õiges paigas.