Aarne Mägi „Unenägu“ lavastaja Aare Toikka, Kuressaare Linnateater
Ega nendele saare lastele vist polegi paremat teatrit vaja. Kes vähegi lapsest hoolib ja talle korralikku programmi pakkuda tahab, ei lähegi mingi saare peale isolatsiooni elama. „Unenägu“ kujutas endast meeldetuletust ületöötanud õpetajale, et on vaja puhata ja et ta ise on ka kunagi laps olnud. Näidend algab niimoodi, et õpetaja parandab laste kirjatöid ja on seal kirjutatu peale vihane ning ironiseerib seda, mida lapsed kirjutavad, et „ma kasvan kunagi pikemaks kui minu isa...“ Siis jääb õpetaja magama ja ilmub välja lapsena, tema koer ja kass on aktiivselt osalised, et tuletada talle nüüd suurena meelde, et ta on kunagi laps olnud ja kõige selle üle rõõmu tundnud, mis inimesi rõõmustama peaks. Aga seda kunagist poisikest on väga raske kalgi õpetaja maski tagant üles leida, kuigi mitte võimatu. Lavastuses osalesid mingid diletandid peale Lee Trei, kellest oli täitsa kahju, ometi lavaka lõpetanud ilus naine, aga peab sellise jamaga tegelema. Aga nojah, ega igaühele ei jätku ruumi marjamaal, mõni peab karjamaale ka minema. Kaspar Jancis pritsis sülge. Mängiti pille ja lauldi-tantsiti. Selline täitsa hale kapustnik, ei midagi erilist. Julgeks öelda, et see oli mahavisatud aeg, aga eks selliseidki asju peab nägema, et teinekord midagi paremat hinnata osata.
No comments:
Post a Comment