Kummitus masinas

Grupitöö „Kummitus masinas“ lavastaja Mart Koldits, EMTA XXIV lennu balakaureusetöö
Ma läksin Von Krahli esimest korda teatrit vaatama. Olen vaadanud Von Krahli kas telekast või külalisetendustel. Aga seekord tuleb ikka ära vaadata, et ei juhtuks nagu eelmise lennuga, et kõik nende diplomietendused jäid nägemata. Kuigi nagu kavalehelt selgus, see ei olegi diplomitöö, vaid hoopis bakalaureuseetendus, nii et ringreisidele seda vaevalt viidud oleks, nii et Von Krahlis olemine ära kannatada ongi ainus võimalus seda kunsti näha.
Etendustel käimine on seal täpselt nii ebamugav nagu ma ette kujutasin. See pole ju teater selle tavapärases mõistes, vaid selline isetegevuslik paik. Et on võetud maja ja see teatriks ümber kohandatud. Kõik oli hästi algeline ja räpane. Väikses fuajees tammus juba paras hulk inimesi, trepist üles veel ei lastud. Hästi ebamugav oli seal seista, sest seinaäärsed kohad olid juba hõivatud, aga jääda fuajee keskele seisma oli päris nõme, sest inimesed pidevalt liikusid, mingid töötajad käisid trepist, rahvas käis baaris ja tualetis, kes tahtis seinale lähemale saada, kes teisel pool asuva garderoobi juurde pääseda. Tammusime seal nõmedas olukorras umbes veerand tundi, siis lubati trepist üles minna. Seal pidime edasi tammuma. Kohe saali viiva ukse ees oli laud, mille taga üks naine toimetas, ta lubas lahkelt võtta kavalehti, mis olid tasuta. Siis hakkasid kõik selle laua poole trügima, osa inimesi tuli selle laua juurde pileteid ostma või broneeritud pileteid-kutseid kätte saama. Ikka väga ebameeldivad tingimused, nii et rohkem ma sinna majja enam minna ei tahaks, vaadata ära nii palju kui võimalik külalisetendustel või telekast, muus osas teha süda kõvaks ja lihtsalt vaatamata jätta, sest no nii ei saa ju, kui nii meeletult ebamugavates oludes olema peab. Räpasus eelkõige, selline lagunenud ja remontimata räämas maja oli, päris vastik ikka.
Siis lasti lõpuks saali ja saal oli ka sama hull, nagu ma arvasin. Mitte normaalsed seljatugedega toolid, vaid trepile asetatud istmepadjad, umbes sama nagu oli NO teatri „Peavahetuse“ teises saalis, kus NO teater ise tavaliselt ei mängi. Nii et kogu see istumine seal ebamugavas koogutamisasendis oli ikka päris piinarikas, arvestades veel etenduse kestvust – tundi, päris valulik. Aga samas lootsin kogu etenduse, et jumala pärast, et siin vaheaega poleks, saab selle ühe korraga siit teatrist minema, muidu peab veel saalist välja minema, mingi veerand tundi vaheaega passima, siis siia tagasi tulema ja siis jälle peale etenduse lõppu välja minema. Vähemalt oli etendus ise huvitav, nii et aja kulg oli saalist väljudes isegi üllatav, kas tõesti koguni 2 tundi sai seal passitud!
Kohe saalis sisenedes tervitati eelmänguga, kui näitlejahakatised Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens lavaruumis ringi liikusid ja seal mingit oma asja ajasid. Nad olid riietatud suurteks poksimeesteks või millekski selliseks nagu Ameerika jalgpalli puhul võib märgata, kui meestel on särkide alla hästi suur kaitsevarustus pandud. Liikusid ka vastavalt ja mängisid vihaseid mehi, päris naljakas oli, kuidas nad redeliga toimetasid ja mingeid muid oma arusaamatuid asju tegid. Kavaleht oli väga hea selles mõttes, et olid ära toodud kursuslaste nimed koos piltidega, nii et sai nimesid-nägusid kokku panna, selliste uute tulijate puhul on see alati väga tervitatav nähtus, kui publikul nendega harjumine lihtsamaks tehakse. Kuigi sellest XXIV kursusest on päris suur kamp noori ka sellised, kelle ilma nime juures oleva pildita juba ära tunneks – Hendrik Toompere, Kristjan ja Sandra Üksküla, Marta Laan, Jekaterina Nikolajeva. Pika vaatamise peale tundsin ära ka Talveöö festivalil Peter Brooki „Suurinkvisiitoris“ kuulajat mänginud Lauri Kaldoja. Siis veel läbi Kroonika tuttav Kertu Moppel, kes on Ursula Ratasepa õde ja kannab õega ühesugust soengut, ning abielus Mihkel Kabeliga. Ei saagi aru, miks ta nimi Kertu Moppel on – lavanimi või? Nagu Jaak Printsil on esinejanimi.
Näidati uusi tulijaid, kes loodetavasti mõne aasta pärast eesti teatrimaastikul tooni annavad. Lavakunstikooli nüüd juba IV kursuse tudengid ehk XXIV lend mängis rühmatööna valminud, aga Mart Kolditsa lavastatud ja kokku kirjutatud etendust „Kummitus masinas“ - lugu noorte hirmudest ja rohkem isegi unenägudest. Ma tõmban siin vahe hirmude ja unenägude vahele, sest unenäod tundusid sellised neutraalsemad, mina neid küll hirmu- või õudusunenägudeks nimetanud poleks, lihtsalt selline sürrealistlik lähenemine oli, et oli aru saada, et inimene räägib oma unenägu ümber. Unenägudest jäid eriliselt meelde Hendrik Toompere ja Kertu Moppeli visioonid. Need olid kohe sellised lood, et ilmeksimatult saab öelda, et nad on neid pilte unes näinud ja need täitsa tõetruult lavakeelde ümber panna lasknud. Mõnikord ma olen proovinud oma unenägusid kirja panna, aga siiani on see osutunud täiesti võimatuks missiooniks. Kõik toimuv on niivõrd segane, hüplev, kiiresti arenev, ülelendav, et mingit loogilist juttu sealt välja ei tule. Tuleks välja just midagi sellist, nagu Toompere ja Moppeli unenäoviljade esituses näha oli.
Eriti meeldis Moppeli väljenduslaad unenäo ümberjutustamisel, pidevalt korduvad „ja-ja siis tuleb minu juurde see mees, ja-ja ta ütleb mulle, ja-ja, et ma pean Bill Clintoni ära tapma, ja- ja ma lähen...“ Selline just natuke soniv kõneviis, et inimene üritab läbi udu võimalikult selgelt ja katkematu jutustusena seda esile manada, millest tal üksikud pildikatked öistest seiklustest meelde on jäänud. Toompere unenäos oli hästi naljakas poisile lähenev kurat, kes on tegelikult kursavend Mikk, Mikk, kurat, mine minema!!! Kuigi natuke annab norida, et kursusejuhenda poeg sai liiga palju rolle, samas kui mõned poisid (näiteks kursuse kõige väiksem poiss) ei saanudki oma sooloetteastet. Eks neid poisse oli ka kursusel parasjagu ja mingi 3-4 olid nii sarnased, et kogu aeg oli probleem selle jälgimisega, et kes see nüüd on, täit selgust sai ainult siis, kui kogu trupp korraga laval oli.
Üksiketteastetest jäi veel eredalt meelde „see tüdruk, kes mängis Perikleses““ Marta Laan oma silmadega. Kohe alguses, kui kursus teise stseeni ajaks lavale üles rivistub ja laulma hakkab, vaatasin, et kõigil on tagasihoidlik meik, aga Martal nägu hästi üle võõbatud. Hiljem Marta soolostseenis selgus ka sellise võõpamise põhjus. Tal olid laugude peale joonistatud silmad, mis andis hästi omapärase efekti. Marta laulis pika laulu silmi kinni hoides, aga tundus, nagu ta vaataks kogu aeg ühte puntki. Kui siis näitlejanna taas suletud vaatavatest silmadest välja tuli, tõmbas ta käega üle näo ja oli jälle „õige nägija“. Kursuse kõige ilusam poiss oli minu meelest Jüri Tiidus. Omapärane oli Mihkel Tikerpalu esitatud stseen tema toas laulvatest kujudest, kellelt ta nõuab, miks nad seal on, miks nad teda vaatavad ja miks tal magada ei lasta. Ka lauljate lavalt või Mihkli unenäost lahkumine oli huvitavalt üles ehitatud – poisid hakkasid ükshaaval ära minema, enne tuli lahti saada nina alla kleebitud vuntse tähistavast kleepribast, selle äratõmbamine oli igaühel omamoodi etteaste, ja peale seda sukelduti suitsu sisse, hüpates saalist väljaviiva ukse kaudu välja. Eriti vahva daamina jäi meelde Liisa Pulk, tema hirmulugu polnud just kõige paeluvam, aga tema armas moodus balletiseelikus ja kontsakingades elegantne välja näha olid väga meeldivad. Ja see moodus, kuidas teiste hirmulugude taustal toolidele asetatud tähti ümber pööras, seal juures nukuliku järjekindlusega paindumatult kõndides ja tähe ümberpööramise järel tömbilt naeratades. Naljakas oli Liis Proode ja Roland Laosi esitatud dialoog „Ma armastan sind“. Hirm selle eest, et keegi ütleb „Ma armastan sind“ ja mis sellele järgneda võib.
Üldse oli lavastuses hästi palju pimendamist ja suitsu, püroefekte ja isegi laes kõõlumise stseen, see kõik võimendas unenäolisust ja hirmuga seotust. Suurem osa etendatavast toimuski pimedas ja see tüütas natuke ära, et ei näe, mida nad teevad. Ühe loo jätkuks esitatakse pantomiimi vist jaapanlastest, kes ei-tea-kuhu satuvad ja tule süttides erinevate kujude otsa komistavad. Siis oli huvitav vaadata korraks põlema löönud tule valgusel, kes parajasti mis poosis on ja kuidas oma tegevust jätkab. Ja punase vaiba saatestseen juubeldavatest korraks valgusevihku sattunud fännidest oli ka päris omapärane. Siis oli veel stseen, kus kursuslased sidusid ennast laest alla lastud talade küljes olevate nööride külge ja ülestõstetult maa ja taeva vahele pea alaspidi rippuma jäid. Ilmselt oli selle stseeni eesmärk näidata ära kõik tehnikad, mida lavakoolis aastate jooksul on omandatud, et ka pea alla rippudes veatu diktsiooni tehnika on käes.
Tundus, et päris üksikuteks etteasteteks see kursus veel valmis pole, enim mõjusid ikkagi kambaga tehtud stseenid. Kõige elavamalt jäi meelde restoranistseen, kus üks poiss peab kelneri pilgu alla ennast lahti riietuma, tagaplaanil jälgib seda kogu kursus, jalgu üksmeelses taktis üle põlve vahetades. Eriti eredalt jäid selle rea lõpus meelde Marta Laan ja Jekaterina Nikolajeva, nad moodustasid sellise hästi asjaliku, kuid samal ajal ka kratilikult vallatu tandemi. Aga ka kogu ülejäänud rivi, niipalju, kui ma neid jälgida jõudsin, saades kätte kelneri alatu pilgu all lahtiriietuva noormehe järjekordse seljast heidetud riidehilbu, seda uurides ja nuuskides, taskutest kõik asjad välja kraamides, oli väga mänguline ja ühtne. Lavakatele omaselt kasutati lavastuses palju laulu, ja veel rohkem lavakatele omaselt – muusika sündis kursuslaste endi käe all, tihti vahetati pille, ei olnud nii, et ainult üks inimene mängib kogu aeg elektrikitarri ja teine inimene taob trumme.
Mind jäi painama ikkagi eelmise kursuse küsimus. Eelmisest kursusest, mille diplomilavastusi ma ei näinudki, tuli meelde ainult 1 nimi – Uku Uusberg. Lõpuks tulid ikkagi 2 nime sellelt „puuduvalt“ kursuselt meelde, kes on Vanemuises – Robert Annus ja Maarja Mitt, aga kes nende kursusejuhendaja oli, see ei tulnudki meelde, seda pidin täitsa eraldi uurima, sest see ei andnud rahu. Kõige tõenäolisem valik oleks olnud ikkagi Ingo Normet, kedagi teist küll pakkuda ei osanud, ja oligi Ingo Normet. Kui ma siis selle lennu nimekirja lahti lõin, tuli sealt veel paar tuttavat nime ette – Jekaterina Novosjolova ja Kristo Viiding, salmuti Elina Pähklimägi. Nende Jekaterinadega ongi jama, nagu ma eile pakkusin, et viimase aja trend lavakas on igal kursusel oma Katja. Ja sealt ettepoole liikudes, igal kursusel oma venelane, otsa tegi lahti Alina, siis tulevad kahel erineval kursusel 2 Katjat järjest. Et ikka on 2 Jekaterinat, muidu ma vaatasin „3 põrsakest ja head hunti“ sellise pilguga, et see on see Jekaterina, kes on lavaka viimase lennu lõpetanud ja selles imelikus Genialistide klubis etenduvas projektis „Elud“ mängib, aga oli hoopis teine Jekaterina. Kui „3 põrsakesest“ kirjutama hakkasin, siis Jekaterina perekonnanimi oli küll hästi meeles, Novosjolova, aga igaks juhuks vaatasin kavasse, kuidas seda õigesti kirjutada, ja siis avastasin, et ei olegi Novosjolova, hoopis Nikolajeva on. Panin selle väikse möödapaneku oma hajameelsuse arvele, et no juul on siis nimi Nikolajeva, mitte Novosjolova, aga nüüd tuleb välja, et hoopis 2 erinevat inimest on. Peale nende nimetatute ei teagi, millega ülejäänud XXIII lend tegeleb. Kus teatris või mis projektidega seotud on, ei ole neist midagi kuulda ega näha, kuigi nad lõpetasid kooli alles aasta tagasi, ja juba orbiidilt kadunud. Päris julm konkurents ikka. Aga võib olla on nad mingid sellised marginaalsed tegelased, kelle nimesid ma mingite provintsiteatrite kavadelt olen küll lugenud, aga nende saavutuste järgi arvestades, olen neid pidanud kultuurikolledži kasvandikeks.
Arvutasin, et olen näinud lavaka lendude lõputöid alates XIII lennust. XV lend jäi küll vahele, aga selle lennu töödest olen ma nii palju lugenud, et võib öelda, et olen neid samahästi kui näinud. Siis murdsin veel pead selle XXIII kursuse üle, kes mul nüüd ikkagi uuemal ajal vahele jäi. Et kes seal üldse õppisid ja kes oli kursusejuhendaja. Õppuritest tuli ainsana meelde Uku Uusberg, vastne Sandra Üksküla abikaasa, aga kursusejuhendajat küll pakkuda ei osanud. Arvutasin, kes olid eelmiste kursuste juhendajad ja kes sellele lennule sobinud oleks, aga ikka ei teadnud. Komissaarov tegeleb vist üldse juba ainult oma Viljandi tudengitega, nii et kõige tõenäolisem kandidaat jäi ikkagi Ingo Normet, kes peaaegu üle kursuse noori näitlejaid koolitab.