Johannese passioon

Kultuuripuhkus sai läbi. Niisiis, taas "tööle".
Rakvere Teatri “Johannese passioon”, lavastus aastast 2005. Kusjuures, märkimisväärne, et selline kompositsioon on nii pikalt teatri repertuaaris olnud, luulekavale poleks mina küll nii pikka eluiga julgenud ennustada. Ehk teisiti lahtiseletatult kujutas lavastus tekste, mehi ja mängu. Raske öelda, kes on selle lavakompositsiooni autor, esitati kolme Juhani luulet – Juhan Liiv, Juhan Smuul ja Juhan Viiding. Lavastaja oli Üllar Saaremäe, kes mängis ühtlasi ka ühte Juhanitest, tundus, et Viidingut, kuigi need rollipiirid olid ähmased. Samas, kõige paremini joonistus minu jaoks välja Suumani mängitud Juhan Liiv ja seda eelkõige just sellepärast, et tema luulet tean ma kõige rohkem. Kui minusugune luulevihkaja üldse saab midagi luule tundmisest rääkida, aga ikka jääb ju silma-kõrva üht-teist. Eriti laulutekstide läbi, Smuuli ja Viidingu sõnadele küll ühtegi laulu meelde ei tule, ei olnud nende poeetide esituses lavastuses ka ühtegi teksti, mis oleks vilksatanud, et oh, see on see laul. Aga kuidagi üllatavalt hästi oli kogu asi organiseeritud, teatrisse minnes kartsin küll, et mul hakkab seal juba esimesel veerandtunnil igav, aga tegelikult ei tundnud praktiliselt üldse igavust. Mõned harvad hetked välja arvatud, kui laval toimus mingi minu silmis sisutühi sõnatu liikumine. Mis lavastaja idee kohaselt kindlasti hästi sisutihe liikumine vaikuses oli.
Kompositsiooniliselt oli lavastus natuke arusaamatu, lavalaotuses oli mingi arusaamatu ruum-maastik, ühe külje peal aken ja tagalaval ava, mis minu jaoks sümboliseeris sündimist. Kui luuletajad sealtkaudu lavale ilmusid, siis see nägi välja nagu ema üsast väljatulemine. Tagalaval oli veel midagi diskoripuldi taolist, kus arvuti taga toimetas aeg-ajalt luuletajate sekka raadiot kandev DJ ingel. Meesingel. Ja teine ingel oli naine, kes kujutas vist ühtlasi ka muusat, jootis luuletajaid viinaga ja andis mingit konservi peale haugata. Luuletajad olid väga hästi visuaalselt markeeritud. Teksti poolest oleksin ma muidu osanud ära tunda ainult Suumani Liiva. Siinjuures huvitav, et kavalehel kasutati järjekindlalt Liivi nime käänamist Liiv-Liiva, mina aga olen siiamaani kuulnud-lugenud ainult Liiv-Liivi käänamist. Ja pole nagu kunagi isegi selle peale tulnud, et Liivi võib käänata Liivana. Käänamisega seoses tuli meelde, et Põhja- ja Lõuna-Eestis esinevat üldse igasuguseid kõneerinevusi. Näiteks üks kuskilt mujalt tulnud keskkooliaegne klassiõde oli alguses maru hämmingus, et siin kasutatakse mingit arusaamatut ja lollilt kõlavat sõna “kuna”. “Meil öeldakse ikka “millal””. Siis oli ülikooli ajal ühtede tüdrukutega vaidlus selle üle, mis vahe on sõnadel “see” ja “too”. 1 tüdruk leidis, et “too” on mingi täiesti Lõuna-Eestile omane sõna, Põhjas ei kasuta seda mitte keegi. Mina ja üks teine tüdruk vaidlesime vastu, et need on ju erinevad sõnad, see on see siin ja too on too seal.
Teised Juhanid aga saidki mulle selgeks eelkõige nende riietuse poolest. Muidu, kui oleks niimoodi olnud, et kõik kolm meesnäitlejat Juhanit oleksid kõik ühtemoodi riides olnud ja oma loomingut deklameerinud, siis ei oleks Smuuli ja Viidingu vahel küll eriti vahet teinud. Kuigi seda vahet andis teha ka tekste kuulates, näiteks Smuuli nõukogude võimu ülistavad luuleread või Viidingu puhul rohkem riukalikud värsiriimid, aga päris kindel poleks ikka saanud olla, et see on nüüd Smuuli luule ja see Viiding. Smuuli oleks ilmselt ära tundnud ka “rannarahva romantika” järgi – kõiksugu merd ja kalurielu kirjeldavad värsid Smuuli loomingus. Nii et selles mõttes oli väga tänuväärne, et meesnäitlejad olid ka oma luuletajale vastavalt riietatud. Liiv sellises tüüpilises juhanliivilikus hullumeelse külasandi lookis – räbalates ja paksudes talveriietes, millegipärast minu Liivi kujutluses hästi tüüpiline karvamüts ka peas. Smuul kandis 60ndate intellektuaalile omast ülikonda, mille all õhuke nööbitav kampsun ja musta baretti. Ja mustade raamidega kohe näo kontuuridest eriliselt esiletungivad prillid. Millegipärast meenutas see Smuul visuaalselt väga Pansot. Ei tea, kas see oli ainult minu allusioon või oli see kolme poeeti mänginud näitleja kummardus oma suurele vaimsele õpetajale. Viiding aga nägi välja tavaline kaasaegne mees, peenes mustas ülikonnas ja mustas mantlis.
Liivi luuletuste esitus pakkus siis kõige paremat äratundmisrõõmu, sest neid luuletusi on nii laulude kui ka luuleesitustena kuuldud ikka omajagu. Aga mitte kunagi varem nii huvitavas interpreteeringus nagu seda Suuman pakkuda oskas. Kõige eredamad näited olid “Lumehelbeke, tasa, tasa” ja “Helin”. Neist esimest esitas näitleja niimoodi, et iga stroofi järel korduv kordus “tasa, tasa” kõlas vastupidiselt ootustele ja selle luuletuse esitamise kaanonile, aga samuti ka sõna semantikaga täielikus vastuolus olles kogu kõrist karjudes. Vaiksel toonil “lumehelbeke” ja siis karjudes “tasa, tasa”, taas normaalses hääleregistris “langes aknale”, karjudes “tasa, tasa”. “Helinat” aga esitas Suuman selili maas lamades. Kui luuletuses kõlasid tihti korduvad sõnad “helin” või “helisema” erinevates vormides, tõstis ta ülakeha ja jalgu, nagu see helin ajaks teda natuke tõmblema. Selline esitamisviis oli vastavuses ka luuletuse sisuga – üks helin mul helises rinna sees.... kui ma siis kasvasin suuremaks, läks helingi hinge sees valjemaks... nüüd on see helin pea matnud mind...
Luuletuse “Igav liiv ja tühi väli” ajal tuli mulle meelde, kuidas ma ühes tobedas naiskooris seda laulu laulma pidin. Luuletus ise on tobe ja viis selle juurde oli veel tobedam. See kõlas kuidagi niimoodi, et hästi aeglases rütmis, täielikus kakofoonias, algas kuskilt madalas registris, eriti eredalt on meelde jäänud, et sõna “nõmmetee” tuli laulda kuidagi närviliselt kiirete nootidega ootamatult kõrgelt, võrreldes selle registriga, kus enne seda oldi. Siis tuli veel meelde palju meeldivam, isegi üks väga meeldiv, üks meeldivamaid koorilaule üldse, mis Liivi sõnadele on tehtud “Ta lendab mesipuu poole”, kuid kahjuks seda ilusat luuletust “Passioonis” ei olnud. Päris näidendi alguses esitas aga Suumani Liiv “Lauliku talveüksindust” või mis selle luuletuse pealkiri on: “Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest”, sellega tuli mul meelde, kuidas me seda klassijuhataja matusel lahtise haua ääres laulsime. Nagu “Helina” puhul tuli meelde, kuidas Tõnu Mikiver seda venna sarga peatsis draamateatri laval esitas.
Naisinglit mängis Anneli Rahkema, ta oli “Creepsis” see kõige julgem-seksapiilsem tibi (Samuti Saaremäe lavastus). Suurema osa lavastuse vaatamisest mõtlesin, kas Saaremäe teda põrutab ka. Kui on ikka selline üleni meestetükk ja selles on ainult 1 naisosa, seegi osa selline “väljamõeldud”, süžeeliselt ju pole ette nähtud, et kolmest eesti meesluuletajas rääkivas teatritükis peaks naine olema, siis kisub kuidagi vägisi mõtted sellele, et miks lavastaja on oma teatri kümnetest naisnäitlejatest just selle naise valinud. Ilmselt ikkagi tagamõttega, et nii saab selle kaunitariga rohkem koos olla, palju proove teha, talle läheneda, siis tulevad õhtused etendused, ringreisid, paljugi, mis kõik juhtuma hakkab. Smuuli kehastas Urmas Lennuk, keda ma nägin näitlejana vist viimati tema lavakooliaegsetes ülesastumistes. Peale kooli lõpetamist tegeles ta rohkem lavastamisega ja siis oli temast üldse ainult lehe vahendusel kui ministeeriumi nõunikust lugeda. lennuki puhul hämmastas väga täpne diktsioon, selline korrektne koolitatud hääldus, mis oli kunagi omane kõigile akadeemilise koolitusega näitlejatele, tuli meelde kohe mingi 70ndate Draamateater. Ja kahjuks kipub selline kristallselge kõneviis viimasel ajal aina harvamaks nähtuseks eesti lavalaudadel jääma.
Kuigi Smuul ja Viiding jäid mulle oma loominguga kõige kaugemaks, oli nende kujude juures siiski päris palju mängulist vaatamist. Kuidas nad liiguvad, kuidas ennast hoiavad, kuidas teise esitust aupakliku tagasihoidlikkusega kuulavad. Selles, kuidas näitlejad kaasautoril oma luulet esitada lasid, oli näha sellist ilusat aupaklikkust. Olles ise loojad, teadsid nad suurepäraselt, mida see inimesele tähendab, kui ta oma loominguga üles astub, nii et pieteeditunnet õhkus kahest kuulajast kolmanda Juhani (kes iganes see siis antud ajahetkel ka oli) luulet kuulates iga keharaku kaudu. Nii et luulevihkajana pean ütlema, et seekord oli seda luulet täitsa talutav kuulata. Kuigi ei saa öelda, et oli meeldiv, et oleksin seda nautinud. Aga vähemalt igav ei hakanud, ja see oli peamine. Nii et kui saalist välja sain ja vaatasin, et etendus kestis tervelt 1.15, olin tõeliselt üllatunud, et aeg nii kiiresti läks ja ma saalis peaaegu igavlemata nii pika aja olin ära istunud. Ilusalt sümboolne oli lavastuse lõpp. Lavaruumi on diagonaalis paigutatud 3 posti, millest iga posti juurde 1 luuletaja jääb. Smuul embab oma posti kohe erilise hellusega, tema näos on selline äraseletatud rahu ja rõõm, et ta on leidnud oma koha. Ka Liiv ja Viiding on nende postide juures paigal, kuid neist mingit rahu ei õhku, nemad on pealtnäha rahulikud, kuid seesmiselt ikkagi rahutult. Ja posti ülemine osa moodustab risti, see oli minu jaoks sümbol, et igaüks peab oma risti kandma, mis nägudega ja hingeväljendiga need luuletajad seda siis teevad.
Postidega seoses hakkasin mõtlema, et kunagi olid igal pool tänavatel sellised postid. Puust elektripostid, millest turritasid välja rauast astmed, mida mööda postihooldaja-töömehed ronisid. Lastena üritasime me ka sealt üles ronida, aga kuna oli teada, et posti sees on elekter ja võib surma saada, siis mina küll sellest postist eriti kinni hoida ei julgenud. Ei julgenud eriti postile lähedalegi minna. Aga need alumised astmed said ikka ära proovitud, väikse lapsena, kui proportsioonid olid hoopis teised, tundusid nende astmete vahed ka nii suured, et sealt ei andnudki üles ronida, ainult täiskasvanud meestele oli nende pulkade kaudu üles ronimine nagu lapsemäng. Smuul seisiski posti juures sellises poosis, nagu me lastena neid postiasmteid kasutasime, neist niisama kätega kinni haarates ja nende küljes kõlkudes. Nüüd aga pole ma enam ammu selliseid poste näinud. Koduteel veel vaatasin tähelepanelikult poste, pole enam puust poste ega neid raudastmeid. Lavastuses kõlas ka Marlene Dietrichi “Kuhu küll kõik mehed jäid...”, ma oleks tahtnud laulda “Kuhu küll kõik postid jäid...”