Kummitused

Vene Teater on Peterburist kohale kutsutud lavastaja Aleksei Uteganovi käe all päris tubli tükiga hakkama saanud. Ibseni „Kummitused“. Meeldiv üllatus oli, et lavastuses osales Jüri Aarma, teda polegi nii ammu kuskil näitlemas näinud, sellises korralikult tehtud lavastuses ja akadeemilistel lavalaudadel. Minu meelest õigustas Aarma kutsumine pastor Mandersi osasse ennast igati, ei häirinud isegi see, et eestlasest näitlejal oli Vene Teatri kodukeeles rääkivate kohalike näitlejatega võrreldes päris kõva aktsent juures. Pigem tegi see Aarma teistest eraldumine just tema osa ka teistest näidendi tegelastest rohkem eraldiseisvaks, mis oli loo faabula poolest ka täiesti mõistetav. Kui Alvingite mõisas olevad inimesed ongi oma kummituste ja muude minevikupahede küüsis, siis pastor Manders hakkab selles Ibseni näidendis silma just eraldiseisva „puhta“ tegelasena.
Eriti meeldis ka see, et lavastuses kasutati elavat muusikat, see sündis kohe vaataja silme all vanaaegsel, kuid puhtalt kõlaval klaveril. Ka siin eristus Aarma mängitud pastor ülejäänud draama tegelaskonnast sellega, et tema tegelane oli ainus persoon selles loos, kes oskas puhtalt ja korralikult klaverit mängida. Kuigi oma arglikke katsetusi klaverist võluvat meloodiat välja võluda teevad ka Regina ja proua Alving, allub klaver siiski ainult pastori koolitatud käte all dressuurile, misjärel võis kuulda üpris huvitavat versiooni laulust „Issand, oh lähemalt...“. Huvitavat nii selle interpreteeringu poolest, kuidas Aarma seda viisi mängis, eriti saatebassidega improviseerides, kui ka selle poolest, et tavaliselt kirikus kuuldud eestikeelset usulaulu sai seekord venekeelsete sõnadega kuulda. Ja üldse oli minu jaoks küllalt suur elamus istuda saalis ja jälgida, kuidas Aarma klaverit mängib.
Lavastaja Uteganov oli lavastanud Ibseni klassika häid klassikalise draama reegleid järgides, toomata sisse arusaamatuid veiderdusi või ülevõlli keeramist, nagu mõnikord klassikaga tehakse. Ilmselt tehakse seda selleks, et publikul igav ei hakkaks, kipuvad ju just nimelt klassikalised draamad olema kasvõi minimaalselt teatris käiva vaataja jaoks omamoodi läbinämmutatud, kandes endas seda sleppi, et ühte või teist teost on lavastatud 10 korda, 20, korda, kuni 100 korda välja. Ja siis iga järgnev lavastaja peab seisma probleemi ees, mida küll veel välja mõelda, midagi täiesti enneolematut ja erilist, et minu lavastus eelnevate slepist kuidagigi eristuda saaks. Uteganov odava populaarsuse teed pole läinud, kuigi päris traditsiooniliseks klassikalavastuseks seda Vene Teatri lavastust ka nimetada ei saa. Näiteks polnud lavastuses kasutatud täiesti identseid, Ibseni järgi selle loo toimumiseajastule kohaseid riideid. Riided olid pigem kaasaegsed kui ajaloolised, aga siiski väga maitsekad ja näidendi teksti toetavad. Kostüümid olid just sellised vaoshoitult klassikaliselt tagasihoidlikud, nagu mõisahoones elavatele-toimetavatele inimestele kanda oleks kohane. Ka selles mõttes polnud kostüümikunstnik Marianne Kuurme läinud ülepaisutatud neomodernismi teed, et oleks kasutatud karjuvaid värve või väljakutsuvalt tänapäevaseid, rohkem isegi moelavale kui tavalisse tänavapilti sobivaid riideesemeid, nagu mõnikord teatrilavastustes kohata võib.
Uuenduslik Ibseni traditsioonilise lavastamise mõttes oli kindlasti filmi ja maalide kasutamine. Huvitav oli korraga ja ühes kontekstis tuua eesti publiku ette 2 Norra kunsti suurkuju – kunstnik Munchi ja draamakirjanik Ibsenit. Ega me vist kedagi rohkem Norra kultuurist ei teagi kedagi, kui neid kahte nime. „Kummituste“ lavastuses olid Munchi maalid oskuslikult Ibseni süžeega ühendatud. Peaaegu iga näidendi stseeni juurde oli valitud mõni sobiv kujutava kunsti näide Munchi üpris põhjatut valikut pakkuvast loomingust. Olgu selleks siis stseenis valitsevat meeleolu edasikandev maastik või nukker kontuurnaine proua Alvingu kannatuste väljendamiseks. Need Munchi pildid mõjusid ka ootamatult vaataja meeleolu võimendavate vahenditena, kui mingi emotsioon, millest tegelane laval äsja rääkinud on, järsku üle-elusuuruses lava kohale realistliku maalina ilmub. Nii et pilte sümbolitena käsitledes, need pildid võisid kujutada neidsamu kummitusi, millest Ibseni draama kirjutatud oli ja kellest osad lavategevusse kaasatud olid.
Filmikunst oli samuti lavastusse väga oskuslikult sisse toodud, laval toimuva ja Ibseni teksti toetava-lahtiseletava jutustava žanrina. Tavaliselt mind häirib, kui teatris kasutatakse kinokunsti võtteid, aga „Kummitustes“ oli filmi lavaletoomine nii hästi põhjendatud ja nii peenelt eksponeeritud, et ei häirinud sugugi. Filmilinalt näidati selles näidendis stseene minevikust. Midagi sellist, mida tegelane oleks pidanud oma teksti kaudu rääkima, näiteks proua Alvingult oleks pidanud kõlama pikk monoloog sellest, kuidas tema kadunud mees kammerhärra Alving nende lapsega käitus, aga lavastaja hoiab kokku teksti edastamiselt, näidates neid proua Alvingu mälestusi filmina. Nii saabki vaadata rohkem neid pilte, mis on talletunud proua enda mälestustesse, tema realiseerunud mälupilte, kui jälgida seda, kuidas mingi situatsioon adekvaatselt kujutatuna minevikus välja nägi. Lavastaja poolt on Ibsenile juurde mõeldud igasuguseid huvitavaid stseene filmi kaudu – näiteks kammerhärra joomalembuse kujutamiseks stseen sellest, kuidas proua Alving oma mehele (ilmselt igapäevase tegevuskäiguna) kõrtsi järele läheb. Samuti võikad stseenid sellest, kuidas kapten Alving oma väikest poega piipu tõmbama pani, kuidas mees kodus oma naise silme all teenijannale käsi külge ajab ja muud sellist, mis näidendi tekstis kajastub, kuid Ibsenil otseselt piltlikku kujutamist ei leia.
Draamalavastuse puhul ebatraditsioonilisena mõjus küllalt arusaamatu tants-pantomiimi kaasamine „ülemineku“ stseenide taustaks. Need olid sellised stseenid, kui olid lõppenud kellegi pikk dialoog (Ibsen on teadagi suur dialoogimeister, need tema dialoogid on sellised, et neid võikski kuulama-lugema jääda ja neist sadade lehekülgede viisi kirjutada), aga koheselt uue sõnalise osaga edasi ei minda, vahele pakutakse üleminekuks „mälupilti“ filmilinalt, mida mõnel korral omakorda illustreerib tants. Näiteks esitasid niimoodi mitu väikest tantsunumbrit noored õnnetult armunud Regina ja Osvald. Sümpaatia nende kahe noore tegelase vahel on tajutav juba Ibseni draama algusstseenist peale, kui Osvald peale pikka eemalolemist koju jõuab. Draama tegevuse kulgedes saab vaatajale aina selgemaks, et nende vahel on suur armastus, mis sama selgelt, nagu see armastus on nähtav, on ka ette juba läbikukkumisele mõeldud. Proua Alving ei ehmu ju kabinetipimeduses amelevaid Reginat ja Osvaldit nähes mitte sellepärast, et talle nende seal nägemine ootamatu oleks, vaid sellepärast, et nad mõjuvad kummitustena, nagu kauge kuma sellesse kaugesse aega, kui tema mees rikkus samasuguse käitumisega toona proua Alvingule veel pilvituna näiva pereõnne. Ja siit veel edasi, proua Alving näeb selles kummituslikus suhtes intsesti, seda, mida armastajad ise veel aimatagi ei oska, kui keelatud nende armastus tegelikult on. Et see pole lihtsalt proua Alvingu hullumeelsus, et ta näeb kummitusi ja kujutab ette Osvaldi asemel tema isa ning Regina asemel nende teenijannat ehk Regina ema. Või siis ka oma mehe tütart.
Osatäitmistest olid täiesti eraldi pulgal proua Alving Larissa Savankova esituses ja juba mainitud Jüri Aarma pastor Manders. Need 2 esitust olid nii head, et jätsid suuresti ülejäänud tegelaskujud varju. Kuigi õiguse huvides olgu öeldud, et proua Alving ning pastor ongi selle Ibseni näidendi kandev paar, kelle kanda on kõige suurem osa tekstist ja kellele kõige rohkem lavaaega jätkub. Kuid mulle ei meeldinud nende kahe kooslus mitte ainult sellepärast, et neid kõige rohkem laval näha oli, et nende edastatav tekst näidendi sisu seisukohast kõige kaalukam oli, vaid ikkagi kahe näitleja meisterlikkuse poolest, kuidas nad oma rollid loonud olid. Savankovat oli muidugi lihtsalt ilus vaadata ka, kuigi esimese vaatuse must kitsas kleit oli tema jaoks natuke liiga kitsas – esile tuli natuke täissöödult pundunud kõhuke kui ka eriti tagant- ja kõrvaltvaates häirima jäänud suur tagumik. Muidu ilusa naise puhul, kellele ülekaalulisust kuidagi ette heita ei saa, oleks saanud neid väikseid „iluvigu“ parema kostüümivaliku tegumoega varjata. Aga üldiselt oli Savankova ikka selline võrratult stiilne ja sarmikas. Iga tema liigutus, iga žest, iga silmapööritus, iga hingetõmme – kõigest sellest õhkus tõelist suurilmadaami, kes on oma kommetelt nii peenelt väljapeetud, et paneb ennast vaatama ja kindlasti tuhandeid mehi enda järele õhkama. Kui Savankova kujutatud proua Alving oleks elanud ühel ajal Petrarcaga, siis ei teaks me praegu luuletusi Laurale, vaid luuletusi Larissale.
Ka proua Alvingu ning pastori suhte kujutamisega oli lavastaja palju ise juurde mõelnud, kuid teinud seda väga delikaatselt ja Ibseni põhiloo motiividega sobivat. Näiteks oli päris lavastuse alguses, kui tegelased ennast alles eksponeerima hakkavad ja pastor Alvingute mõisasse saabub, näha stseeni, kui proua ja pastor räägivad näiliselt kammerhärra Alvingu mälestuseks rajatava meremeestekodu projektist, sirvivad sinna pabereidki juurde, kuid tegelikult huvitub projektist neist ainult 1- pastor. Proua Alving aga väljendab oma aastatepikkust kiindumust armsasse mehesse sellega, et laseb oma käel pastori käe peal puhata ja pilgul tema silmadesse uppuda. Peale seda laua taga „paberiajamise“ stseeni on veelgi kujukam stseen, kui pastor teatab, et on tahtnud juba ammu proualt midagi küsida. Proual jätab ilmselt süda mitu lööki vahele, et kas tõesti nüüd lõpuks, nüüd ometi hakkab tema armastatu ka oma tunnetest rääkima, kas tõesti peale kõiki neid aastakümneid vastamata armastust on lõpuks temagi tund tulnud? Ja selle asemel, et kuulda armuavaldust, saab proua Alving hoopis külma duši osaliseks, millest ta maitseka ja oma tundeid hästi valitseda oskava (õigemini eluraskuste läbi tundeid valitsema õppinud) naisena üllatavalt kiiresti toibub. Hiljem näidatakse filmiversioone sellest, kuidas proua Alvingu ja pastori kiindumus kunagi varem kulgenud on. Kuigi nende stseenide puhul jäi natuke häirivaks see, et polnud päris selge, kelle vaatevinklist neid kaadreid näidatakse. Kas need on proua Alvingu või pastori mälupildid, kuidas nende armastus mõned korrad varem on paisu alt välja tulnud? Või ehk koguni näidendi lavale toonud režissööri nägemus sellest, mis oleks võinud kunagi olla, mida Ibsen oma näidendisse ei kirjutanud, aga mis kunagi enne näidendi toimumise aega võis aset leida. Või siis elustunud pildid sellest, mida keegi nendest tegelastest, kes selles filmina näidatavas stseenis osalevad, mida need tegelased oleksid tahtnud, et see oleks nii olnud, aga tegelikkus oli midagi muud. See jäi natuke häirima, et ei saanud ennast positsioneerida ja teatud mõttes jäid mingid otsad muidu väga hästi lavastatud ja välja tulnud, esitatud ja läbi elatud lavastusest ikkagi lahtiseks. Aga ideaalsetes lavastustes, nagu teada, lahtiseid otsi olema ei peaks, nii et ainult nende mõne väikese arusaamatu filmikaadri pärast võiks norida ja „hinnet“ ideaalsest lavastusest madalamaks võtta.
Nüüd oleks ideaalne kui selle Vene Teatri kõrgetasemelise „Kummituste“ lavastuse kõrvale ka emotsioon Draamateatri „Kummitustest“ panna oleks. Kuskilt kaugelt mälusopist meenub 1990.-ndatel Endla teatris nähtus „Kummituste“ lavastus, aga ainult see fakt, et ma olen seda lavastust näinud, midagi konkreetsemalt sellest küll meeles pole. Ehk ainult see, et Osvaldit mängis Ahti Puudersell (kindlasti) ja proua Alvingut Tiia Kriisa (vist, kui lavastaja oli Ingo Normet). Jään siis Eesti Draamateatrisse kutset ootama. Aitäh.