“Viimased korraldused neile, keda ma kunagi armastanud olen”

Jaa, ma teadsin, et see on midagi hullu. Et see pole minu stiil, et see on alternatiivteater, kui seda üldse teatriks saab nimetada. Mingi performance, samasugune “isiksustele” mõeldud laiadele massidele arusaamatu kunst nagu “Faasidki”. Aga ikkagi, kui pole oma silmaga näinud, ei saa ju tõsikindlalt väita, et on jama. Nüüd olen näinud ja võin ikkagi väita, et on jama, arusaamatu sonimine ja ropendamine. (Kuigi vahemärkusena, sellest ma ikkagi ei tagane, et selleks, et öelda, et Aafrikas on palav, ei pea olema Aafrikas käinud). Juba tänase ürituse toimumiskoht oli omamoodi sürr- Genialistide klubi, täiesti räpane ja asotsiaaline koht. Trepp täis isiksusi, kes kõik kõrget kunsti vaatama tulid. Kõigepealt tuli räämas iga hetk kokkukukkuval trepil oma veerand tundi tiheda massina kohapeal tammuda, siis lubati saali, see oli sama räpane, nagu kogu maja, toolid logisesid, kes toolidele ei mahtunud, istusid täiesti iseenesest tuleva mõistetavusega põrandale mattidele, kusjuures ka päris ilusad tüdrukud, mitte ainult “isiksused”.
See kõik tundus nii imelik ja sürrealistlikult naljakas, et ainult sellepärast tasus seal juba kohal ära käia. Etlemise alguseni läks ka päris pikalt aega. Kui see asi siis lõpuks algas, oli mul umbes viie minuti pärast juba väga sügavalt kõrini ja ma kaalusin isegi päris tõsiselt saalist lahkumist. Saal oli suurema osa ajast pime, vahel vilgutati tulukesi. See hakkas täitsa kõigi meelte peale, eelkõige muidugi silmade peale, et oli valusalt väljakannatamatu, kui valgusvihk otse sinu silmaauku sattus paistma. Ja siis jälle kottpimedas istuda ja mingit “muusikat”, rohkem küll kaootiliselt arvutist väljapaiskuvaid helisid kuulata. Sain aru, et kuskil seal põrandal toimus mingi tegevus ka, aga minu kohalt polnud seda näha, mis nad seal põrandal maas tegid. Nii et tõesti huvitav, maksta selle eest raha, et koos isiksustega räpases ja pimedas saalis logiseva tooli peal istuda.
Mõtlesin, et ilmselt on selle ülesastumise eesmärk publik hulluks ajada. Vaadata, kui kaua nad vastu peavad, kui kaua neil kannatust jätkub kõike seda taluda. Alguses pimedust ja sahistamist, arusaamist, et kuskil pimedas põrandal midagi toimub, aga mis seal toimub, ja kas ma peaksin seda nägema, mis seal toimub, selles päris aru ei saagi. Vaatasin sellel ajal saalis olevaid inimesi, jälle nagu “Faasidegi” puhul, tekkis mõte, et nüüd nad kõik teevad nägu, et nad saavad aru. Et nad saavad aru, mis on selle asja mõte, kuidas siin kunst väljendub, mis metatasandid ja varjatud kujundid kuhugi peidetud on. Et ka pimeduses ja arvutist tuleval vilinal on väga sügav ja ainult neile tajutav tähendus. Mis paneb neid muigama ja mõnda isegi kõvemini laginal naerma.
Mingi aja pärast algas nagu järgmine faas. Ma oleks pigem täna nähtule “Faasid” pealkirjaks pannud – hullumise faasid. Selles faasis kandus tegevus tagalavale, kuhu aeg-ajalt harv valgusvihk heideti ja külje peal avatud ukse vahelt kellegi käsi vilkamisi nähtavale ilmus. See käsi viis mõttele, kas ainult mina nägin seda, äkki mulle tundus, et seal oli midagi? Kui siis järgmise valgusvihu ajal taas korraks nägemisulatusse ilmunud kätt näha oli, siis võis kergendatult hingata, et ma ei ole veel ikka päris hulluks läinud. Vähemalt mitte nii hulluks kui esitajad Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa. Millegipärast hakkasin just seda etlemist vaadates mõtlema, et Taavi on vist pede. Ega mul tegelikult eriti vahet pole, mis orientatsioon kellelgi on, aga lihtsalt käis peast läbi selline mõte. Seda eriti siis, kui lavastus juba valgemaks läks ja kahe mehe kehad lähestikku amelesid. Pole ju kunagi olnud seltskonnaajakirjades ühtegi pilti, kus Taavi mõne naisega pildid oleks, välja arvatud tema kolleegid, kellega ta näiteks filmiesitlustel viibib, kellest on aru saada, et nad pole tema tibid, vaid nad on ühiselt üritusel nagu 2 selle ürituse presenteerimisega seotud isikut.
Täiesti piinlikuks muutus minu jaoks teine “stseen”, kui pimendamine lõppes ja lindilt kostus lõputute korduste ja hiljem venitustena fraas “Ma nussisin sind”. Nojah... mis ma oskan öelda... Üllatuse valmistas ainult see, et Taavi ei võtnudki ennast päris paljaks. Kui asi oli mingi aja kestnud, siis lõi mulle millegipärast pähe, et see on kindlasti seda tüüpi üritus, kus Taavi ennast paljaks võtab. Nagu ta kunagi lootustandva just lavakooli lõpetanud noornäitlejana Undi lavastatud “M.Butterflys” häbenemata ennast paljalt näitas. Olles sellel ajal ainus eesti näitleja, kes suudab mängida ühtviisi usutavalt nii mehi kui ka naisi, suudab neid niimoodi mängida, et ei ole piinlik vaadata, et asi ei kisu kometiks ära. Vaatan praegu neid sissekandeid tehes, et see üritus oli ikka tõesti hullumeelne, nii nähtu mõttes kui ka nende luulude mõttes, mis mul seal olemise ajal peast läbi käisid. Vähemalt mingi viide paljastamisele loos oli, kui Taavi endalt särgi seljast viskas ja seejärel ka teksad jalast heitis, aga sellise paljastusega striptiis piirduski – ta ei võtnud ennast isegi täiesti pesu väele, teksade all olid pikad mustad retuusid.
Tegelikult oli see ikka täiesti piinlik, selline ropp “nussimise” tekst, maas amelemine, varjuteatri etendamine, loll veiderdamine... kas siis selle nimel tasus hea õpetaja ja tugeva kursusega lavakunstikool läbida, seejärel mõned aastad korralikus teatris töötada ja alustuseks paar head rollisooritust teha, et nüüd edasi selliste tobedustega tegeleda. Nussimise teksti kõrvale näidati varjuteatrit, mis kujutas mingeid abstraktseid kujusid, mina nägin seal enamasti fallost, siis midagi loote moodi, nagu ultraheli pilt ema kõhus lootevees ujuvast tulevasest lapsest. See oli selline natuke härdust esile kutsuv emotsioon, et siiski tasub see nussimine ära, kui sellest nii kaunid tagajärjed võivad tekkida, ilmselt rõhumine kõigi saalis olevate naiste emainstinktile, sõltumata sellest, kas naised on emaks kasvamise võlusid oma keha juures kogenud või mitte. Varjuteatris etendatud loote nägemine võis ehk mõnele inimesele publikust nii inspireerivalt mõjuda, et tekkis kohe vastupandamatu tahtmine nussima hakata, või noh äärmisel juhul peale selle performance lõppu, et saada enda kehasse midagi sellist armsalt mustal taustal liigutavat. Saada uus elu ja see endas välja arendada. Ka sünnitamismoment oli näidatud, vähemalt mina nägin seda niimoodi – kui mehed koos oma kehadest varjud moodustasid, nii et üks keha hakkas teisest eralduma. Isegi selline lima oli varje kujutaval seinal olemas, nagu vastsündinutega emaüsast väljumisel kaasneb.
Vahepeal jooksis helisid kuuldavale toova masinavärgi juurde keegi publikust ja hakkas seal midagi kruttima, see oli just selles faasis, kus pidevalt kostus natuke venitatud “nussimine”. Mees kruttis midagi masinavärgis ja hädaldas, et see on liiga valjusti. Siis järgnes pikk Taavi etteaste juba enam-vähem heledal laval. Kuigi ka see lavaruumi osa oli väga vähese valgustusega, aga ikkagi, võrreldes sellega, kui pime performanci alguses oli, oli nüüd juba päris valge. Nii et vähemalt kõike oli näha. Taavi kordas järele mingit ingliskeelset teksti, kus kordus tihti sõna “window”. Või oli see luuletus. Taavi kordas seda järele kaootiliselt, mitte tingimata seda fraasi, mis oli just äsja kõlanud, vaid võis vaikselt ja veiderdades järele ahvida mõnda sõna, mis kõlas juba tükk aega tagasi. Selles esituses oli juba ka minu jaoks paar naljakat momenti, mis muigama panid, aga omamoodi arusaamatu oli see kõik kokku ikkagi. Ja selle faasi juures tundus kõige tõenäolisem, et Taavi ennast paljaks kisub, mida tegelikult ei juhtunudki. Veiderdustega läks Taavi lõpuks nii kaugele, et ajas mingit emotsiooni endast hästi pingutatult välja. Mulle tundus, et see on pingutatud naudingu emotsioon, viimased pingutused enne seemnepurset. Kui juba roppusteks läks, siis pidi see midagi sellist sümboliseerima. Taavil oli seejuures kaelasoon sedavõrd pinges ja paksult esile tükkiv, et pani seda soont kohe vaatama. Samas näitas näitleja (kuigi peale seda on Taavit isegi natuke piinlik näitlejaks nimetada) mõlema käe keskmist sõrme. Aga see kaelasoon oli küll selline imeliselt tugev ja hästi esiletükkiv, hoidsin vahepeal isegi hinge kinni, Taavi näis nii väga pingutavat, et kartsin, et tal soon katkeb.
Ainus talutav moment oli päris lõpus, kui Taavi esitas väikse sidusa tekstiosa, rääkides ühest oma intervjuust ja sellest, mida ta vastas ajakirjaniku tobedalt ootamatule küsimusele: “Mida sa arvad homoabieludest?” Ma olen selles mõttes ikka täielik ehtsa psühholoogilise teatri pooldaja, et minu jaoks on oluline lugu, selle ehtsus, tunnete väljamängimine, reaalne olustik. Mitte mingid sellised arusaamatud performanced nagu nüüd paar päeva on pakutud. Olgu see lugu siis kasvõi labane massikultuur, nagu Lemmiklaul või Unistuste printsess, aga peaasi, et on kaasakiskuv ja arusaadav lugu. Juba selle Taavi jutustava osa ajal hakkas Taavet ühte lampi lavaruumi keskele laest alla rippuva nööri abil üles tõmbama. See oli nagu lipu heiskamine, sellises hästi aeg luubis tempos, aeglaste tõmmetega lamp-prožektorit aina laevõlvi poole üles sikutades. Ja kui siis lamp oli laeni välja tõmmatud, lasti sellel mürtsuga alla kukkuda, mis minu jaoks polnudki nii üllatav, ma olin just seda mõelnud, et ta tirib selle lambi kindlasti laeni välja ja laseb siis mürtsuga alla kukkuda. Pärast tehti lambiga veel mitu korda nii, seda tiris laeni nii Taavi kui Taavet ja siis kukutati lamp jälle alla, kuni see täiesti deformeerunud oli.
Täiesti ootamatult tabasin ennast mõttelt, et laulan mõttes Marta unelaulu filmist “Pikk tee düünides”. “Muusikal” või õigemini helidel, mida selle ürituse jooksul kuulda võis, polnud Marta lauluga mingit seost, polnud ju viisigi, mis mõtted sellele viisile oleks võinud viia, aga ometi hakkas mul kummitama just see laul. Millele ma pole mõelnud võib olla aastakümneid. Täiesti ootamatu koha pealt, ei tea, mis imelikke keerdkäike pidi see mulle pähe jõudis. Kui selle ürituse eesmärk oli juhtida publik hullumeelsetele mõtetele ja enda veenmisele, et ma pole hull, tekitada vaatajates assotsiatsioone, et nad ei tunne ise ka oma mõttekäike ära ega suuda nende kulgemisest aru saada, siis võib selle ürituse õnnestunuks lugeda. Kui ürituselt välja läksin, siis naersin seda rida laulust “Teistel on pähklid-pirukad, meil pole leivakoorukest,” mille kunagi kooli ajal, kui “Pikk tee düünides” oli pop film, mida näidati söögi alla ja söögi peale, oli keegi klassiõdedest sellest laulust avastanud ja see kõigile väga nalja tegi, et selles laulus sellised sõnad olid.