Lemmiklaul 2

Kell 15.00 oli 05.aprilli esimene salvestus. Kodus vist Nädalat lugedes, tuli meelde, et mees, kellest seal kirjutati, kas Millingu või Normani vend, ongi see TV3 publikuergutaja. Täna majandas ta ka ringi ja igav oli. Mingi täiesti igav ja mõttetu mees, tädi Ruut oli lahedam, aga teda polnud täna üldse, tema tööd tegi Jänks. Kisas "tähelepanu" ja hakkas esimesena plaksutama. Ka see salvestus sobis mulle väga hästi teema poolest – eesti eurolaulud. Valik pani küll natuke õlgu kehitama, teiste laulude hulgas oli ka mitu sellist laulu, mis üldse kohalikku eurovoorugi ei võitnud, aga akadeemiale ikkagi niivõrd meeldisid, et esikaheksasse Lemmiklaulu tiitlile võistlema pääsesid.
Kohapeal hindasid laule akadeemia liikmetest Maian Kärmas, Juhan Paadam ja Paavo Nõgene. Esimene esitatav laul oligi kohe üks selline, mis ei võitnud – „Kallim kullast“, esitasid Lenna ja Pearu. Lenna tegi lauldes kogu aeg knikse. Akadeemia hinnang – kõigest 72 puntki selle suhteliselt igava laulu eest. Edasi tuli „80’s coming back“ tõeliselt šefis esituses, Marju Kuut oli laval. No see oli ikka midagi väga erilist, nägingi vist esimest korda Marjut laval esinemas, ta on ikka hästi vinge tädi. Kõik tema juures oli hästi stiilne, kuigi selline hilpharakalikult sätendav, nagu mustlase stiil, aga ta ise kõige selle juures on selline hästi lahe ja ajab naerma. Ja selline suur juuksepahmakas peas, juuksed igale poole valla, see kõik sobis nii hästi kokku. Ka naljakas kooslus – läikiv litritega minikleit ja musta värvi meestefrakk selle peal. Eriti teeb muidugi kadedaks Marju võrratu figuur. Tema puhul oli kohe tunda ka seda, et aastatele vaatamata, on laulja ikka endiselt vormis, mitte selline pooltegus tädi, nagu Heidy Tamme eelmistel salvestustel oli, et nagu on tunda, et tal kunagi on hea kandev hääl olnud, aga tänaseks pole sellest eriti midagi järele jäänud. Marju laulis selles talle omases stiilis, et hääl tuleb nagu kuskilt poole kurgu pealt summuti alt välja. See laul sai koguni 270 punkti.
Järgmisena lasti rahva ette Silvi Vrait esitama laulu „Nagu merelaine“, seda laulu oli päris hea kõvasti kaasa laulda. Selle laulu kohta ütles kommentaatorist akadeemik Maian väga tabavalt, et see on nagu Eurovisiooni hümn, selline hoogne ja pühalik laul. Laul teenis minu silmis üllatuslikult palju punkte, koguni 186. veel hämmastavam oli "Merelaine" punktisumma võrreldes järgmise lauluga - "Once In the Lifetime", mis on minu meelest eesti parim eurolaul läbi aegade, aga teenis akadeemikutelt täiesti ülekohtuselt madalad 156 silma. Sellele laulule laulis backi üks laulu autoritest, kes astus enne ka solistina üles - Pearu. 2 õhtu kõige nõmedamat laulu olid minu jaoks "Diamond of the Night" ja "Club Kung-Fu" vastavalt Evelin Samueli ja Vanilla Ninja vähendatud koosseisus. Ninjatüdrukutest olid laval olemas laulja Lenna ja kitarrist Piret. Evelini puhul oli taas hämmastav see, kui heas vormis ta peale kahe lapse sünnitamist on. Veel tema raseduseaegseid ja natuke peale sünnitamist tehtud pilte vaadates tundus ta ikka võimatult paksuna, et nüüd on laste saamisega nii vormist välja läinud, aga tänaseks on tal eelmise sajandi vorm taastunud. Kuigi tema lauldud lugu solisti ilus välimus ilusamaks ei muutunud. „Diamond“ sai ka akadeemikutelt teenitult ainult 66 punkti, kuigi see pani ikka tagantjärele veel õhku ahmides imestama, et kunagi aastal (vist) 1998 sai see lugu suurel Eurovisionil koguni 5. koha. Ja Ninjade laul on üldse ajuvaba, selle laulu põhikaheksasse pääsemine on mulle ka täiesti arusaamatu, kui see laul isegi rahvuslikku eelvooru ei võitnud. Punktegi jagati minu meelest kõige jamamatele lauludele ühepalju, ka "Club Kung-Fu" sai 66 punkti. Nii et nõmelood said vähemalt sõbralikult viimast kohta jagada, ei olnud isegi seda, et ühele neist oleks sõrmega saanud näidata, viimane, hapupiimane.
Akadeemikute topi pani kinni „Kaelakee hääl“, mida esitasid selle laulu originaali esitajad Maarja ja Ivo Linna. Ei teagi tegelikult, kumb laul mulle rohkem meeldib, kas "Kaelakee" või "Once In the Lifetime" - mõlemad on sellised tempokad ja ilusa meloodiaga kõlavad laulud. "Kaelakee" noppis taas selline skoori, mida ma selle saate puhul veel näinud pole, koguni 450 punkti. Isegi suure Eurovisioni ära võitnud „Everybody“, mis kui kõige magusam tükk oli jäetud viimaseks, teenis meie kohalikelt professionaalsetelt hindajatelt „Kaelakeest“ vähem, kuigi ka 2001. aasta Eurovisioni võiduloo kogutud 378 punkti on iseenesest selle saate raames väga kõrge punktisumma, kuid žüriivõidu noppimisest selleks ei piisanud. Ehk aitab rahvas selle üleüldise lemmiku ikkagi edasi suurde Lemmiklaulu finaali. "Everybody" polegi minu meelest lauluna nii hea, kuivõrd esituse mõttes, ka täna pakuti võrratut algset esitust, laval särasid, laulsid ja trikitasid võidumehed Tanel Padar ja Dave Benton. „Everybody“ muusika poolest meeldib mulle ainult see üks üleminekukoht, mida kuskil tänavaküsitluses laulis Diana Klas. See oli vahetult peale Eesti võitu Eurovisionil, kui rahvalt tänaval küsiti, kas te teate, mis lauluga Eesti võitis? Siis vastas Diana, et ma tervet seda laulu pole kuulnud, aga tean, et üks koht seal oli selline… ja laulis selle ette.
Tänase salvestuse juures oli teistmoodi veel see, et Kivisaar läks rahva sekka. Võttis vist varem kokkulepitud inimeste kõrval istet ja küsis nende arvamust a la: „Kas teie lemmiklaul on juba kõlanud? Milline laul teie arvates täna võitma peaks?“ Istus kogu aeg samasse kohta, aga inimesed tema kõrval vahetusid. Seekord olid kutsutud žüriiliikmed kahjuks kesiselt kahvatud, kuigi Paadami mälestusi ja memuaar-jutustusi sellest, mis Eurovisionil, nii Eestis kui ka päris „suurel“ toimub, oli küll huvitav kuulata. Maian kommenteeris "Everybody" eellugu rääkinud Ivar Musta, kes ütles, et finaali ajal oli ta käinud väljas ja sisse tulles vaadanud, et oh juba antakse punkte ja meie juhime. "Ei olnud ta seal nii ükskõikne midagi, ikka kogu aeg haaras peast kinni ja karjus "oi, mamotška!"", teadis Maian. Aga muidu midagi eriti huvitavat ei räägitud.
Eurolaule oli mõnus kuulata nende mälestuste poolest. Kuni selle ajani, kui Eurovision veel eestlaste jaoks kõva sõna oli, olin mina selle võistluse tulihingeline jälgija ja iga aasta lauluga oli mingi oma mälestus. Kõige suurem mälestus muidugi „Everybody“ võiduga, kui tõesti hinge kinni pidades iga viimastki punktipojakest ja punktiraasukest jälgida sai. Et kuhu läheb ja kui palju ja siis pidi tõesti viimase hetkeni hinge kinni pidama, kui oli jäänud veel „finally 12 points…“ oodata, kas nüüd ikka tuleb Eestile see 12 points. Kuskil enne seda, kui kolm viimasena punkte jagavat riiki ei olnud oma tulemusi veel avalikustanud, tegin ma väikse rehkenduse ja teatasin stoilist rahu teeseldes teistele justkui messias (a la rahu, armas rahvas, ainult rahu), et Eesti on võitnud, isegi, kui me nendelt riikidelt mitte ühtegi punkti ei saa, aga maksimumpunktid lähevad meile punktisummalt kõige lähemal olevale riigile, ehk siis teisel kohal olijale, isegi siis on Eestil praegu võiduks vajalik skoor käes. Ja nii oligi, kuigi Eestile tuli punkte, ja vist ka maksimumpunkte, veel viimasteltki riikidelt, mis meie võidupositsiooni kindlustas. Ja see on hästi eredalt meeles, kuidas vast tervelt kuu aega või veel rohkem peale Eurovisioni võitu, oli rahva ükskõik mis pöördumist (nagu tervitus või nägemist) väljendavateks fraasideks „Everybody“ ja „Are you ready?“

Kell 20 algas tänane teine salvestus. Enne seda kontserti oli saal kaua suletud, nagu uste tagant kuulda võis, harjutas või lihvis laval oma kava viimaseid detaile primadonna Anne Veski. Norman või Milling jun tuli publiku hulka fuajeesse, ronis tooli peale ja kukkus sealt vägesid kamandama, uuris rahvalt, kes on kooris laulnud, kes on olnud solist või mõnes bändis mänginud, neil oli siis lubatud kõvasti kaasa laulda. Laulud olid selle saate temaatika puhul niikuinii kõigile tuttavad, tegemist oli alapealkirjaga „Laulud Eestimaast“. See alapealkiri mind küll eriti ei võlunud, sest neid laule on hea kuulata, kui neid lauldakse suure poweriga, suurtel miitingutel või laulupeol, nagu need laulud on siiani kõlanud ja sellise ülistava jõulisusega kõlades ikka klombi kurku tõstnud või pisara silmast välja pigistanud. Rahva üleskütja rääkis veel midagi, aga kahjuks ta ei võtnud saalist välja tulles mikrofoni kaasa, nii et teda polnudki praktiliselt kuulda. Lõpuks lõpetas primadonna oma harjutamise ja publik lasti saali, ilmselt mingi pooletunnise hilinemisega.
Kohe alguses lasti just sellele kontserdile kogunenud publiku jaoks mõeldud boonuslood ka ära. Kivisaar teatas midagi sellist, et te kuulete 8 laulu asemel 10 laulu, sest te olete nii vahva publik, me teeme seda ainult teile. Aga päriselt oli asi ilmselt selles, et primadonna Annel oli võimalik ainult täna Tartus salvestustel osaleda, nii et kõik tema osalusega laulud võeti täna linti ära. Anne esitaski oma repertuaari hittlood "Jätke võtmed väljapoole" ning "Roosaia kuninganna", vahepeal oli veel päris pikk paus, kui Anne ja Alari ümber riietumas käisid, nad pidid ju mõlemad jätma televaatajale mulje, et need laulud on esitatud erinevate päevade ehk ka nädalate kontsertidel. Senikaua, kui see paus kestis, üritas rahvasoojendaja inimestega sidet saada, käis küsimas inimeste lemmiklaulude kohta (kas see on juba kõlanud? milline laul see on?) Keegi isegi ei osanud oma Eestiteemalise laulu pealkirja öelda, aga laulis selle algusest väikse fraasi, millega kohalviibijate tormiliselt heakskiitva ovatsiooni esile kutsus. Üleskütja oli just alustamas väga huvitavat aktsiooni: "Hakkame koorilaulu laulma", kui Jänks teatas "tähelepanu" ja Anne tuli oma teise lauluga välja.
Anne ära kuulatud, alustati tänaste põhilauludega, mille hulgas oli ikka tõeliselt ilusaid laule ja sai peaaegu iga teist laulu kõvasti kaasa laulda. Kohe esimesena kõlas ära suurfavoriit „Koit“ (mida ka paljud, vist enamus, publikust vastanutest oma lemmiklauluks pidasid) ja Tõnis Mägi looming pani kohe esimese lauluna edetabelisse ülikõva põntsuna ülikõrge lati ette – tervelt 552 häält. Kahjuks ei kõlanud „Koit“ originaalesituses, ehk siis laulu looja poolt, vaid seda esitas üks päris tubli solist koos meeskooriga, aga see ei olnud pooltki see, mis Mägi lauldud emotsioon. Vaatasin, et „Koit“ on ülesehituselt regilaul – solist juhib laulu ja koor kordab talle järele lauldes kõlanud motiivi, sellepärast ongi "Koitu" nii lihtne kaasa laulda.
Seda kohe esimesena mahapandud ülikõva taset kellelgi ületada ei õnnestunud, nagu oligi arvata. edasi tuli mingi täiesti jama laul, mille olemasolust mul enne selle kuulmist aimugi polnud, ja mille olemasolu järel see laul mul kohe lauluna ununes. Ehk vahel harva meenub, et kunagi mingil kontserdil ma kuulsin, kuidas Riho Sibul laulis mingit oma laulu „Liivimaa pastoraal“, aga vaevalt mul mõne päeva pärast enam selle laulu nimigi meeles on. Ometi oli Sibula laul akadeemikute meelest nii hea tase, et "Pastoraal" hõivas koguni žüriiedetabelis 3.koha, kogudes selleks vaid 186 punkti. nende kahe vahele platseerus Valdo Randpere (või on ta Rando Valdpere?) ja Inese lauldud "Eesti muld ja eesti süda" 414 häälega. Samuti minu meelest täiesti mööda laul ja veel arusaamatum esitus. Mingi Valdo Randpere, no mida värki. Hoopis paremini kõlas see laul Alenderi esituses ja eriti õige koha peal – lavastuse „Koidula veri“ finaalis.
Akadeemia liikmetest pakuti seekord publikule kuulamiseks Priit Hõbemägi, Contra ja Hirvo Surva arvamusi. Nende arvamustega sai kõige rohkem nalja ka, eriti Hõbemägi ja Contra omadega, Hirvo jäi nende kõrval päris kahvatuks, eriti veel selle tõttu ka, et ta väga vaikselt rääkis. Hõbemägi ütleski Randpere ja Inese koosluse kohta, et jäi mulje, nagu laulaksid saksa arveametnik ja eesti talutüdruk, kellel vöö ümber kaela keerdu läinud. Inesel oli seljas minu meelest sellest alles hiljuti Järvesoole kuldse nõela toonud kollektsioonist kleit – folkloorsete vööelementidega, Inesel siis selline eksemplar, kus vöö on kleidi dekolteeosal ja sealt kõrgemal ümber kaela.
Veel sai kuulda imeilusat kaasalaulmist võimaldavat laulu Ivo Linna esituses „Eestlane olen ja eestlaseks jään“, mille kohta Contra teadis rääkida, et palju moodsam on selle laulu versioon idaregioonides sõnadele „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind siia kord toodi“. Contra peksis üldse väga palju segast, aga oma segasuses oli ta omamoodi naljakas. Samamoodi kaasalaulmise laulud olid ka Pearu esituses kõlanud „Mu kodu“, mida mina mäletan lastekoori ajast kui ühte maailma kõige ilusamat ja südamlikumat laulu. kõik need armsad stroofid minu väiksest kodust, nagu näiteks ülitäpselt väljendatud fraas "Mu kodu on väike ja ma tihti ei tea, kas temast ma lauldagi tohin..." Contral kummitas peaaegu iga laulu puhul midagi regionaalpoliitilist, siin ta ütles ka midagi, et need, kes sisse toodi, muutsid eestlaste niigi väikse kodu veel kitsamaks ja siis need, kelle kodu see oli, pidid siit ära minema, et võõrastele ruumi teha. Mõlemad laulud jäid oma skooriga keskmiste hulka.
Täpselt ühepalju hääli kogusid aga sellised „seinast seina“ äärmuslikud laulud Eestimaast, nagu „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ ja „Ei ole üksi ükski maa“. Kui Kivisaar ütles „Väikelinnade“ sissejuhatuseks, et selle laulu leidmine sarja „Laulud Eestimaast“ 8 parema hulgast on tõeline üllatus, siis mind see küll ei üllatanud, väga õige laul õige koha peal. Pigem üllatas mind see, et tõelist rahvalaulu, mida iga eestlane oskab kaasa laulda ja iga teine eestlane oskab peast laulda, "Saaremaa valssi", üdini laulu Eestimaast, selles edetabelis üldse polnud. "Depressiivseid väikelinnu" laulis muidu teiste laulude puhul taustalauljana üles astunud Kaire Vilgats. Ikka no tõeliselt andekas tekst on sellel laulul, midagi paremat provintsilinnade kohta on raske välja mõelda. Kuigi žürii üritas olla delikaatne ja väikelinnade millalgi selle laulu suhtes tekkinud pahameelt siluda sellega, et kinnitati, et samad sõnad kehtivad kõigi Eesti linnade kohta, mõne inimese jaoks on ka New York depressiivne väike linn, või siis see, et ka siin Tartus kontserdimajast välja minnes võib saada lõuga, mina sellega küll ei nõustu. On olemas ikka tõeliselt depressiivsed väikelinnad ja need linnad tunneb HU laulu järgi kohe ja täpselt ära.
„Ei ole üksi ükski maa“ oli just selline laul, nagu „Koit“ ja „Eestlane olen...", mis nõuavad massi kaasa laulma, ainult solisti või ansambli esituses pole need laulud päris õiged. Ja nagu "Koit" "vale" solistiga näitas, pole see laul päris kõlav ka ilma selle laulu ainsa solisti autori Mägita. Samas oli hästi vahva kuulda üle aastate elavas esituses seda võrratult ühtehoidmisele üles kutsuvat laulu „Ei ole üksi ükski maa“. Kontserdil esitas seda ka väga värvikirev solistide ansambel: Ines, Pearu, Maarja, Ivo Linna, Riho Sibul, Silvi Vrait, Tanel Padar ja Randpere. Õnneks tuli see ilus laul ka kordusesitusele, sest salvestuses läks midagi nihu, nii et ma sain tervelt 2 korda seda ilusat laulu kaasa laulda. Kuigi esitus ise oli ka selline, mitte just kõige meeldivam, ikka nende mõnede imelike solistide poolest, aga kõige rohkem vist ikkagi sellepärast, et see ei olnud enam see fiiling kuulamisel, mis oli kuskil 80ndate lõpul Raekoja platsil, kui sai alles Reet Linna sule alt ilmunud laulu esmaesitust ja suuri artiste. Nagu Reet ise laulu sissejuhatuses ütles, oli talle kõige suuremaks elamuseks tema kõrval seisnud peapaelaga Kare Kauks. Härra peatoimetaja Hõbemägi märkis juba vist peale teise laulu kõlamist, et see kontsert näeb välja nagu laulva revolutsiooni veteranide kokkutulek, mis oli väga tabavalt märgitud. Lisades, et loodetavasti ei hakata lauljatele rukkilillepärgi tooma. Kuigi nende laulude suhtes on selline aukartus ja nad käivad hinge väristades, pisarat välja kiskudes ja klompi kukru tõstes kõigist kuulajatest läbi, siis on puudu see salapärane „miski“, just siis kas see kooritunnetus või mass või üksmeel, mis oli siis, kui need laulud „ajakajaliste" ja alles valminutena uudisloominguna kõlasid ja massidesse kandusid.
Eriti huvitav oli jälgida seda, et Ines ja Tanel on koos ühel laval ja esitavad koos ühte laulu. eks nad vist varasemal ajal, kui nad veel paar olid, astusid ka mitmeidki kordi koos üles, aga peale seda, kui nende vahelt must kass läbi jooksis ja Ines suure paugu ja kärtsuga Taneli maha jättis, pole neid küll kuskil, isegi mingite seltskonnaürituste kohta tehtud piltidel koos näinud. Ja nüüd järsku ühel laval ja laulavad koos. Juba siis, kui ma olin ära näinud nii Inese kui ka Taneli eraldi esinemised, hakkasin omaette fantaseerima, et mis seal lava taga toimuda võib. Mingid kätši seal kindlasti ei toimu, aga selliste ühelt poolt endiselt ihalevate ja teiselt poolt tõrjuvalt vihaste pilkude saatmine võis käia küll. Saate juures oli uuenduseks ka see, et televaatajatele näidatakse, mis toimub backstage’is, salvestuse publik seda ei näinud, ilmselt valmivad need vastavad kaadrid selle saate eetrissejõudmise ajaks. Nii et siis peaks vaatama, mis õhkkond „Laulud Eestimaast“ lavataguses maailmas valitses.
Samamoodi nagu ma mõtlesin ka päevasel kontserdil „Everybodyt“ kuulates, et need 2 on nüüd taas laval ja teevad nägu, et midagi pole juhtunud. Ometi oli ju teada, et nad päris varsti peale eurovõitu totaalselt tülli pöörasid ja ei suutnud selle võidulauluga isegi kohalikel rahvaüritustel koos esineda. Nii et palju kordi oli olukord, kui ühe ürituse raames kõlas õhtu hakatuseks „Everybody“ Bentoni esituses ja õhtu teises pooles „Everybody“ Padari esitatuna. Ja nüüd suured sõbrad valmis, esitavad laulu väga lahedalt, nagu kaugel 2001 aastal ja vastavad lustakalt peale ülesastumist Kivisaare küsimustele. Inese ja Taneli ühel laval viibimisel oli aga distants kõvasti tajutav, kasvõi juba visuaalselt - lauljad seisid poolkaares, Ines ja Tanel, kunagine tuhandete noorte unelmate paar, kumbki lauljate kaare erinevates otstes. Ja kui nüüd veel kujundlikuks ka minna, siis võib päris kindlasti öelda, et vaatamata ühendusele ja teineteise aitamisele (Ei ole üksi ükski maa, meil tuleb üksteist aidata…) üleskutsuvale laulule, oli esinejate ansamblis tunda elektrit.
Ja kõige lõpuks laulis laulukoor Hale Pop Singers veel ühe imeilusa ärkamisaegse laulu „Ärkamise aeg“, mille kohta Hirvo Surva lõpuks ka midagi asjalikku suutis öelda, nagu oleks võinud sellega oma akadeemikuks olemise ja saate žüriisse kuulumise saanud ära õigustada. Seda laulu pröökasime ka täiest kõrist kaasa laulda, hästi ilus laul. Siis jäi veel üle 7 korda plaksutada, nagu oleks kõik laulud peale akadeemia poolt võidulauluna edasipääsuloa saanud laulu vaatajahääletuse võitnud. Siis teatas Kivisaar, et saade on läbi ja oligi finito.