“Tõehetkes” oli taas tase. Alguses pakkusin selleks nähtuseks “normaalne eesti mees”, aga mida rohkem rasvane miniseelikus blondiin Hannese urgitsevatele küsimustele vastas, seda selgemaks mulle sai, et tegelikult on see nähtus hoopis “normaalne eesti pere”. Ma olen seda juba ammu märganud, et on tüüp naisi, kellele on esmatähtis mehe olemasolu. S.t. et tema eluruumis ja eksitentsis oleks olemas pidevalt selline isend, kes vastab kasvõi umbmääraseltki meessoost isendi kriteeriumitele. Sellega on siis hea teiste ees uhkustada: “Meie mehega... Meil mehega... Meil oli eile õhtul nii, et mees...” jne jne lõputult variante. Kusjuures, valedetektori all tunnistab naine ka ise, et (kuigi ta enda olemine on täitsa pees, mida ta muidugi niimoodi otse välja ei ütle), aga ikkagi, tema “elu” on parem kui tema sõbrannal. “Sõbrannal ju pole mitte kedagi (eelkõige meest), kes teda aitaks (aga minul on mees, ma olen abielus, mul on kooselu). Mis siis, et tema “normaalne eesti mees” joob päevas pool liitrit viina, sõimab temaga ühes korteris elavaid inimesi, kui need võtavad külmkapist tema ostetud toitu, külmkapis hoiustamist mitte vajavaid asju hoiab mees seifis. “Mina olen sellega harjunud, minu jaoks on see loomulik olukord,” sõnab naine selle peremudeli kohta. Ja kui mängus on suured rahasummad, naine tuli ju ikkagi mängu miljonit püüdma, siis võib mees väga vastumeelselt, mühaklikult ja moka otsast pobiseda: “Eks ma armastan sind ka.” Selle kohta võiks öelda absurdiromantika tipphetk!
Milline pinge väljendus aga selle meesisendi näol, kui oodati naise küsimust vastusele “Kas sa lahutaksid oma mehest, kui see majanduslikult võimalik oleks?” Ja milline pingelangus, kui naine vastas “ei” ning see vastus oli tõde! Need on ehtsad emotsioonid, trumpavad oma eheduses igasuguse teatri üle. Kui tunnete eest teleekraanil jagataks Oscareid, siis kuuluks tundekategooria “hirm-rõõm” väljendamise auhind kindlasti sellele meesisendile. Naine ei lahuta sellepärast, et seda ei luba tema usk – mille jumal on kokku pannud, seda inimene lahutada ei tohi. Tekib taas see tunne, mis kunagi aastakümneid tagasi oli seoses Jehoova tunnistajatega, kes lasid pigem oma lastel surra kui neile vereülekannet teha. Minu meelest oleks mitte selle naise, vaid tema laste tervise huvides see, et ta oma türannist võimalikult kiiresti ära lahutaks. See on ebaõigluse jumal, kes kiidab heaks selle, kui lapsed külmkapist toidu võtmise eest pahandada saavad või koguni füüsilist vägivalda sellepärast tundma peavad, et nad kõigest süüa tahtsid. Aga teisest küljest, vaese inimesena praeguses kriisis, on hea, kui külmkapis üldse midagi on, küll mees teab, mida mees teeb, kunagi saab sellest kraamist ikka söögi ära tehtud, kui mees selleks loa annab. Vist oleks hullem variant tõesti selline, et majanduslik seis on ilma meheta nii halb, et pole enam seda külmkappigi, kust midagi süüa võtta saaks.
Ainult, et peale saadet on lahutamine ilmselt juba täiesti võimatu ja seda mitmel põhjusel. 1. Naine mängis maha oma trumbid, näidates valedetektori all vastusega, et ta ei lahutaks oma mehest, et ta sõltub sellest mehest ja peaks siiski lahutades oma sõnu sööma. See ei ole enam lihtsalt religioosne küsimus, vaid juba iseendaga vastuollu minek, sai ju kogu Eesti rahva ees väidetud, et ta on sellise eluga harjunud, et talle isegi meeldib niimoodi olla, et ta armastab oma mühakat, ja siis järsku ikkagi lahutada. 2. Naine on nüüd majanduslikult veel rohkem mehest sõltuv, sest ta on vahepeal töötuks jäänud. Ei tea, mis olukord nüüd siis külmkapis valitseb, kui naisel enam üldse raha pole ja külmkappi kui ka igale poole mujale ostab süüa ja muid asju ainult mees? Kõik asjad on mühaka ostetud, kuidas siis lapsed üldse süüa saavad? Kas selle pere majapidamisse ei peaks kõige kiiremas korras sotstöötajad ja lastekaitse sekkuma? 3. Naine ei võitnud saatest mitte midagi, nii et sõltub ikka endiselt oma mühakast, kes talle niikuinii mitte mingisugust raha ei anna. Vaid pigem vastupidi, usun ma, mees oli naise vastuse kohta “vale” kuuldes nii vihase näoga, et selles peres oli saate salvestuse õhtul kindlasti perevägivalda tunda. Selline siis ongi normaalne eesti pere majandussurutise tingimustes.
Sunday, March 29, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment