PIROSMANI

Mingi täielik jama kellegi mulle täiesti tundmatu autori Vadim Korostõljovi näidend „Pirosmani“. Juba see näidendi pealkiri on arusaamatu, tundub, nagu oleks seotud kuidagi püromaanidega. Aga hoopis gruusia kunstniku nimi on. Ilmselt mingi kultuuriline toetuskummardus süütult sõjas kannatavale Gruusiale või midagi sellist, muud mõtet ma selle tüki lavaletoomisel küll praegusel momendil ei näe. Lavastab Nukuteatri peanäitejuht Jevgeni Ibragimov, kellelt oleks midagi rohkemat oodanud, on ju tema tööd Nukuteatris, eriti „Mängurid“ väga head vastukaja leidnud ja isegi festivalidel esinemas käinud. Ja nüüd siis selline jama.
Nukuteatri näitejuhina oli lavastaja ka Vene Teatri lavale toonud nukke ja nukunäitlejaid. Lugu rääkis ühest kunstnikust, kelle teostel kujutatud tegelased elustuvad ja tulevad talle etteheiteid tegema. Nagu selline poolkummituslik lugu. Tuleb mees, kellele ei meeldi, et ta peab maalil olema punases särgis. Siis seltskond joogisarvedega, kes heidavad kärarikka žestikuleerimise saatel kunstnikule ette seda, et ta on joonistanud neid väga napilt kaetud laua taha istuma (ega me mingid vaesed pole, grusiinide külalislahkus ikkagi, häbiasi, kui külalise nii tühja laua taha istuma paned) ja mis kõige hullem, et ta on joonistanud neid joogisarvi käes hoidma, mitte jooki kõrist alla valama. Nüüd peavad need vaesed mehed kuivade kõridega joogisarved käes istuma ja istuma, aga juua ei saa. Siis oli veel mingi rikas aednik, kellele ei meeldi, kuidas on kujutatud tema viljapuid, et õunad ei ole piisavalt küpsed või midagi sellist.
Kõik tegelased piltidelt nendivad, et tegemist pole ikkagi õige kunstnikuga, ta ei oska üldse eluliselt maalida, kujutada tegelikkust sellisena, nagu see on, vaid kujutab kõike kõveralt, ja sellepärast on ka nendel, keda piltidel kujutatakse, halb. Kunstnik vaidleb vastu, et tema näeb neid just sellistes värvides või just sellistena, et tal on oma nägemus, aga see pilditegelasi ei lohuta. Siis ilmub veel keegi naine, keda kunstniku piltidel üldse polegi, aga ta väidab end olevat igal pildil. "Ma karjatan seal kaugel karjamaal lambaid, aga ma olen liiga kaugel, et mind pildi pealt näha,“ nii seletab ta iga pildi kohta, millises detailis ta peidus on. See naine on nagu kunstniku muusa või midagi sellist. See naine on ilmutustest kõige unenäolisem, kuigi kogu lavastus on lahendatud piisavalt unenäolikus võtmes. Lava on pidevalt poolpime, valgustuseks on ainult kunstniku napis kambris põlev küünal. Kamber ise asub laval, natuke kõrgemal on poodium, kus vastavalt vajadusele ehk vastavalt sellele, millisest pildist parajasti räägitakse, see pilt fookusesse tõuseb. Siis veel natuke grusiinide tulist tantsu ja läbisegi karjumist.
Tähelepanuväärne oli ainult ühelt pildilt väljunud naine-näitleja, õigemini, mitte see naine ise, vaid temaga seonduv lugu. Naine tuli kunstniku meeltesse, et heita talle ette, miks on kunstnik maalinud ta pildile hollandi sukkades, see teeb ta jalad paksemaks. Ja miks tal on üldse pildi peal nii tobe riietus – rind on lahtine, seelik liiga lühike. Ka poos on totter, seisab jalad harkis ja käed tarbetult kõrval rippumas. Selle näitlejannaga on seotud lugu, mis inspireeris kas Raimonds Paulsi või siis selle laulu sõnade autorit kirjutama Allale või Alla poolt surematuks lauldud hitti "Miljon roosiõit" – elas kord vaene kunstnik, kes oli armunud näitlejannasse ja et oma armastust selgemalt väljendada, joonistas ta terve avaruse roose täis. Nii näebki see näitlejanna aknast miljonit, miljonit, miljonit roosiõit…
Kui lavastus pole välja toodud grusiinide toetuseks poliitilistel põhjustel, siis on võib olla tegemist ka kummardusega Alla Borissovnale 60nda eluaasta juubeliks. Mõni sõna siis ka Alla Borissovnast. Hiljuti tähistasid seda olulist tähtpäeva kõik vene telekanalid ja näidati ka ohtralt arhiivikaadreid. Ma eriti seda kõike ei jälginud, aga sattusin peale ühele lõigule, kus näidati Allat kuskil aastast 1980. Vaatasin, et Nõukogude Liidus oli hambaraviga ikka midagi väga totaalselt valesti, kui isegi selline suur staar nagu Alla pidi käima ja esinema koledate hammastega, juurte juurest kohe täitsa mustadega. Nüüd uuel ajal on ta ennast tublisti kohendanud, ka korralikud proteesid suhu pannud, nii et näeb välja nagu klantspiltidel ikka, naeratuse lumivalged hambad oma säraga pimestama. Üllatav oli aga see, et ta oli 70ndatel hoopis teistsugune, kui ma poleks teadnud, et see peenike pikkade juustega naine on Alla Borissovna, siis ma poleks kunagi osanud pakkuda, et see tõesti tema on. Mitte ainult see, et ta oli siis ikka täitsa peenike, mitte selline vene baba, nagu ta praegu on, vaid kohe nägu oli ka teistsugune.
Kui Alla hakkas Galkiniga käima, mis tähendas seda, et Alla Borissovna mehed muutusid järjest nooremaks ja nooremaks, siis hakkas tema kohta ringlema selline anekdoot: järjekordsel estraadietendusel tuleb lavale Alla Borissovna ja lükkab enda ees lapsevankrit. Hämmingus publik sosistab omavahel: „Kas ta on täna lapselapse esinemisele kaasa võtnud?“ „Ei,“ ütleb keegi teadja, „see on Alla Borissovna järgmine mees“.