Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi

Hästi naljakas ballett „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", kohe avataktidest peale olin ma sellest täiest lummatud. Koreograaf ja helilooja olid ungarlased ja tore oli vaadata, kui tõsiselt nad asja olid ette võtnud. Mitte nii, nagu meil enamasti tehakse, et ah, lastele, käib kah. Et näitame neile natuke varvastantsu ja siis ilusad kostüümid ja dekoratsioonid, siis pole erilisi jõu-ja ilunumbreid välja mõelda vajagi. Tants oli ikka täitsa selline, et mõni solist ei tantsi isegi „tõsistes“ klassikalistes ballettides sellise koormusega. Kõige suurem koormus oli Ninatargal, keda mina terve esimese vaatuse hoopis Õnneseeneks pidasin, sest ta oli selline hästi elav ja irvitav ja kogu aeg mingeid krutskeid keerav kuju. Kuni ma siis vaheajal kava järgi vaatasin, et see polegi Õnneseen, vaid hoopis Ninatark on. Sergei Upkin tantsis teda ja mingist ajast alates oli näha, et tal on särk seljas läbimärg, ikka tõeliselt füüsilist pingutust ja klassikalise tehnika valdamist nõudis selline rollitäitmine. Kuigi muusika oli kaasaegne, oli tantsukeel siiski rohkem klassika suunas kalduv, tuntud tõsted, varvastants, hüpped, keerutamised. Aga kõik oli väga ilusti ja kõrgetasemeliselt esitatud. See pani isegi imestama, et kuidas nii on võimalik.
Hea ja ülimalt positiivne oli ka see, et koreograaf ei olnud kasutanud tavaliselt eesti koreograafidele omast, aga ka mõne muu maa esindaja kunstis märgata olnud suundumist, et kui keegi tantsijatest sooritab raske numbri, siis sellele järgneb väike paus, et artist saaks ennast välja elada, seisma jääda, rahulikult teise kohta kõndida ja vajadusel aplausi nautida ning kummardada. Tähendab, sellise võtte kõige esimene eesmärk ongi aplausi väljameelitamine, et tekib selline paus, artist on just sooritanud väga rasketest elementidest koosneva hüpete-keerutuste jada ja siis ta jääb niimoodi äraootavalt seisma, et publikul polegi muud moodi võimalik reageerida, kui hakata plaksutama.
Ka selle balleti ajal plaksutati ilusate ja heade soorituste järel, ja need olid muidugi igati õigustatud aplausid, aga koreograaf polnud aplausikohti spetsiaalse vahepalaks mõeldud kummardusega tükeldanud. Mis alati rikub pilti loo tervikust, kui tuleb kummardamine keset vaatust, nagu jäetakse mingiks ajaks loo kulg seisma ja väljutakse rollist, et siis paar minutit hiljem või järgmises stseenis olla jälle prints, kui alles mõni hetk tagasi oli see prints hoopis printsi tantsiv solist, kes publiku heakskiitu nautis. Ungarlase lavastuses oli kogu lugu meeldivalt ühtne tervik ja seda ei suutnud rikkuda ka juba öeldult õigustatud publiku aplausid. Lihtsalt koreograafia toetas tervikliku loo jutustamist, selliseid momente poldudki ette nähtud, et tantsijale jääks aega, kuidagi poosetada peale oma piruette. Nagu üks number lõppes, nii sõitis sisse juba järgmine tants, kas ühe tegelase või massistseeni poolt. See oli nii oskuslikult üles ehitatud, kuni detailideni välja, et iga asi, mida laval näha oli või mida sealt saali kaikus ja tunda oli, jättis suurepärase mulje.
Muusika oli ka hästi vahva, selline lastele sobilik, kuid samas väljendas ilusti kõiki meeleolusid, olgu siis pöialpoiste metsas marssimisel Disney tuntud multifilmist pärinev pöialpoiste lauluga sarnanev juhtmotiiv, mis tõesti väga tihti kordus. Või siis lossiõuel töötavate teenijate ja Lumivalgekese stseenid, kõik täis liikumist ja lusti, huvitavaid kujundeid ja võtteid. Või kasuemast nõia rõõmutants pärast Lumivalgekese poolt mürgitatud õuna hammustamist. Väga ilusad stseenid olid. Siis oli veel vahva viis, mis koosnes seitsmest eraldatud noodist, need liikusid kuidagi hästi huvitavate variatsioonidena ja neid viisikatkeid kasutati stseenis, kus Lumivalgeke jõuab pöialpoiste majja ja hakkab seal asju lugema: 7 taldrikut laual, 7 voodit teisel korrusel, 7 joogikannu. Lumivalgeke näitas lugedes iga eseme peale sõrmega ja selle saateks kõlas üks noot. Selline hästi leidlikult armas viis oli, vahepeal, kui teatrist juba läinud olin, läks see viis mul meelest ära ja ma olin kergelt paanikas, et nüüd läks nii lahe viisikatkend meelest, aga siis hiljem tuli kuidagi osaliselt jälle meelde, kuigi mitte täielikult. Ja pöialpoiste tunnusmeloodia läks ka osaliselt mälust kaduma.
Kurja kuninganna ja jahimehe stseen, milles kuninganna jagab mehele juhtnööre, mida ta Lumivalgekesega tegema peab, et viib ta metsa ja jätabki sinna, oli lahendatud tango motiividel. Siis nad tantsisid seal üpris kirgliku paarina, kummalgi oma lugu jutustada, kuninganna tiivustatud sellest, et vabaneda tülikast konkurendist, kes ei lase tal maailma kõige kaunim olla, ja jahimees vaikse järeleandlikkusega kuninganna kui temast võimsama käskudega leppides, vastuhakk on niikuinii mõttetu. Kuninganna kurjust näidati veel sellega, et tema ilmumise eelselt kõlas kurjakuulutav meloodia ja kui kuninganna hakkas lavaavarustele lähenema või juba päris laval oli, peitsid teenijad näod käte taha ja värisesid üle keha.
Eraldi stseen oli veel peegliga, selle ümber tantsiti ja seda puhastati, peeglit kujutas suur ovaalne, kuid keskelt tühi peegliraam. See oli siis, kui teenijad ja Lumivalgeke tegid peeglit korda, seda lappide ja harjadega nühkisid, et peegel kuningannat millegagi ärritada ei saaks. Kuninganna oli täielik puhtusefriik, kes käis oma valdustes ringi ja katsus igalt poolt näpuga järele, kas näiteks kivimüür on ikka piisavalt puhas, ja loomulikult see polnud puhas, siis kõlas jälle kärts muusika ja kuninganna väljendas raevukate žestidega saadetud tantsus oma viha. Teenijad nühkisid peeglit ja see oli kaasatud tantsu, ühe elemendina oli oht, et peegel kukub ümber, kas siis teenijate peale või nende ette, seda väljendati ka hästi naljakalt, kogu aeg oli lõbus ja hästi palju vaatamist. Kuninganna stseenid peegliga, kus ta uurib, kes on kauneim kogu maal, olid lahendatud video abil. Siis oli juba seina peal läikiva taustaga peegel ja see läks peale kuninganna loitsimist alguses uduseks, hakates seejärel kuninganna esitatud küsimusele vastust näitama. Siis näidati Lumivalgekest kas metsas või pöialpoiste majas askeldamas.
Balletti vaatama minnes olid mul väga suured kahtlused. Kahtlesingi selle balleti puhul kõige rohkem selles, et kuidas on võimalik sellist lugu balletiks teha, see on nii kuidagi tuntud lugu ja sellest pole kunagi balletti olnud, et see tundus täiesti võimatu. Aga nüüd Estonia lavalt seda lugu nähes, tundus, et pole midagi loomulikumat kui teha "Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist" just nimelt ballett. Ilmselt on ballettidega nii, et kuna see on siiski nii teistsugune esitamise žanr kui näiteks draamavorm, kui sellega, et kujutada ükskõik millist muinasjuttu või muud vormi, mis algselt ei ole draamaks kirjutatud, draamana ette, ei teki mingeid probleeme, iga asja saab niimoodi draamaks kujutada, siis balletiks kujutada annab ikka väga väheseid asju. Ja see lugu oli just üks selliseid, et kui hakati kirjutama, et Estonias hakatakse lavastama "Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist" balletti, siis ma olin täiesti hämmingus. Kuidas teha sellisest muinasjutust balletti? On olemas kindlad muinaslood või muinasjuttudena mõjuvad lood, mida on lapsepõlvest peale ballettidena tuntud ja nende puhul ei teki üldse mingit kummastust ega võõritust, jah, loomulikult on „Luikede järv“ ballett. Või kasvõi kõige tuntum ja konkreetselt muinasjutu ainetel tehtud ballett „Uinuv kaunitar“. Kui enamus ballette on võetud ikkagi kirjandusliku süžeega teostest või siis on spetsiaalselt balleti (s.t. siis balleti jaoks kirjutatud muusika) jaoks lugu loodud, siis „Uinuv kaunitar“ on ise tuntud muinasjutt.
Aga ühtegi teist muinasjuttu küll eriti balletina ette ei kujutanud, sest nendest pole varem ballette tehtud, nad pole lapsepõlvlest peale ballettidena seostatavad, neist ei räägita kui tantsulavastustest, neid ei näidata televiisorist balletigaladel, nendest pole ühtegi lavastust. Järelikult nad ei sobi balletiks, neis pole tantsulavastuse jaoks piisavalt väljenduslikku materjali. Samas osaliselt eesti folklooriga seotud „Libahunt“ on jälle väga loomulik ballett, aga seda ka sellepärast, et see on teada lapsepõlvest. Või „Kalevipoeg“, oli ka kunagi Vanemuises ballett. Muuseas, ma mõtlesin just hiljuti mingi balletisaatega seoses, kus näidati Aleksandr Kikinovit, et mis temast saanud on, üldse pole kuulda, mis saab endistest balletitähtedest, Kikinov tantsis kunagi Vanemuises kõiki balletipeaosasid, oli Kalevipoeg ja üks seitsmest vennast ja muidugi Libahundi Margus jne. Nii et see Lumivalgekese loo balletina nägemine oli igati meeldiv üllatus. Just selles kontekstis, et on tõesti vahvalt välja kukkunud, eks ole kaasaegse tantsuvormina igasugu klassikast ballette nähtud. Hea oli, et ungarlane ei olnud lastemuinasjuttu mingi täiskasvanutele mõeldud taidlemisega ära rikkunud, et muusika oleks selline hästi kaasaegne ja kakofooniline ja tantsustiil veel arusaamatum, nagu kaasaegses balletis on, et keerutatakse ja vääneldakse. Selle muinasjutuga näidati lastele balletti selle kõige ilusamas mõttes, ilusas puhtas klassikalises stiilis, aga keerukate tantsunumbritega, mis olid suurepäraselt esitatud.
Ka kostüümid olid suurepärased, kuigi natuke häiris pöialpoiste väljanägemine. Nad sarnanesid mingitele asotsiaalsetele parmudele – mustad räbaldunud riided, hommikumantlitaolised jakid, koledad habemed. Nende puhul oleks tahtnud küll rohkem esteetilist väljendust näha. Aga kõik muu oli hästi ilus, kõigepealt oli hästi ilus Eve Andre esitatud Lumivalgeke – ilus ja kergelt laval hõljuv, graatsiline ja painduv. Tagantjärele võib Eve Andret õnnitleda balletiaastapreemia puhul, igal juhul läks eelmise aasta loomingu eest väljaantav preemia minu meelest väga õigetesse kätesse. Lumivalgekese kostüüm oli traditsiooniline, valge paljaste õlgadega pluus, selle peal must vest ja punane lai põlvedeni ulatuv seelik. Ülejäänutel meestantsijatel peale pöialpoiste, olid ka küllalt igavad traditsioonilised balletikostüümid. Need olid jahimees ja prints, kes mõlemad olid riietatud meessoost balletisolistide puhul tuntud sukkpükstesse ja üleval siis mingi jakike. Kurjal kuningannal oli ilusat lillat värvi kostüüm, pikk alt avar kleit, mis võimaldas siiski head liikumist. Massistseenides rahvas oli päris kirev, meeste riietus eriti meelde ei jäänudki, aga naistel olid pikad peenikese mustriga sitsist seelikud, mis olid nii laiad, et nendega sai kankaanile omaselt lehvitades ringi joosta, seeliku alumistes äärtes olid olemas isegi spetsiaalsed tripid, kuhu käed sisse panna, et mingit vastavat tantsu tantsida saaks, kui seelik peab külgedel üleval püsima, aga kätega on vaja mingeid kujundeid teha või teistel käest kinni hoida. All olid pitsidega pantaloonid ja erinevast paarist sukad – ühes jalas triibuline ja teises ühetooniline sukk.
Dekoratsioonid olid samuti võrratud. Hästi kunstilised ja mõjusid kohe spetsiaalselt muinasjutulikult. Ma kujutan ette, et sellise teatri nägemisest võib lapsele küll selline terve elu kestev elamus jääda, et on kohe, mida mäletada. Kuningakojas toimuvaid stseene kujutati kas lossi õuel või kuninganna kambris, seal oli valdavaks tooniks hallid seinad, hoovi peal ka kõrge trepp, mida mööda osa tantsijaid laskus. Oli veel üks dekoratsioon, kus tantsisid metsas kuhugi teel olevad toimekad pöialpoisid. Kõige rohkem mõju avaldas aga Lumivalgekese metsaviimise stseeni juures kasutatud lavakujundus. Seal oli hästi kunstiliselt maalitud metsapilt ja see oli mitmetasandiline, mõjus hästi ruumilisena. Taustal oli üks maaling, mis kujutas kauguses kumavaid lossitorne, selle ees aga teine, kitsam ja väiksem maaling, mis oli osaliselt teise tausta ja eeslava suhtes lahti jäetud, nii et sealt vahelt sai läbi liikuda ja selle taga toimuvat oli näha. Keskel oli kujutatud ühte puud ja selle puu ümber olev ruum oli lahtine, maas oli rohi. Nii et kui Lumivalgeke hakkab metsas liblikaid püüdma, tegevus, mille jahimees talle ette söödab, et siis vaikselt lahkuda ja Lumivalgeke üksi metsa jätta, siis on näha, kuidas Lumivalgeke erinevatel tasanditel liblikavõrk käes ringi jookseb, õigemini pooleldi jookseb ja suuri piruette vahele sooritab. Ja siis põikab nagu juhuslikult sealt kaugemalt tasapinnalt eeslavale, hüpates üle rohumätaste.
Väga ilus oli ka pöialpoiste kodu kujutav ruumilahendus - taas lahtise tagumise pinnaga maja eestuba, kus on ühildatud nii köök kui söögiruum, vasakul äärel teisele korrusele viiv trepp, teisel korrusel paistmas voodid. Ja taustaks, mis avaneb läbi maja „lahtiste“ seinte ja akende, ilus maastiku pilt. See kõige tagumine maastik oli veel kuidagi kõrgemal positsioonil, nii et kui pöialpoisid töölt koju saabusid, siis nadu laskusid kõrgelt mööda käänulist rada oma majakese juurde ja tulid hanerivis, läbides seda künkalist maastikku ühest otsast teise horisontaalseid siksakke tehes. Sellel tagumisel pinnal oli lahendatud ka kurja nõia kuristikku lükkamise stseen. Kuninganna on sellest õnnest nii joovastunud, et Lumivalgeke on lõpuks surnud ja tema maailma kauneim naine, et unustab ennast surnud Lumivalgekese juurde pöialpoiste majja nii kauaks tantsima, kuni majaomanikud koju saabuvad. Algab tants ja tagaajamine, üks pöialpoistest tuleb saali ja kaasab ka ühe lapse, seekord valiti välja umbes 10-aastane tüdruk, kes pidi mingit kirkat käes hoidma, pöialpoiss juhtis teda, kuidas ta liikuda võiks, nii umbes paar minutit oli laps laval. Siis jookseb kuninganna sinna tagumisele pinnale, kust pöialpoisid tavaliselt tulevad ja lähevad, aga nüüd sellel pinnal liikumiseks enam siksakke ei kasutata, liigutakse otse ja kiiresti. Kui tegelased jõuavad pinna kõige viimasele tasandile, kõige kõrgemale, siis seal toimub veel selline liikumine, et pöialpoisid lükkavad ühelt poolt ja nõiaks muutunud kuninganna punnib teiselt poolt vastu, kuid päris füüsilist kontakti kuninganna ja pöialpoistegrupi vahel pole, kuni kuninganna lõpuks lavasügavustesse alla kukub.
Natuke võigas oli minu jaoks Lumivalgekese matusestseen, kus pöialpoisid kirstu asetatud Lumivalgekese lavale toovad. Mul on lapsest peale juba mingi kirstufoobia. Õigemini vastikusetunne kõige vastu, mis on seotud matuste ja surnutega. Nii et mul oli päris vastik vaadata ja ma tundsin kirstu asetatud baleriinile südamest kaasa. Ma ei saaks juba ainuüksi sellepärast näitleja olla, et ma ei suudaks ennast ületada ja kirstu lebama minna, kui mu tegelane näiteks surnud peaks olema ja näidatakse tema matuseid. Kirst oli läbipaistva kaanega, vist plastmassist. Prints on oma saatkonnaga metsas, ka jahimees aitab printsi Lumivalgekese otsingul, justkui tahaks jahimees oma suurt süüd Lumivalgekese kadumise pärast lunastada, oli ju tema see põhisüüdlane, kes küll kuninganna käsul, aga ikkagi ise Lumivalgekese metsa eksitas. Prints palub pöialpoistel kirstu maha panna, kirst asetatakse seisvasse asendisse, nii et Lumivalgeke, kes seal lamab, praktiliselt seisab publiku poole näoga. Nii et sellega on hea välja mängida ja lastele näidata, kuidas toimus suudlemine ja kuidas Lumivalgeke pärast seda ellu ärkas.
Kui see surnust elluärkamine suudluse läbi on täielik müstika, siis mitte väiksem müstika toimub balletiartist Arhangelskiga. Kord on tal eesnimeks Anton, kord Vladimir. Või ei saa mina aru, kas nad on vennad või koguni kaksikud, kuigi korraga pole ma Arhangelskeid kunagi näinud. Täna tantsis jahimehe rolli Vladimir Arhangelski, temaga oli kogu aeg nii, et tegi oma suured jooksud ja hüpped ära ja siis taandus lava kõrvalosasse hingeldama. Tema puhul hakkas hingeldamine kohe eriliselt silma, teised hingeldasid ka, aga Arhangelski on juba selline noore pensionäri staatuses tantsija ka.
PS. neile, kes ootavad Lenkomi kohta käivat kirjutist, ärge muretsege, see tuleb. Kõigest järjekorras, jõuame ka selleni. Kui kokku saame, siis räägime millestki muust kui Lenkomist.