VOLDEMAR, lühidalt

Eesti Draamateatri “Voldemar”, autor A.Kivirähk, lavastaja M.Karusoo. Päris vahvalt lavastatud, nagu mäng mängus, Panso sõitis rongis ja hakkas seal kaasreisijatega oma elulugu mängima. Mitte lihtsalt jutustma, vaid tõelise mängujuhina kaasab ta oma eluloojutustusse mängijatena kaasreisijad. Üldse oli kogu lavaruum kujundatud ainult rongikupeena, rongiistmeid tõsteti jooksvalt vastavalt stseenidele ümber ja seda vaataja silme all toimuvat metamorfoosi oli omaette vahva vaadata. Viire Valdma tore vagunisaatja selle kõige keskel toimetamas, eriti see koht, kus ta teadustab „Tondi“ peatust. Kivirähal oli natuke liiga palju roppusi, aga see on tal peaaegu alati nii. Võib olla üks nendest lavastustest, mille pärast Malle Pärn enam teatris käia ei kannata. Tiit Sukk nimiosalisena oli täiesti võrratu, kuigi mina kuulun sellesse põlvkonda, kes Pansot elusana pole näinud, aga usutav tundus ikkagi, et just selline ta oligi. Kuni hääletooni ja rääkimismaneerini välja. “Voldemarist” oli eriti hästi aru saada, miks näitlejad joovad, vähemalt nõukogude ajal oli loomeinimese olukord nii masendav, et ei jäänud muud üle kui juua. Kuigi see oli esitatud väga koomilises võtmes – ma pean mängima kolhoosiesimees seltsimees Semjon Petrovitšit ja siis saan ma mängida politruk Igor Pavlovitši jne, kõlas see samas ka väga lootusetult. Oli palju naljakat, aga häiris mõndade näitlejate diktsioon, millest polnud suuremat osa midagi aru saada. Kuigi Mari-Liis Lille on ilus vaadata, räägib ta väga segaselt. See on nagu tuntud tõde, et on ikka vahe nendel, kes õppisid Panso ajal ja kes peale teda tulevad, uutel pole diktsiooni pole ollagi. G.Kangur mängis suurepäraselt Ants Lauterit, ilma grimmi ja kõigeta, aga ainult hääle ja mõndade liigutuste abil. Pidi olema täpselt Lauteri hääl, kuigi mina pole eriti Lauterit kuulnud, tuli kuidagi tuttav ette küll, vist filmist “Põrgupõhja”.