Endla “Testosteroon”

Andrzej Saramonowiczi hormonaalne komöödia, lavastaja Enn Keerd
Sellest lavastusest oli meeles hea reklaam Ops, kus uuest Endla lavastusest väga pikalt räägiti, justkui tahes mõista anda, et see on hea tükk, seda ei maksa karta. Aga hästi jama ja küllalt labane teater oli. Mängiti nagu diletandid, rahvateatri tasemel. Eks nad enamus ongi rahvakunstnikud, mingist Viljandi Kultuurikolledžist. Tegevus toimus kinnises restoranis, mis oli reserveeritud pulmapeoks, aga pulm jäi katki, sest pruut teatas altari ees, et ta ei saa selle mehega abielluda, sest ta süda kuulub teisele. Nüüd esineb pruudi sõber, kes tuleb välja, et on tegelikult pruudi bändikaaslane, avaldusega, et see oli nende plaan – kolme päeva pärast ilmub album “Mu süda kuulub teisele”. Oli vaja skandaali või eventi, mistõttu üldse kogu see lugu selle peigmehega ette sai võetud. Restoraniruumis viibivad ainult mehed, ka peigmees ja tema lähisugulased, teiste hulgas tulihingeline poja eest võitlev ja üliropu suuga isa. Selline mõttetu värk.
Alguses on laval kelner Sepo Seeman, ropendab ja kirub omaette, räägib mingite asjadega, pillab lauanõudega kandiku maha, taob söögiriistad jalaga mööda ruumi laiali. Hõbekandik on pidevast vastu maad kukkumisest ja virutamisest juba deformeerunud. Siis hakkab kitarri mängima, laul oli päris asjalik, mõnusalt rahulikult, selle mehe kohta isegi ootamatult rahulikult ja intelligentselt esitatud, just parajate aktsentide ja rõhuasetustega. Lavaruum on kujundatud punases toonis, seintel mustades värvides ornamendid, kui tuli ära kustutatakse, jääb punane õrnalt hõõgama, see oli päris ilus vaadata. Pulmalaual pakutav koosnes põhiliselt jookidest, ei saanudki aru, miks lauad nii tühjad olid, jäi selline mulje, et pidu ei jõudnudki alata, kui see juba läbi sai, mitte see, mis reaalselt tundus, et inimesed istusid kõigepealt lauda, suurem osa pakutavast heast-paremast on juba ära söödud, kui tekkis skandaal. Skandaal, et pruut ütles altari ees “ei” ja tormas teise, juhuslikult külaliste seast välja valitud mehe embusesse, toimus kirikus, restorani poldud selleks ajaks veel jõutudki. Seda kuulsat pruuti pole näidendisse üldse toodud, ta on kohal ainult tegelasena, kellest kõik pidevalt räägivad, teda enamasti “litsiks” nimetades. Terve vaatuse jagu labaseid jalaga tagumikku nalju, kraaklemist ja füüsilist pinget, kuni selleni välja, et tegelased käivad ringi kakluse käigus lõhkikäristatud riiete või lõhkilöödud peadega. Me ei pidanud vastu ja teiseks vaatuseks enam jääda ei suutnud.